Tee teab – Ehh, Uhhuduur Lõuna-Ameerikas - Hannes Hanso

Скачать книгу

käisime Hannese ja Mardiga Vikerraadios Arp Müllerile intervjuud andmas. Tuli jutuks ka meie füüsiline ettevalmistus tulevaseks reisiks. Hea, et see läheb eetrisse alles siis, kui meie oleme juba lennukis. Vastasel juhul seisaksid meie perearstid, käed risti rinnal, turvakontrolli väravas ning ei laseks meid kusagile. Lisaks küsis Arp, mis on meie ootused ja kartused? Ootame ikka toredat reisi, mis muud. Seal kandis tuleb ilmselt olla tähelepanelik väiksekaliibrilise, kuid tüütu varavastase kuritegevuse osas. Kanna kaasas asju ja raha selles mahus, millest oled valmis ilma jääma. Niisama reisides on seda tarkust muidugi lihtsam rakendada, meil on aga kaamerad ja kõvakettad. Eks jaotame need siis kamba vahel ära.

      Raadiomajast läks Hannes koju asju pakkima ja tegi seda elegantse asjalikkusega.

      Tallinna lennujaamas avatakse meile ilusa žestina enne väljalendu VIP-loungeʼi uksed. Meeleolu on ülev ja jutud lähevad valjemaks.

      EasyJet ja Norwegian ei ole omavahel suured sõbrad, sestap peame Londonis oma pagasi välja võtma ning uue lennu peale registreerima. Tiibeti koerad on siinsete lennujaama töötajatega võrreldes hale vari ning esimest korda saan katsetada oma zen-seisundi hetketaset. Veel peab vastu. Meelerahu säilitamine harjumuspärastes tingimustes on suht lihtne, pahatahtlikuna näiva jäikuse vastu astumiseks on vaja aga juba edasijõudnute taset. Lahendusele orienteeritus on voorus. Need konkreetsed britid ilmselt puudusid instrueerimisloengult, kui neist asjust räägiti. Meie suureks õnneks pole BREXIT veel jõustunud ning kehtib rahvaste vaba liikumine. Pingestuma kippuvat olukorda saabub lahendama nõukaaegsest multifilmist Karupoeg Puhhi meenutav poolakast ülemus Malek. Tema sõnum on lihtne – ärge muretsege, ajame asja korda!

      Tiibeti koerad saavad kurjuse edetabeli esikoha tagasi ja asjad hakkavadki liikuma. Leitakse sobivad kärud, leitakse suuremad pagasilindid ja ka suuremad turvakontrolliseadmed, millesse meie kastid millimeetri täpsusega ära mahuvad. Kiitus Hawaii Expressile, kes me rattad ära pakkis – mehed teavad, mis on silmamõõt!

      Ja muidugi Dziękuję Polsce!

      Seiklused Londonis sellega muidugi veel ei lõpe. Lennujaam on suur ja töö toimub sektsioonides. Olles võtnud kaasa „Tiibeti raamatu elust ja surmast“, köidab see mind sedavõrd, et irdun mõneks ajaks muust seltskonnast ja sean end väljalennu värava lähedale istuma. Rahvast koguneb ja ühel hetkel alustatakse juba lennukisse minekuga. Ülejäänud uhhuduurlasi pole veel kusagil näha. Siiski hakkab peagi üle rahvamassi paistma teises rütmis liikumist ja kohale nad saabuvadki. Eemalt on märgata teatavat peataolekut ning ühtäkki jookseb Wend tuldud teed tagasi, lõheroosad tallad välkumas. Olen pisut eemal ega kuule, milles küsimus, kuid saan aru, et ega minu teadmisel või osalusel suurt mõju olukorra lahendamisel ei pruugi olla. Seega võtan stoilise kõrvaltvaataja rolli. Taas elust enesest õpitud kogemus hinnata oma vajalikkuse vajalikkust vastavalt olukorrale. Ka uudishimust olen õppinud võitu saama. Liiga palju infot on koormaks.

      Pool lennukit on juba mõnusalt inimesi täis istutatud, kuid Wenda pole veel kusagil näha. No eks kohtume siis Buenos Aireses mõni päev hiljem, mis ikka. Lõpuks ta siiski saabub, võidukal ilmel ning meie kullakallis filmimaterjali kopeerimiseks kaasavõetud sülearvuti koos kotiga üle õla. Taniil, kes selle eest vastutama pandi, oli teise kuhugi mõnusalt maha unustanud. Hea, et pommirühm seda juba lõhkamisele ei olnud viinud.

      Olgu arvutiga kuidas on, peamine, et maha ei jäänud Aafrika reisist tuttav kleepuv iirisevedelik. Seda saab nüüd Liivo suureks rõõmuks kitsal istmereal mõnusalt igale poole tilgutada. Intensiivselt lõhnav stjuardess käib küll kullipilguga jahtimas, et mis värk toimub, kuid kogemused maksavad ka midagi.

      Pikk lend, hea toit, röökivad väikelapsed. Viimaste osas tunned siirast kergendust, et täna on nad kellegi teise probleem. 13 tundi hiljem maandume Argentiina pealinnas. On 23. juuni karge hommik, sooja 7 °C.

      BUENOS!

