Tee teab – Ehh, Uhhuduur Lõuna-Ameerikas - Hannes Hanso

Скачать книгу

rääkisin.“

      „Midagi ei saanud aru.“

      „Millest?“

      „Miks sa ei saa?“

      „Ma ju ütlesin, et aeg ei klapi mulle.“

      „No jeebus, millal siis sulle sobib?“

      „Ma ei tea täpselt.“

      „Kuule, mis sul viga on?“

      „Mitte midagi.“

      Jne.

      Kuni H sekkus: „OK. Alati on nii olnud, et mees teeb, mis mees peab ja tahab. Kui ei saa või ei taha, pole meie asi pindu peesse ajada. Las olla. Küsimus on selles, kust me alustame?“

      „Punta del Estest!“ ütles W kohemaid.

      „Aga miks mitte Rio de Janeirost või Buenos Airesest või hoopis Hoorni neemelt?“

      „Sest minu väga-väga hea sõber ütles, et kui me tema sünnilinnast ei alusta, siis ta mulle enam tere ei ütle!“

      „Assa, see on väga tõsine argument!“ noogutas grupijuht mõistvalt. Ülejäänud liikmed noogutasid kaasa.

      „No mis seal siis ikka. Ühehäälselt otsustatud, et alustame Punta del Estest! Palume protokollida.“

      Nii oli. Päriselt.

      Punta del Este. Teretulnud! Mario, Sinu grafiti vä?

      Bussijaama tuleb meile vastu Jorge, üks Mario isa töömeestest. Mõlkis kaubik näeb välja igati ehe ning sellesse mahtumine toob meelde kuulsusrikka džiibireisi Leh’st Amritsari 2007. aastal. Õnneks pääseme seekord 20 tunni asemel 20 minutiga. Jalad ei jõua veidrast isteasendist veel õieti äragi surra, kui me juba kõrghoonete vahel luksuslikult laiutava ühekordse elumaja ette keerame. Üks naabertornidest kuulub suisa Donald Trumpile endale. Punta del Este on kuurortlinn, kus tipphooajal elab sadu tuhandeid inimesi ja rannad on vaatamata külmale Atlandi hoovusele rahvast täis. Hooajavälisel ajal, nagu praegu, elab linnas väidetavalt vaid 8000 inimest ja tootemitena taevasse kõrguvad hotellid on inimtühjad. Mõnes hoitakse turunduslikel eesmärkidel tuled põlemas, kuid kummituslikud näevad nad välja sellegipoolest. Majakese näol on tegemist Mario isale kuuluva väljarenditava villaga, mille sisekujunduse põhjal võib eeldada, et kivistunud naeratusega inimesi on siin ööbinud üksjagu. Surf ja muretus käivad ikka käsikäes.

      Jorge lahkub ja meie eest hoolitsemise võtavad üle Luis ja truu koer Brutus. Viimasega saame kohe jutule, kuid Luisiga on keelebarjääri tõttu keerulisem. Kehakeeles edasiantavad viisakusavaldused annavad siiski mõista, et oleme väga teretulnud ja meie eest kavatsetakse hästi hoolt kanda. Selles me ei kahtlegi.

      Kuna on ikkagi jaanipäev, siis õhtul on plaan teha väike lõke.

      Lõpuks pakime lahti ka oma jalgrattad. Taniil, kus lubatud toejalad ja Hannese lenksupikendused on? Ja kas see on see väike ja kompaktne fotoaparaat, mille Sa lubasid kaasa võtta? Jätsin seetõttu oma telefonigi koju! Kasti põhjast vaatab vastu tubli, nõukaaegse Zenidi mõõtu fotomölakas! Tagasi minema enam ei hakka, tuleb olukorraga leppida. Tean vaid, et vöö peal rippuvast vutlarist lihtsalt välja võetav fotokas on end eelmistel reisidel õigustanud. Sõidurütmi igasugune vääramine selleks, et kotist suurt aparaati otsida ja seda hiljem tagasi pakkida, on ette teada tüütu. Nii võib mõnigi unustamatu kaader vaid mälupildiks jääda. Enamik jäävad nagunii.

      Hannes ja mina paneme oma ratastele alla maanteerehvid. Paksu liiva ja mudast maastikku pole esiotsa oodata, eks hiljem vahetab nagalisemate vastu tagasi, kui olud muutuvad.

      Esimese sõidu teeme randa. Rattad liiguvad ilma kandamita nagu õlitatult. Reisieelseid trennikilomeetreid on kõigil traditsiooniliselt null, seega üle hulga aja taas sadulas istuda on päris värskendav.

      Sama värskendavad on hall talvetaevas ning jõuliselt randa rulluvad vahused ja külmad lained. Mõte ookeanivoogudesse viskumisest, mis meid ees ootamas on, ei tekita kuigi suurt vaimustust. Teleseriaali järjepidevuse nimel tuleb meil see temp aga ikkagi ära teha. Lepime siiski kokku, et mitte täna.

