LITMIR.BIZ

      Teie uhhuduurlased

      PROLOOG

      Tõdemus, millega ma oma häid reisikaaslasi, keda rohkem, keda vähem, ikka endast välja viia suudan, ütleb, et ega sihtmärk ise kohale ei tule – peab ikkagi jalad kõhu alt välja võtma ning liikuma asuma. Sama on selle raamatuga – ega need tähemärgid ise ekraanile ilmu, peab lihtsalt pihta hakkama. Loota, et mingi hetk tekib aeg, kus saadki pühenduda vaid ühele asjale, on naiivne. Seega tuleb meenutused ja taasläbielamised kuhugi argipäeva sekelduste vahele ära mahutada. Ühtlasi on see hea vaheldus elektroonse sirkli ja malli viibutamistele ning projektide menetlemisele kohalikus omavalitsuses.

      Viies reis, neljas raamat. Iga korraga läheb raskemaks leida mingit uut lähenemist. Sel reisil avastasime mitmel korral, et situatsioonid, kuhu sattusime, on justkui juba olnud. Vaadake, see on nagu Tiibetis! See siin meenutab Aafrikat. Naljad korduvad. Samamoodi korduvad olukorrad, mis tekitavad võimaluse endast välja minna. Midagi on aga alati ka uutmoodi ja seda ennekõike iseenda suhtumises juhtuvasse. Üks põnevamaid ootusi on näha, kuhu oma meeleseisundi arendamisega reiside vahepealse aja jooksul välja jõudnud oled. Sel korral arvasin, et olen endaga piisavalt tööd teinud ning suudan seetõttu asju rohkem huumoriga võtta. Olgu ette ära öeldud, et päris nii see siiski ei olnud ja zen-seisundisse jõudmiseni on veel pikk maa minna. Aga algus on tehtud.

      Sissejuhatust on mõistlik kirjutada viimasena. Siis on ülevaade kogu järgnevast tekstist ja tead, mille eest lugejaid hoiatada. Seega panen hetkel siia punkti ning vaatan selle osa hiljem uuesti üle.1

      Loo selguse huvides olgu meelde tuletatud, et uhhuduuri reiside üks märksõna on alustada sealt, kus eelmine reis lõppes. 2014 aasta sügisel hüppasime järjepidevuse tagamiseks Namiibia rannikul ookeani ja oleme viimased 4 aastat ujunud Lõuna-Ameerika suunas. Kusagil Saint Helena saare juures keeras Mart kodu suunas (mis põhjustel, eks seda räägib Mart pisut hiljem juba ise) ja Hannes , kes Aafrikast varem lahkuma pidi, ühines meiega vahetult enne Uruquai rannikule jõudmist. Seega alustame taaskord mittetäielikus koosseisus.

      PS. Lugejale olgu aga kohe alguses ära öeldud, et vaatamata kirjeldamisele tulevatest situatsioonidest ja käitusmismustritest ei ole uhhuduurlaste näol mingil juhul tegemist egomaniakkide, alkohoolikute ega süüdimatute elupõletajatega. Lihtsalt korra nelja aasta jooksul võib lipsud pisut lõdvemaks lasta.

      Oleme juba viiendal jalgrattamatkal. Päris kõva. Mongoolia, Hiina, Tiibet, Nepal 2002. aastal esimesel väljasõidul. Kollektiivsed eneseotsingud lõppesid 2007. aastal teise reisiga – Nepal, India, paar minutit Bhutani, Bangladesh, taas India, Pakistan, Afganistan, Iraan (ametlik reis lõppes Teheranis Ajatolla Khomeini väljakul, tegelikult väntas osa meist veel ka Armeenias ja Gruusias). Kolmas reis 2011. aastal: Iraan, Araabia Ühendemiraadid, Omaan, Jeemen, Djibouti, Etioopia. Siis 2014. aastal neljas reis: Etioopia, Keenia, Tansaania, Sambia, Botswana ja Namiibia. Meie kuni-veel-elu-sees-ümbermaailmareis jätkub Lõuna-Ameerikas. Plaanis ei vähem ega rohkem kui Uruguay, suts Brasiiliat, Argentiina, Paraguay, jälle Argentiina, siis Boliivia ja Peruu. Atlandi äärest üle Andide Vaikse ookeani äärde. Suht crazy ja ambitsioonikas, kuna aega on paganama napilt ehk veidi üle kahe kuu. Meie seni kõige lühem reis, ent teha pole miskit. Mul on oma kamraadidele ka üks üllatus varuks, aga sellest siis, kui õige aeg käes on.