      Et mitte olla nagu tiblad tankeriga Panama kanalis, tõstame oma rattakastid pagasikärudele püsti. Saab kiiremini liikuma ja põhjustame seeläbi ka hulga vähem pahameelt ning sinikaid. Eks on teisedki pikast lennust väsinud, ajavahe mängib oma rolli.

      Taksojuhid pakuvad meile 100 dollari eest lahkelt küüti kesklinna. Tubli uhhuduurlane aga ennast niisama lihtsalt aidata ei lase ning kindlasti on olemas ka mingi päevinäinud alternatiivtransport. Saame kohe omal nahal tunda seda, et inglise keelega siin suurt midagi teha ei ole. Võtab tublisti energiat aru saamaks, et kõigepealt tuleb leida kiosk, kus müüakse ühistranspordi sõidukaarte, ja seejärel laste pulgakommi automaati meenutav, nätsupakist leitud kleepekaid täis kleebitud masin, mille abil neile kaartidele raha peale kanda. Kas 20 000 kohalikku raha on piisav? Kas see kõik ka kaardile laekus? Hulk vastuseta küsimusi.

      Bussipeatuse leidmist pole liiga kergeks tehtud. Tuleb liikuda peaterminalist omajagu eemale. Teame siiski, et liin on nr 8 ja rattakastidega meid bussi ei lasta. See on taksojuhtide poolt edastatud info. Kuna tegemist on otseste konkurentidega, siis kogemusele toetudes me kõike puhta kullana ei võta. Jääb loota, et bussi number on õige.

      Peatuses vaatavad kaasreisijad meid reservatsiooniga. Esmased kontaktid lõunaameeriklastega ongi pigem viisakalt jahedad. Ei ole pealetükkivat tähelepanu ning uudishimu on talitsetud. Erandiks muidugi taksojuhid, kuid nende pealetükkivus on osa ametist.

      Kohalikud bussid ja veoautod on Euroopas ja USAs oma paremad päevad üle elanud ning siia pensionile saadetud. Ei imestaks, kui keskmine läbisõit küünib igal teisel masinal tublisti üle 1 000 000 kilomeetri. Sama lugu on meie bussiga. Paaril korral tuleb aidata ustel sulguda, muidu tundub enam-vähem toimivat.

      Varahommikune idüll Buenos Airese linnaliini bussis nr 8

      Lennujaam asub kesklinnast eemal ja lõpuks läheb meil kokku pea kaks tundi, enne kui jõuame Plaza del Mayole. Alguses saame bussis vabalt laiutada, kuid vahepeal tuleb ka kõht kõvasti sisse tõmmata. Õnneks sõidab südalinna peale meie veel vaid mõni inimene.

      Südalinnas sõidetakse autoga, nii on nooblim. Silma torkab veel huvitav rassikooslus. Äärelinnas on reisijateks peaasjalikult lühemad ja jässakamad tumedapäised indiaanlased, kesklinna poole jõudes vahetub seltskond euroopalikuma väljanägemisega inimeste vastu.

      Hannes leiab meile ägeda koloniaalstiilis hosteli, milles on klassikaline raudlift. Rattakastide kolmandale korrusele saamine on samasugune ülesanne nagu kitse, hundi ja heinakuhja paadiga üle jõe viimine – keegi valvab tänava peal, keegi saadab lifti rattakastidega üles ja keegi sõidab tühja liftiga alla. Pool tundi rõõmsat sagimist.

      Kuna seekordse reisi ametlik alguspunkt on Punta del Este Uruguays, siis vaatamata suurele kiusatusele me rattaid lahti ei paki. Meid ootab ees veel hulk jalgratastest vaimustusse sattuvaid transpordiametnikke ja targem on hoida kogu kraam kilesse mässituna.

      Kolumbialannast hotelliadministraator Mariana räägib meie rõõmuks inglise keelt ja on äärmiselt abivalmis. Tema abiga saame ostetud praami ja bussi kombopiletid Punta del Estesse, kokku 111 dollarit näo peale. Lisaks tellib ta ka järgmiseks hommikuks taksod sadamasse sõiduks. Juhime ta tähelepanu rattakastidele ning palume korduvalt taksofirmale meie reisimise eripära selgitada. Kinnitatakse, et kõik on arvesse võetud. Selge, bueno!

      Töllerdame natuke linna peal. Saksamaa võidab viimase minuti väravast Rootsit 2 : 1.

TANIIL: VILDAKAST MAAILMAPILDIST

      Ameerika. Valdavalt seostub meil selle sõnaga superriik Ameerika Ühendriigid. Veidi romantilisematel tüüpidel ehk ka tomahooki viibutavad punanahad ja nende kurb saatus. Ometi on see maailmajagu, mis hõlmab oluliselt rohkemat nii minevikus kui ka tänapäeval. Lõuna-Ameerika eri riikides tehti meile korduvalt selgeks, et tõelised ameeriklased elavad ikkagi sel mandril. USAd nimetatakse Ladina-Ameerikas täiesti ametlikult Põhja-Ameerika Ühendriikideks.

      Kolumbuse-eelsesse ajalukku vaadates on tõepoolest nii, et suured asjad toimusid Ameerikas peamiselt Kesk- ja Lõuna-Ameerikas. Ajaloolased on hinnanud kogu Ameerika elanike arvuks sel ajal umbes 40 miljonit inimest. Neist „indiaanlastest“ (ise eelistavad nad rangelt nimetada ennast

Скачать книгу