LITMIR.BIZ

Скачать книгу

sa oleksid õnnelik, kullake. Kas sa oled õnnelik?”

      Olin, enne kui telefonile vastasin, mõtlesin. Rohkem kurjustavaid kõnesid ei tulnud ning vestlus Ritteritega oli kulgenud kenasti. Olin avastanud, et nad polnud oma endise maja hindamisaktist täielikku mahaarvamist teinud (küsimus oli vannitoa remondis) ning saatsin nad minema tagasimaksega. Nad olid nii üllatunud ja kergendatud, et kutsusid mind eeloleval tööpühal enda juurde grillipeole. Muidugi ma ei lähe. Maksuinspektorid ei suhtle oma praeguste või kunagiste auditeeritavatega, igatahes mitte väljaspool tööd. Oluline oli jääda erapooletuks.

      Siiski oli kena, et nad kutsusid, ning veel kenam tunda, et olin teinud midagi head, mitte halba, nagu tavaliselt eeldati. Ärge saage minust valesti aru – maksukontrollis on küsimus õiguses. See tähendab, mina maksan oma makse. Ja inimesed, kes elavad siin riigis, sõidavad siinsetel teedel ja hingavad siinset õhku – miks peaksid mõned arved tasuma, kui teised kõrvale hiilivad? Kuid see kontroll oli teistsugune. See oli muutnud Ritterite elu lihtsamaks. Mulle meeldis tunne, mida see minust tekitas – uhkus ja rahulolu, mis emaga rääkides kadusid.

      „Muidugi olen õnnelik,” kinnitasin. „Niisama õnnelik kui kõik teisedki.” Seda, et olin viimasel ajal tööl liimist lahti, poleks ma emale eales tunnistanud. Ta oleks tekkinud praost sisse murdnud, et teha mulle selgeks, et olen valinud vale elukutse.

      „Ma ei usu sind,” ütles ema. „Mis sinu ja Gene’iga on? Ma tahan teada, kuid sa ei pea mulle ütlema.”

      Kahetsesin juba tükk aega, et võti polnud mu sõrmede vahelt veel sügavamale kotipõhja kukkunud, vähemalt mõneks sekundiks. Kas ma poleks võinud koju sõites veel mõne punase tule taha passima jääda? Ema oli ekspert alal „ma ei tungi sinu ellu, ma tunnen lihtsalt huvi”.

      „Minu ja Gene’iga pole midagi lahti.”

      „Mis see peaks tähendama?” nõudis ta.

      „See tähendab, et me ei kohtu enam. Nagu ma sulle juba ütlesin.”

      „Asi oli sinu töös, jah? See töö tungib alatasa su armuellu.”

      „Sina oled see, kes alatasa mu armuellu tungib,” meenutasin talle. „Gene’il polnud mu töö vastu vähimatki.”

      „Ja mul ei tarvitse sulle öelda, kui ebatavaline see oli. Sellist meest ei tohi mustapesuveega valamust alla lasta.” Mu peast sähvas läbi kujutluspilt endisest kallimast köögivalamust alla pahisemas. See polnud just ilus pilt. „Ja teil on nii palju ühist,” jätkas ema.

      „On või?” See äratas mu tähelepanu. Ema oli tõenäoliselt esimene inimene, kes minu ja Gene’i kohta midagi sellist ütles. Enamik mu sõpru tõi meid näitena sellest, kuidas vastandid tõmbuvad. Martina stammväljend oli: „Minu meelest on ta nagu piimapudi, aga kui sulle sobib, siis lase käia.”

      „Te mõlemad töötate riigiasutuses,” märkis ema.

      „Ja siis? Niipalju on mul ühist ka esileediga.”

      „Sa ei taha ometi öelda…”

      Katkestasin teda. „Ei, ema. Ma ei ole lesbi.”

      „Sest sellest poleks midagi,” lasi ema edasi.

      „Me läksime Gene’iga lahku kuu aega tagasi,” tuletasin talle meelde.

      „Aga sa pole ikka veel öelnud, miks.”

      „Igatahes mitte sellepärast, et mulle mehed ei meeldi. Asi oli temas. Ta… ta ei pannud kunagi midagi tähele. Ta nägi alati ainult seda, mis oli otse ta nina all. Ta ei näinud kunagi mind.”

      Ema ohkas. Tundus, nagu seaks ta end mugavamini sisse. „Abielu on töö,” sõnas ta mõne aja järel. „Kuid see on seda väärt.”

      Ema kasutas oma abielu mu isaga sageli näitena, millel peaksid põhinema kõik liidud. Ta kippus täiesti unustama oma lahkumisähvardusi ja katseks lahuselamisi aastaid tagasi ning raskeid aegu enne mu venna Blake’i sündi.

      „Me käisime Gene’iga ainult kuus kuud. Me ei olnud abielus.” Ma ei tea, miks tundsin kohustust see ära märkida. Ema pidanuks mõnes oma mõtteorvas seda isegi teadma.

      „Tahtsin lihtsalt öelda, et keegi pole täiuslik,” ütles ta. „Sina ei ole täiuslik. Sinu isa ei ole päris kindlasti täiuslik. Isegi mina ei ole täiuslik.” Viimane osa ei kõlanud eriti veenvalt.

      „Tänan ergutuskõne eest. Sellest oli palju kasu.”

      „Oled sa kindel, et see polnud sinu töö pärast?”

      Kumbki vanematest polnud eriti õnnelik, et töötan maksuametis, ja nad ei teinud ka vähimatki katset oma tundeid varjata. Olin ennegi minu korda mõelnud, kas olin nii kauaks pidama jäänud seetõttu, et mu töö meeldis mulle ja tegin seda hästi, või olin otsustanud kindlalt tõestada, et mu vanemad eksivad. Olin oodanud negatiivset reaktsiooni isalt, kes raamatupidajana asus maksuametiga vastandlikul positsioonil. Kuid olin eeldanud, et ema on rohkem minu poolt – kui mitte muu, siis väljavaadete pärast, mida pakkus maksuametnike suhtarvu kõva kalle meeste kasuks.

      Pealegi oli ema alati olnud numbriinimene. Veel enne kui ma matemaatilisi mõisteid koolis õppisin, selgitas ta mulle matemaatikat, kasutades elust võetud näiteid.

      „Oletame, et sa tahad osta sada paari kingi,” mäletan teda ütlemas, „kuid esimeses kaupluses on sinu numbrit ainult kuus paari. Mitu protsenti kingi sul veel vaja on?”

      „Miks ma peaksin tahtma sadat paari kingi?” olin imestanud. Kõige selle absurdsus oli ilmselt põhjus, miks ma mäletasin seda näidet veel aastaid hiljem.

      „Printsess, kunagi soovib seda iga tüdruk.”

      „Mina ei soovi,” olin öelnud.

      Mäletan, kuidas ema ohkas. „Ütleme lihtsalt, et hind oli õige.”

      Kõige tähendusrikkamad numbrid ema elus olid juba ammu hinnasiltidel. Ema arutas tagastamisi peaaegu niisama sageli kui mu arveametnikust isa, kuid tema jaoks tähendas see pigem, et miski ei sobinud pärast kojutoomist nii hästi kui kaupluses.

      „Kuidas sa saad olla kindel, et see polnud sinu töökoht, mis ta eemale peletas?” uuris ema nüüd.

      „Sest mina olin see, kes temaga lõpu tegi. Sest Gene’iga polnud miski lihtne,” vastasin.

      „Ja sa arvad, et sinu isa on alati olnud täiuslik? Mäletad toda päeva, kui ta selle hullumeelse paadi koju tõi?”

      „Purjeka? Catalina? Muidugi mäletan.”

      „Ja keegi meist ei osanud purjetada.”

      „Mina õppisin,” meenutasin talle.

      „Sa olid ainuke. Mina ei suutnud ära oodata, millal sellest lahti saame. Sa ikka mäletad seda paati?”

      „Ma armastasin seda.”

      Purjepaadi nimi oli Catalina 22, sest see oli kakskümmend kaks jalga pikk. Kuulsin ikka veel kõrvus, kuidas isa sellest rääkis. See oli väike purjepaat, mis ei sobinud enamaks kui päevaseks retkeks lahel. Isa ostis selle suvel, kui ma olin neliteist. Ta tuli koju ja teatas oma ostust emale, mu vennale Kurtile ja minule. Ema ei suhtunud uudisesse just hästi. Ta eelistas ise olla see, kes tegi meie pere kulukaid ja spontaanseid oste. Ta meenutas meile, et kipub jääma merehaigeks. Ta suutvat vaevu taluda isegi basseinis kummimadratsil lamamist.

      Ainult korra käisime kõik neljakesi purjetamas, pärast seda olime isaga kahekesi. Mulle meeldis tuule marutsemine, isegi kui see oli liiga terav. Mulle meeldisid pritsmed, mis meid üle kallasid, kui paat üle lainete tuiskas. Mulle meeldisid tillukesed muudatused, mida tegime niipea, kui tuul suunda muutis.

      Kuid järgmine talv oli kodus raske. See oli talv, kui ema võttis meist ülejäänuist hingetõmbepausi ja veetis terve nädala meie suvilas Tahoe järve ääres. Võib-olla oli Catalina üks põhjus tema otsuse taga. Võib-olla mu isa lihtsalt teadis, mida on vaja, et ema jälle koju tuua. Ma ei tea, millal ta selle maha müüs, kuid selleks ajaks, kui kevadest sai suvi, oli Catalina läinud. Ja kui varsti pärast seda sündis Blake, oli uue paadi küsimus edukalt

Скачать книгу