      2002. aastal rongiga Moskvast Ulaanbaatari poole loksudes otsustasime puhtast igavusest korraldada luulevõistluse. Taniil, kes oli kuskilt kupeepõrandalt leidnud mingi mongolikeelse ajalehe, kuhu oli slaavi tähestikus kirjutatud „Ехх, Уххудуур“, lõpetas oma luuleteose sõnadega „Ehh, Uhhuduur, hoia alt Hollywood“. Hollywood toodi mängu sellepärast, et tol hetkel oli ülimenukaks kassahitiks saanud low budget-õudusfilm „The Blair Witch Project“. Eks me tegime ka low budget-reisi ja soovisime sellega maailma vallutada … Ei teadnud me siis, mida see „Ehh, Uhhuduur“ tähendas, ei tea ka nüüd. Olen Mongoolias oma paarkümmend korda käinud, aga keegi pole mulle suutnud seletada, mida need saatuslikud sõnad tegelikult tähendada võiksid. Aga näed sa, sellest sai millegipärast meie esimese reisi ja ka telesarja nimi. Nüüd kuulen või loen Eestis ikka aeg-ajalt uhhuduuritamisest kui mingist rändamisega seotud tegevusest. Võib juba peaaegu olla, et eesti keel on saanud uue sõna – uhhuutama või uhhuduuritama.

      LENNUJAAM

      On erakordselt tuuline suvepäev. Kohe jõuliselt, mitte niisama puhangutega. Selliseid päevi on augustis, mitte paar päeva enne jaanipäeva. Stiihia lisab reisieelsele meeleolule oma pitseri. Võib-olla on see märk meile, tuulepeadele, et räägiks nüüd korra omavahel ka, et kuhu läheme ja millised saavad kohale jõudes olema esimesed sammud? Nii vähese ettevalmistuse ja eelneva arupidamiseta pole me minu arust kunagi varem reisile läinud. Ei mäleta, et me pärast eelmist Aafrika reisi kuuekesi üldse kokkugi oleksime saanud. Külas käiakse ükshaaval või paari kaupa. Kui juba neli kambajõmmi ühel ajal ühes kohas viibivad, siis mõmisetakse tunnustavalt. Kirutakse Liivot, kes taas kusagil tundraavarustel järjekordset dokfilmi põdrasambla kirevast elust väntamas on, või maarahvast, kellel piisavalt tarkust oma nina kiirpöörlevasse linnaellu mitte toppida. Kuid sellele vaatamata on roheline kaubik jalgrattakastidega õigel ajal lennujaamas, teelesaatjadki kohal, ja ükshaaval tilguvad ootesaali ka reisikaaslased. Lehvitajate hulk on sel korral küll tagasihoidlikum kui varem, kuid seda rohkem jääb aega neile, kes kohal, ka midagi päriselt öelda. Ilmselt vanusega lisanduv elementaartarkus on eelistada kvaliteeti kvantiteedile.

      Juba heaks traditsiooniks saanud pilt lahkumisest Tallinna lennujaamas

      Wend on lasknud endale valmistada uued lõheroosad saapad. Kätte sai ta need alles lennujaamas. Julge käik, arvestades seda, mis meid ees ootamas on. Mina jään truuks oma 2007. aasta saabastele, millega juba 13 000 kilomeetrit ära vändatud. Piisavalt sisse kantud, ei pea hõõrumise pärast muretsema. Olenemata õhutemperatuurist sõidan alati saabastega – hea liiga lähedale tikkuvaid taksosid eemale lükata. Taniil lõi kunagi Nepalis plähvidega sõites suure varba niimoodi vastu kivi, et lahti tulnud küüne pidime näpitsatega küljest ära tõmbama. (Lugejate õlaraputus ja õudusjudinad on siinkohal asjakohased.) Rohkem pole sarnaseid kogemusi vaja, tundub, et kõik on sellest aru saanud.

      Kiidan siinkohal Tallinna lennujaama check-inʼi töötajate leidlikkust. Nimelt on meil üks rattakast 100 grammi ülekaalus. Selle asemel, et midagi väärtuslikku maha jätta, soovitab kaunis daam meil hoopis rattakasti küljest vajalikus kaalus papitüki ära rebida. Puhas kastist väljaspool mõtlemise näide! Üldjuhul oleme oma reisidel täheldanud seda, et eksisteerivad kaks olendiliiki, kes a priori vihkavad jalgrattureid – need on koerad ja lennujaama check-inʼi personal. Viimaste puhul kehtib justkui kirjutamata seadus – sa võid ju suure kastiga reisida, kuid kui saadakse teada, et selles kastis on jalgratas, lähevad asjad kohe keeruliseks. Välja ilmuvad erinevad lennundusreeglid ja eelneva eel-, üle- ja ümberbroneerimiskohustused ning muud põhjendused, miks sind oma varandusega lennukile mitte lasta. Saad valida, kas minna närvi või mitte. Järgmine kord saadame rattad kullerfirmaga ette ära ja reisime neile järele nagu džentelmenid.

      Enamik

Скачать книгу