ТОП просматриваемых книг сайта:
Lõppmäng. Франк Брейди
Читать онлайн.Название Lõppmäng
Год выпуска 0
isbn 9789985345443
Автор произведения Франк Брейди
Жанр Биографии и Мемуары
Издательство Eesti digiraamatute keskus OU
Ta istus sinna, kuhu öeldi, aga hirm hakkas võimust võtma. Viimaks palus keegi immigratsiooniametnik Bobbyt tulla temaga kaasa kuhugi trepist alla. „Aga ma jään oma lennukist maha.” „Me teame seda,” kõlas vastuvaidlemist mitte salliv vastus. Kui turvamehed teda mööda pikka hämarat ja kitsast koridori edasi viisid, nõudis Bobby selgitust, mis toimub. „Meil on tarvis teiega rääkida,” lausus ametnik. „Rääkida millest?” nõudis Bobby. „Lihtsalt rääkida,” kõlas vastus. Bobby jäi seisma ja keeldus edasi minemast. Kutsuti tõlk selgitamaks, et tegu pole arusaamatusega. Bobby rääkis temaga inglise ja hispaania keeles. Kohale ilmus veel rohkem turvamehi, kuni viimaks ümbritses endist male maailmameistrit sünge vaikiva rõngana umbes viisteist meest.
Lõpuks tuli veel üks ametnik ja näitas Bobbyle arreteerimisorderit, milles öeldi, et ta reisib kehtetu passiga ja võetakse vahi alla. Bobby kinnitas, et pass on igati seaduslik ja selle kehtivusaeg lõpeb alles kahe ja poole aasta pärast. „Võite helistada USA saatkonna esindajale, et ta teid aitaks,” öeldi. Bobby raputas pead. „USA saatkond on probleem, mitte lahendus,” pomises ta. Ta kartis, et lennujaama võib tulla riigidepartemangu esindaja kohtukutsega ja taotleda tema väljaandmist Ühendriikidele, kus ta kohtu alla antakse. Ta soovis paluda abi ühelt oma Jaapani malesõbralt, aga immigratsiooniamet ei lubanud teda telefoni juurde.
Bobby pööras ümber, et minna tagasi. Turvamees tõkestas tal tee. Teine turvamees üritas tal käsi raudu panna ja ta hakkas rabelema, et seda takistada. Mitu valvurit asusid teda kumminuiade ja rusikatega peksma. Bobby pani vastu, peksles ja karjus ning tal õnnestus hammustada üht turvameestest käest. Viimaks kukkus ta maha. Umbes pool tosinat meest tõstsid ta õhku ja hakkasid teda kätest-jalgadest hoides edasi lohistama. Bobby vingerdas, et vabaks saada, turvamehed aga vedasid teda teadmata suunas. Ta rabeles meeleheitlikult ja saigi käed peaaegu vabaks. Siis tõmmatigi talle must kott pähe.
Kuna Bobby teadis, et tema pass on kehtiv, siis mis oli ikkagi lahti? Tema arvamusavaldused juutide ja Ameerika Ühendriikide kuritegudest olid paljusid ärritanud, aga kas ta siis Ameerika kodanikuna polnud põhiseaduse esimese paranduse kaitse all? Pealegi, kuidas sai tema arvamustel olla mingi seos passiga?
Võib-olla on asi maksudes? Sellest ajast saadik, kui ta 1970. aastate keskpaiku käis ajakirjaga Life ja ühe selle ajakirjanikuga edutult kohut lepingu rikkumise pärast, oli ta õigussüsteemis niivõrd pettunud, et keeldus igasuguseid makse maksmast.
Õhku ahmides püüdis Bobby mõtteid korrastada ja rahuneda. Ta loobus vastupanust ja tema keha lõtvus. Turvamehed märkasid muutust. Nad lasid tema käed-jalad lahti, seadsid ta püsti, eemaldasid tseremoniaalselt peakoti ja lahkusid kongist. Nad viisid kaasa tema kingad, püksirihma, rahakoti ja – mis teda eriti pahandas – pühvlinahast passikaaned, mis ta oli aasta eest Viinis ostnud. Aga ta oli elus … vähemalt praegu.
Pilku tõstes nägi ta ebamääraselt kedagi meest, kes filmis teda trellide vahelt videokaameraga. Mõne minuti pärast mees kadus. