Lõppmäng - Франк Брейди

Скачать книгу

Bobbyst sai Nigro hoolealune ja malepartner. Abivalmis inimesena, kes oli teadlik Regina raskest rahalisest seisust, ei nõudnud ta kunagi Bobbyle antud tundide eest tasu, olgu tegu male või muusikaga. Nigro ja Bobby hakkasid mängima ajakontrolliga partiisid vahekorraga kaks tundi mõtlemisaega kummalegi – mis oli turniirimales ametlikult kasutusel – ning iga partiiga näis Bobby üha paremini mängivat, mis pani teda veelgi rohkem malet uurima, kuni võitis Nigrot juba enamikus partiides.

      Bobby suureks jahmatuseks hakkas Regina nõudma, et ta nõustuks tegema psühholoogilist testi, millega määratakse, kas saaks või peaks ette võtma midagi, ohjeldamaks tema lakkamatut huvi malemängu vastu. Kui ema viis poja Brooklyni juudi haiglasse laste psühhiaatriaosakonda doktor Harold Kline’i vastuvõtule, ei olnud Bobby sugugi koostööaldis. Seda tunnetades ei hakanud dr Kline talle pakkuma ühtki isiksuse-, intelligentsuse- või huvitesti, millega tavaliselt lapsi hinnatakse. Ta püüdis poisiga lihtsalt juttu ajada. „Ei tea,” vastas Bobby tusaselt, kui temalt küsiti, kas ta kulutab tõesti enamiku ajast malemängule ja mitte koolitööle. „See on lihtsalt huvitav.” Öelnud Bobbyle vaid mõned nõuandesõnad, et koolitööd ei maksa hooletusse jätta, saatis ta poisi minema. Dr Kline seletas Reginale, et tal ei maksa Bobby pärast muretseda, sest mõni mäng, mänguasi, spordiala või midagi muud võib sageli hakata lastele suurt huvi pakkuma, lausa kinnisideeks kujuneda, aga mõne aja pärast nad kas kaotavad asja vastu huvi või ei tegele sellega enam nii aktiivselt. Ei, tema arvates ei ole Bobby neurootik ja ta ei soovita mingit ravi. „Neurootik” on sõna, mis tegelikult midagi ei selgita, lisas arst, juhtides tähelepanu sellele, et Bobby ei tee midagi halba ei endale ega teistele, male ergutab arvatavasti tema mõttetegevust ja tal tuleks lubada mängida nii palju, kui talle meeldib. Poisi vastuseis koolitöödele on kerge häire, mille teeb läbi palju lapsi, kusjuures tegelemine malega, mis on intellektuaalne tegevus, kipub seda asendama. Võib-olla, lisas tohter, peaks püüdma anda mõnele koolitööle mängulise vormi, mis võiks äratada poisis huvi.

      Mitte täielikult rahunenud Regina asus otsima teist arvamust. Ta leidis psühhiaatri, kes oli ühtlasi malemeister – neuropsühhiaater doktor Ariel Mengarini, kes oli valitsuse palgal. Mengarini oli malest nii sisse võetud, et samastus kohe Bobby kirega. Ta tunnistas ka Reginale oma fanaatilist huvi selle mängu vastu ja ütles veel midagi, mida naine ei oleks tahtnud Bobby kohta kuulda: „Ütlesin talle, et tean palju halvemaid asju kui male, millele inimene võib pühenduda, ja et ta peaks laskma poisil leida oma tee.”

      Järk-järgult hakkas Bobbyl Brooklyni maleklubis minema paremini. Kulus paar rasket ja vahest heidutavat aastat, aga lõpuks võitis ta suurema osa partiisid. Tema vastastele jätsid Bobby visadus ja selged edu näitavad märgid sügava mulje. „Olin juba töötanud läbi suurema osa meie lähedal asuva avaliku raamatukogu raamatutest ja hakkasin tahtma endale oma maleraamatuid,” on Bobby öelnud hiljem seda aega meenutades. Nigro andis või laenas talle oma raamatuid ja Regina lubas pojal osta vahetevahel mõne raamatu, kui tal juhtus natuke vaba raha olema. Bobby taskuraha 32 senti päevas ei andnud kuigi palju võimalusi raamatuid osta – ja isegi siis, kui ta kasvas suuremaks ning päevanorm tõusis 40 ja seejärel 60 sendini, kulus see šokolaadipiimale lõunasöögi juurde ja šokolaadibatoonile pärast kooli.

      Niipea kui Nigro oli endale tellitud ajakirjad Chess Review ja Chess Life läbi lugenud, andis ta need Bobbyle, keda mõlemad väljaanded väga huvitasid mitte üksnes arvukate huvitavate ja õpetlike partiide ja võistluste ülevaadete pärast, vaid ka seetõttu, et sealt sai mõndagi teada suurtest maletšempionidest. Uurida neid ajakirju oli võrreldav sellega, kui lugeda Plutarchose Rooma väejuhtide elulugusid või Vasari raamatut kunstnikest. Need andsid lihtsalt inspiratsiooni.

      Siis aga, 1954. aasta suvel avanes Bobbyl võimalus näha mängimas paljusid suuri, kellest ta oli juba lugenud. Selgus nimelt, et Nõukogude meeskond tuleb ja mängib esimest korda Ameerika Ühendriikide pinnal.

