LITMIR.BIZ

      DALLAS Phillips suundus telejaama tööle, jalas mustad lemmikpüksid, seljas valge pluus ja must-valge jakk. Ta nautis oma tööd, eriti nüüd, kui temast oli saanud üks telejaama WOML Charleston kuumimaid reportereid.

      Kui ta oli teel, helistati talle telejaamast, et ta kohtuks võttegrupiga linnast väljas kiirteel I-90, kus oli toimunud kahteteist autot hõlmanud kokkupõrge.

      Niisiis plaanimuutus.

      Ta keeras peateelt kõrvale, sõitis maanteesilla alla ja võttis suuna tagasi linnast välja.

      Ta sai võttegrupiga kokku õnnetuspaigast umbes poole kilomeetri kaugusel ning hoolimata tugevast tuulest ja põlevatest autodest kerkivast paksust suitsust hakkas teleülekande jaoks infot koguma. Kui talle anti märku end valmis seada, haaras ta mikrofoni, pani kõrvaklapi kõrva ja võttis positsiooni sisse, jäädes märguannet ootama. Kui see tuli, polnud ta enam naine nimega Dallas, vaid telepersoon, kelleks oli muutunud, ning hakkas asjalikul ja tõsisel toonil juhtunut raporteerima.

      „Praeguseks on viisteist inimest kohalikesse haiglatesse viidud. I-90 põhja poole suunduvad sõidurajad suletakse teadmata ajaks. Reisijatel palutakse kasutada teisi teid. Mina olen Dallas Phillips telejaamast WOML Charleston.”

      „Ja lõpp,” ütles kaameramees. „Väga hea võte kogu selle suitsuga, mis su pea taga üles kerkis.”

      Dallas tegi grimassi. „Pigem põrgulik võte. Raske uskuda, et see algas kaheteistkümne autoga ja viimati oli neid kokku kakskümmend viis. See on õudne. Mõned neist inimestest ei jõua enam kunagi koju.”

      „Sina ei põhjustanud seda. Sa ainult raporteerid,” lausus kaameramees.

      On alles viis päeva alustada, mõtles Dallas masendunult ja kui ta kõndis võttegrupi järel tagasi sinnapoole, kus seisid telejaama sõiduk ja tema auto, hakkas ta telefon helisema. Ta vaatas, kes helistab, kuid näha oli üksnes, et on kaugekõne.

      „Dallas Phillips,” ütles ta.

      „Dallas, siin Trey.”

      Dallas sulges silmad, meenutades mehe näoilmet, kui naine tookord minema sõitis. Oli ehmatav, et see tegi praegu sama palju haiget kui tol korral.

      Siis hingas ta sügavalt sisse ja manas esile oma telenäo sarmi.

      „Trey! Milline üllatus! Ma pole sinust nii ammu midagi kuulnud. Kuidas sul läheb? Kuidas Betsyl?”

      „Kullake, oled sa kuskil, kus sa saad rääkida?”

      Halb eelaimus tõi Dallasele judinad selga, kui talle meenus, et Trey oli politseiülem, kes tegeles surmade ja kuritegudega nagu ta isegi, ehkki teisel moel.

      „Mis lahti on?”

      „Asi on su isas. Mine kuskile, kus sa saad rääkida.”

      „Ma olengi üksi, pagan võtaks! Mis lahti on?”

      „Mul on väga kahju seda sulle öelda, aga ta on surnud.”

      Naine hakkas nutma, tuues kuuldavale jõuetuid, abituid nuukseid, suutmata kuuldut uskuda.

      „Ei! Jumal küll, ei! Mis juhtus? Kas mingi õnnetus?”

      Trey kõhkles. See oli nüüd see osa, mis tuleb talle kõige rängema löögina.

      „Šerif nimetab seda ilmseks enesetapuks, kuid kõik sõltub lahkamisest.”

      Dallas hakkas karjuma. „Mida? Ei! Sa eksid! Sa eksid! Ta ei teeks seda iialgi, mitte iial! Kas sa kuuled mind, Trey Jakes? Ära ütle sellist asja! Ära enam mitte kunagi mulle midagi niisugust ütle!”

      Trey oleks tahtnud koos temaga nutta.

      „Mul on kahju, Dallas, tõesti väga kahju. Esmapilgul oli see üsna ilmne.”

      „Miks? Mis oli ilmne? Ma olen uuriv teleajakirjanik, mäletad? Mille kuradi pärast sa arvad, et see oli enesetapp?”

      „Ema leidis ta, Dallas. Ta läks hommikul sinna mune ostma ja leidis ta laudas laetala küljes rippumas.”

      Šokk, mis Dallast tabas, lõi tal hinge kinni.

      „Ma tulen koju,” ütles ta ja lõpetas kõne.

      Trey pani telefoni käest, nõjatus vastu istme seljatuge ja sulges silmad. Ta ei kujutanud ettegi, mida naine võis tunda, kuid Dallas oli nüüd tulemas tagasi Mysticisse. Kui see vaid poleks olnud nii traagilisel põhjusel.