LITMIR.BIZ

Скачать книгу

ja vajus maha, pea põlvede vahel, et mitte mõistust kaotada.

      Earl Redd oli juba tuppa tormanud, taibates Trey sõnadest, et midagi oli juhtunud.

      „Kus sa oled? Kas sa said viga? Mis juhtus?” küsis Trey ukse poole joostes.

      „Dick Phillips! Tule tema tallu! Oh jumal, kiirusta.”

      „Ema! Ma pean teadma, mis juhtus, et saaksin päästesõidukid välja saata. Kes sai viga? Mis juhtus?”

      „Dick. Ta on surnud. Jumal, jumal, ta on surnud.”

      Trey jäi kõnniteel jalapealt seisma ja Earl koos temaga.

      „Ta on surnud? Oled sa kindel?” küsis Trey.

      „Jah, olen. Ta ripub oma laudas laetala küljes.”

      Niipea, kui need sõnad üle Betsy huulte tulid, pillas ta telefoni maha ja hakkas jälle karjuma.

      Trey surus hambad risti, keeras ringi ja läks tagasi jaoskonda, Earl sabas. Ta otsis üles selle päeva dispetšeri Avery Jonesi, kes pühkis aknalaualt surnud kärbseid kokku.

      „Mis teoksil, boss?” küsis Avery.

      „Palun võta telefoni teel, mitte raadio teel, ühendust maakonna šerifi bürooga ja ütle, et Dick Phillipsi talus on surmajuhtum. Anna neile sõidujuhised ja küsi, kas nad tahavad, et sina teavitad koroneri, või teevad nad seda ise. Siis kutsu kohale Carl ja Lonnie ja ütle neile, et nad patrulliksid linnas, kuni ma märku annan.”

      Avery silmad läksid pärani, kuid ta ei hakanud küsimusi esitama. „Kas on mingeid üksikasju, mida ma peaksin edasi ütlema?” küsis ta.

      „Ütle šerifile, et üks mees on üles poodud. Me ei tea, kas tegemist on mõrva või enesetapuga, ja, pagana päralt, ma ei taha, et jutud leviksid. Dickil on tütar, kes peaks sellest esimesena kuulma.”

      „Jah, boss,” ütles Avery ning haaras telefoni ja telefoninumbrite loetelu. Ta hakkas helistama ning Trey ja Earl tulid jooksujalu välja.

      „Püha jumal,” ütles Earl. „See on kohutav.”

      Trey noogutas. „Tule minu järel,” ütles ta, hüppas patrullautosse ning kihutas vilkurite plinkides ja sireeni unnates Phillipsi talu poole.

      Mobiilikõne emaga oli alles katkestamata ja ta kuulis ikka veel ema karjumist, kuid sõidu ajal muutus heli vaiksemaks ja lõpuks lakkas. Ehkki Trey hüüdis aeg-ajalt telefoni, et ema vastaks, ei kostnud sealt midagi.

      Trey oli tõsiselt mures. Ta polnud kunagi kuulnud ema niimoodi karjumas. Veelgi häirivam oli see, et ta pidi võtma ühendust ainsa naisega, keda ta kunagi oli armastanud, ja teatama talle isa surmast. See päev paistis aina hullemaks minevat.

      Kümne minuti pärast jõudis ta Phillipsi tallu ja leidis ema auto kõrval kägaras, käed pea peal, justkui püüaks ta end löögi eest kaitsta. Trey teadis, et ema oli näinud šokeerivat vaatepilti, kuid selline reaktsioon ei olnud üldse tema moodi. Trey jooksis ema juurde, kahmas ta sülle ja pani auto kapotile isuma.

      „Ema! Räägi minuga. Oled sa kombes?”

      Naine istus jõuetult, pärani silmades tühi pilk, ega reageerinud tema sõnadele. Trey raputas teda, võttis siis tal ümbert kinni ja tõmbas ta enda vastu.

      „Ema, emps, see olen mina, Trey. Ma olen siin. Sa pead minuga rääkima.”

      Ta tundis, kuidas ema läbistas värin, siis aga hingas naine aeglaselt ja sügavalt sisse. Kergenduselaine voogas Treyst üle, kui ema lõi käed tema kaela ümber. Ta oli jälle tema ise.

      „Ema?”

      Naine näitas käega lauda suunas.

      „Ta on seal sees,” ütles ta. „Ma nägin teda. Miks ta küll seda tegi? Jumal küll, miks ta seda tegi?”