      Brasiillasest rännusell on viimase 6 kuuga oma rattaga juba 17 500 kilomeetrit sõitnud

      Lõuna-Ameerika on lihasööjate kontinent. Juba teel siia nägime igal pool tossavaid grille. Parilla (hääldus vastavalt dialektile parijja vms). Erinevalt sellest, kuidas meie seda teeme, ei puutu siin liha tulega otse kokku. Luis, kes õhtust söögitegemist kureerib, tõmbab lihatükid leegist pea poole meetri kaugusele ja katsub kogu aeg käega, et kuumus liiga suur ei oleks. Kätt suudab ta liha kohal hoida pikalt. Meie kõhud on päris tühjad ja väljavaade millalgi lähitulevikus süüa saada, tundub hägune. Viisakate külalistena ei lähe me meistrit muidugi õpetama. Tunni möödudes hakkavad aga ribikondid vaikselt liha seest välja turritama ning lõhn muutub intensiivsemaks. Saame ilmselt veel tänase päeva numbri sees lõuad rasvaseks. Lisaks ribidele on hulk erinevaid verivorste, nii magusaid kui soolaseid. Taban end mõttelt, et pole see verivorst nii Eesti asi midagi, kui seni upsakalt arvanud olen. Siin leidub erinevaid variatsioone tootest, mida julgemad kodumaised toidutöösturid võiksid samuti katsetada. Verivorst karamelliga näiteks.

      Luis on oma telefoni laadinud tõlkeäpi ja nüüd saame hoopis vabamalt suhelda. Tuleb vaid selge hääldusega torusse rääkida ja meeldiv naishääl tõlgib siis vastavalt kas hispaania keelt inglise keeleks või vastupidi. Saame kinnitust, et oleme väga teretulnud, et tal on selg haige ja et me üksinda öösel linna peale patseerima ei läheks. Luisi enda dialektist arusaamine osutub mõned korrad ka robotile ülejõukäivaks ning siis noogutame lihtsalt viisakalt.

      Liha praadimise tule kõrvale teeme rattakastidest alternatiivse lõkke ning Wennas lööb välja tõeline eestlane – kui on jaanipäev ja lõke, siis eestlane hüppab ikka üle lõkke. Nii rõvedat sinikat ja nii strateegilises kohas sadulas istumist silmas pidades pole ma enne näinud. Läks tühised 43 aastat ja klassikaline jaanilollus sai ka tema poolt tehtud!

      Öösel saame teada, et oleme norskama hakanud.

      25.06.18

      Hommikul on härmatis maas.

      Wend teeb hommikusööki ja presenteerib ööga veel oivalisemaks muutunud sinikat. Võiks isegi öelda puna-lillakat. Ta ei saa õieti WC-potilgi istuda, huvitav, kuidas ta rattaga sõita kavatseb? Tõde selgub randa minnes – sadulale mitte toetades on võimalik siiski vändata. Hea seegi. Vaatab, kaua ta nii jaksab.

      Uruguay mängib täna Venemaaga. Järsku läheb tänavatel lahti kõva tuututamine, millest võib järeldada, et skoor avati. 1 : 0 Uruguay juhib! 2 : 0 ja 3 : 0 õnnestub meil juba ka ise ära näha. Juubeldame ülevoolavalt koos kohalikega!

      Meie suureks rõõmuks on täna vaatamata madalale õhutemperatuurile päikesepaisteline päev. Ilmselt ka mõõna aeg, sest ookean on võrreldes eilsega leebus ise. Veele lähemale jõudes entusiasm pisut vaibub, kuid sisse minna tuleb. Neli aastat tagasi sai ju Namiibias vette hüpatud ja nüüd oleme virtuaalselt siia välja ujunud. Järjepidevus ennekõike – Uhhuduuri järgmine reis algab sealt, kus eelmine lõppes. Olgu selle hinnaks või kahepoolne kopsupõletik.

      Liivo on, nagu ikka, eelissituatsioonis, kuna veekindlat kaamerat ta targu kaasa ei võtnud. Kamandab ja sätib kaadrit, meie aga lõdiseme napis riietuses kaldal. Lõpuks käsutab meid vette. Asjaosaliste suureks rõõmuks läheb vesi aeglaselt sügavaks ja päris ujuma ei pea hakkama. Järgmisel hetkel hüüab Liivo, et aitab küll, hakake välja tagasi tulema. Tõuseme merest nagu Tsaar Saltaani muinassõdalased, veepiisad nägudel pärlendamas ja lokid lehvimas (kellel on, mida lehvitada). Enda vaimusilmas näeme välja nagu „Rannavalve“ tiim David Hasselhoffiga eesotsas. Hiljem materjali üle vaadates tõdeme, et sarnaneme rohkem Teletupsudega.

Скачать книгу