      Tollel kommunismivastase hüsteeria ajajärgul, kui igaüht Ameerikas, kes luges Marxi „Kapitali” või kandis punast kaelasidet, peeti kommunistiks, tunnistas USA maleföderatsiooni president Harold M. Phillips (advokaat, kes kaitses Rosenbergide spionaažiprotsessil Morton Sobelli) peaaegu kergendustundega, et ootas kutset Kongressi Ameerika-vastase tegevuse uurimise komisjoni ette ning süüdistust kommunismis üksnes seepärast, et taotles kutset Nõukogude maletajatele. Komisjoni ette teda siiski ei kutsutud.

      Tuleb rõhutada Nõukogude ja Ameerika malemeeskondade toonast täielikku erinevust. Nõukogulased olid kõik kui mitte just elukutselised maletajad, siis igatahes suurmeistrid – nimetus, mille pälvivad kõige tugevamad meistrid, keda on saatnud suur edu rahvusvahelistel turniiridel. Esimesena võttis selle tiitli kasutusele tsaar Nikolai II 1914. aastal ja see oli käibel ka 1954. aastal ning on tänapäevalgi.

      Nõukogude maletajaid toetas riigi valitsus ning sageli anti nende käsutusse suvilad, kus nad said rahus malet uurida ja võistlusteks valmistuda. Toona oli niisuguste suurmeistrite prestiiž nõukogude ühiskonnas samasugune nagu filmistaaridel või olümpiavõitjatel tänapäeva Ameerikas. Kui maailmameistriks tulnud Mihhail Botvinnik saabus Suurde Teatrisse, võttis publik ta vastu seistes ja kestvate kiiduavaldustega. Viiekümnendate aastate keskpaiku oli Nõukogude maleföderatsioonil neli miljonit liiget ning malemäng polnud algkoolides küll kohustuslik õppeaine, aga peaaegu kohustuslik klassivälise tegevusalana; andekaid noori hakati spetsiaalselt treenima, sageli said nad töötada koos suurmeistritega, kelle ülesanne oli kasvatada üles uus maailma parimate maletajate põlvkond. Ühele Nõukogude turniirile registreeriti üle seitsmesaja tuhande mängija. Male oli midagi enamat kui lihtsalt riiklik poliitika. Sellest oli saanud silmapaistev kultuuri osa ja jäi mulje, et kõik – mehed, naised ja lapsed, maainimesed, riigiametnikud või arstid – mängivad malet. Eelseisev nõukogulaste ja ameeriklaste kohtumine kandis seega tugevat külma sõja pitserit.

      Kolm päeva enne matši algust märkis New York Times oma juhtkirjas: „Nende partneritele on täiesti selge, et venelased tulevad malelaua juurde samasuguse innu, oskuste ja ilmselge pühendumusega oma ürituse nimel, nagu seda näitab välisminister Molotov diplomaatilistel konverentsidel. Nad on tulnud tooma Nõukogude Liidule suurt kuulsust. See tähendab üldsuse tunnustust kodumaal ja propagandavõitu välismaal.” Male polnud nõukogulastele kõigest mäng, see oli sõda ja sugugi mitte nii külm, nagu oleks võinud arvata.

      USA maleföderatsioonil oli toona ainult kolm tuhat liiget, polnud mingit male propageerimise või laste õpetamise riiklikku programmi ja leidus ainult üks tegev suurmeister, Samuel Reshevsky. See tiitel tõi talle sisse 200 dollarit kuus stipendiumina, mida maksid mõned tema talenti hindavad toetajad. Peale selle teenis ta veel ligikaudu 7500 dollarit aastas simultaanide ja loengutega. Tõele mittevastavad kuulujutud rääkisid koguni, et tal pole oma malendeid.

      Mitmes mõttes oli eelseisev matš samasugune, nagu rahvusliku korvpalliliidu NBA tähtede meeskond kohtuks ühe kolledži meeskonnaga. Alati oli võimalus, et kolledži meeskond võidab, aga statistiliselt olnuks nende võimalused tunduvalt väiksemad kui üks tuhande vastu.

      Kolmapäeval, 16. juunil tuli Bobby, seljas lühikeste käistega polosärk, Nigro saatel hotelli Roosevelt, et olla tunnistajaks ajaloolise matši esimesele voorule. See oli üldse esimene kord, kui poiss sattus mõnda hotelli, ja nii uudistaski ta trepi kohal seinale kinnitatud suurt kella ning märkas siis suurde ballisaali sisenemas mõningaid tuttavaid nägusid. Ta tundis ära mitu Brooklyni maleklubi liiget ja samuti mõne Washington Square Parki alalise külastaja. Bobby võttis saalis sõnakuulelikult istet, nagu oleks ta male-Oscarite galal, ja jäi „hämmastusest suurte silmadega”, nagu märgib Nigro, toimuvat jälgima.

      Laval seisis sameteesriide taustal kaks lippu: tähed ja triibud ning eksimatult ära tuntav pahaendeliselt veripunane Nõukogude lipp sirbi ja vasaraga. Lippude all oli kogu lava ulatuses kaheksa demonstratsioonilauda, et näidata kõikide partiide kulgu. Laval oli mängijate ootel valmis ka kaheksa lauda malenditega. Saalis oli tuhat ükssada pealtvaatajat, rohkem kui ühelgi varasemal maleüritusel USA ajaloos.

      Ja siis kogunesid lavale mängijad ning jäid ootama, kuni kohtunik annab märku laudade taha istuda ja asuda mängima. Nõukogude esindaja David Bronstein soovis saada klaasi sidrunimahla – ei, mitte limonaadi, vaid tõelist sidrunimahla, nagu ta kinnitas –, mille ta kummutas alla otsekohe, ühe sõõmuga.

Скачать книгу