      Trey kuulis Earli auto sireeni.

      „Ma ei tea, aga sa pead nüüd siin ootama. Kuna sina oled see, kes surnukeha leidis, ei tohi sa ära minna. Šerif tahab sinuga rääkida.”

      Naine pilgutas silmi. „Ma pean koju minema. Homme on su sünnipäev. Ma tahtsin küpsetada…”

      „Emps, kuule, sa ju tead, et sa oled mulle väga kallis?”

      Naine noogutas.

      „Nii et ära koogi pärast muretse, eks.”

      Naine haaras paaniliselt poja särgiesisest kinni.

      Trey ei tundnud teda peaaegu äragi.

      „Okei, ema? Sa pead siia jääma, saad aru?”

      „Jah. Kooki ei tee. Jään siia.” Siis tõmbus ta nägu kipra, kui pisarad uue hooga voolama hakkasid. „Vaene Dick. Mu süda valutab tema pärast.”

      Trey ohkas. „Ma tean, aga vaat mis. Pole vaja tema pärast südant valutada. Tema pärast pole enam tarvis muretseda. Kaasa tuleb tunda hoopis Dallasele. Tema on see, kes selle tõttu kõige rohkem kannatab.”

      Kohemaid ärkas Betsy emalik külg.

      „Jumal küll, Dallas. Mul ei tulnud pähegi.”

      Trey pööras ringi, mõeldes, mis küll Earlil nii kaua aega võttis ja kui palju võis ema kuriteopaika muuta.

      „Earl jõudis kohale. Me läheme lauta ja sina pead siia jääma, on meeles?”

      „Jah, muidugi on meeles,” vastas naine lühidalt ja kammis sõrmedega läbi juuste. Hüsteeria oli möödas ja ta õngitses välja taskurätiku, et silmi kuivatada ja nina nuusata.

      „Ma pean sinult midagi küsima,” ütles Trey.

      „Küsi.”

      „Kas sa sõitsid autoga lauda juurde välja?”

      „Ei, ma läksin Dicki otsides sinna puude poole ja siis nägin teda möödaminnes. Ma ei läinud päris sisse.”

      „Okei, hästi,” ütles Trey ja lisas siis: „Ja veel, ära kellelegi helista. Ma ei taha, et kohalikud tulevad uurimise ajal siia.”

      „Ei helista, ma mõistan,” ütles Betsy, libistas end kapotilt alla ja komberdas maja juurde, kus istus verandale varjulisse kohta maha.

      Trey kulm läks kipra. Ta oleks pidanud paluma emal autos oodata, nüüd aga oli juba hilja.

      „Kuule, ema, ära majja sisse mine, ole siin verandal. Ma ei taha, et keegi siin midagi puutub.”

      „Oi, vabandust, ma ei mõelnud sellele,” ütles naine.

      „Minu viga. Ära lihtsalt enam kaugemale mine,” ütles Trey.

      Naine noogutas.

      Earl lülitas Trey kõrvale parkides sireeni ja vilkurid välja ning nad suundusid lauta.

      „Miks sul nii kaua läks?” päris Trey.

      Earlil näis piinlik olevat. „Bensiin oli otsakorral. Pidin tanklast läbi käima.”

      Trey noogutas ja osutas siis laudahoovile. „Otsi värskeid rattajälgi ja mis tahes kahtlasi märke,” ütles ta.

      Earl oli silmanähtavalt üllatunud. „Ma mõtlesin, et see oli enesetapp?”

      „Kuni uurimine pole lõpetatud, pole miski kindel. Ja kui sa kuuled sireene, jookse tagasi maja juurde ja ära lase šerifi meestel ka siia hoovi sõita. Nad tahavad kindlasti kuriteopaika muutmata kujul näha.”

      „Jah, boss,” ütles Earl ja suundus Trey järel lauta.

      KAKS

      TREY sisikond tõmbus kokku, kui ta nägi üles vaadates Dick Phillipsi laipa. Tänu Dallasele tundis ta seda meest sama hästi nagu oma pereliiget. Nagu tema emagi oli ennist öelnud, tegi Dicki sellisena nägemine haiget.

      Trey vaatas lakapealsele viiva redeli külge seotud nööri, seejärel uuris Dicki riideid. Nii tema särgi seljaosa kui ka püksitagumik olid tugevalt määrdunud, rinnaesine ja pükste esikülg aga märksa puhtamad. Et sellest loost sotti saada, oli vajalik lahkamine.

      Katusealuse

Скачать книгу