LITMIR.BIZ

      Alates seitsmendast eluaastast kuni kaheteistkümneseks saamiseni veetis Bobby peaaegu kõik suved laagris mõnes kolmest New Yorki ümbritsevas osariigis. Esimesel või teisel suvel Long Islandil asuvas Patchogue’i laagris leidis ta raamatu annoteeritud malepartiidega. Kui umbes viisteist aastat hiljem tema käest raamatu pealkirja küsiti, arvas Bobby, et see võis olla „Tarraschi parimad partiid”. Sealsamas nimetas ta saksa maletajat Siegbert Tarrashit „üheks kümnest kõigi aegade suurimatest meistritest”. Ükskõik mis raamatuga tegu ka oli, Bobby sai sealt teada, kuidas mängida järele partiid, mis on kirjeldavas malenotatsioonis käik-käigult üles kirjutatud (näiteks P-K4 ehk Pawn to King Four, mis tähendab: kuningaettur neljandale väljale)2.

      Ülejäänudki laagrielu pakkus mõndagi huvitavat. Bobby sai ratsutada hobusega, kelle nimi oli Chub, mängida musta-valgekirju vasikaga, osales vahel pehmepallimängus ja ehitas käsitööklassis paati – aga suhtlus teiste lastega oli endiselt vaevaline. Olnud terve kuu kodust eemal, võttis poiss ühe juba aadressi ja margiga postkaartidest, mille Regina oli talle kaasa andnud, ja ütles seal suurte trükitähtedega välja oma tungiva soovi: EMME, TAHAN TULLA KOJU.

      Varsti pärast seda unustas Bobby male mõneks ajaks. Teised mängud ja pusled tõusid rohkem päevakorda ja malendid, kust paar etturit oli puudu, pandi seinakappi. Umbes aasta pärast aga meenus male talle uuesti. 1950. aasta talvel, kui poiss oli seitsmeaastane, küsis ta Regina käest, kas too ostaks talle jõuludeks uue, suurema malekomplekti. Ema ostiski väheldased puidust malendid lükandkaanega lakkimata puukarbis. Ehkki Bobby avastas kingituse kohe, ei puudutanud ta seda kuu aega. Tal polnud kedagi, kellega mängida.

      Poiss oli sageli üksi. Kui ta koolist koju jõudis, oli korter harilikult tühi. Ema oli päeviti ja mõnikord ka õhtuti tööl, õel aga oli koolis tegemist kuni hilise pärastlõunani. Ehkki Regina oli poja pärast mures, on lihtne tõde, et Bobby oli üksi kodus viibiv laps, kes küll igatses, aga ei saanud nautida ema lähedust, mis oleks aidanud tal välja kujundada turvatunnet. Pealegi olid Regina rahamured sundinud peret nii sageli elukohta vahetama, et Bobbyl ei saanud tekkida kodutunnet. Ja muidugi ei tulnud kasuks seegi, et kunagi polnud siin isa.

      Regina püüdis pakkuda pojale tunnustust, mida iga laps vajab, ja anda talle eneseleidmise võimalusi, õhutades teda sporti tegema, osalema pereekskursioonidel ja koolis paremini edasi jõudma. Aga mida rohkem aega möödus, seda enam tõmbus Bobby endasse, hakkas jälle lugema maleraamatuid ja mängima järele varem mängitud partiisid. Males peituvad võimalused tegid suure üksildustunde ja ebakindluse vähem valusaks.

      Regina uskus, et ta ise on suuteline õppima tegema ükskõik mida, välja arvatud vahest ainult malet mängima, ja et ka tema lapsed suudavad hakkama saada iga asjaga. Sotsiaaltöötajad, kelle poole ta pöördus, soovitasid viia Bobby väikesse erakooli, kus talle saaks osaks rohkem tähelepanu ja kus ta saaks areneda oma tempos. Paraku oli raha Regina alatine probleem ja ta ei saanud enesele lubada panna poissi kooli, kus tuli maksta õppemaksu. Ta ei saanud Hans Gerhardt Fischerilt mingit lapsetoetust ega alimente, küll aga laekusid aeg-ajalt tšekid 20 dollarile – see polnud toona päris tähtsusetu raha –, mis tulid küll juhuslikult, aga tihtipeale ka iga nädal ja mille saatja oli Paul Nemenyi, kes nagu Gerhardt Fischergi oli füüsik. Nemenyiga oli Regina kohtunud Denveris Colorado ülikoolis õppides ja hiljem olid nad uuesti kohtunud Chicagos. Mees võis olla Bobby bioloogiline isa. Isadust pole kunagi püütud ühel või teisel viisil tõestada. Regina mitte üksnes ei eitanud, et Nemenyi on Bobby isa, vaid kinnitas kord ametlikult ka sotsiaaltöötajale, et käis juunis 1942 Mehhikos kohtumas oma endise abikaasa Hans Gerhardtiga ja et Bobby on eostatud just selle kohtumise ajal. Bobby ühe kauge sugulase väitel aga on põhjus, miks Regina pani Hans Gerhardti nime Bobby sünnitunnistusele, see, et ta ei tahtnud Bobbyle vallaslapse kuulsust. „Näib, et Paul Nemenyi on tegelik isa,” lausus sugulane. Samuti on võimalik, et Regina ei teadnud, kes on Bobby isa, kuna tal oli Nemenyiga armusuhe samal ajal, kui ta käis Mehhikos Gerhardt Fischeriga kohtumas.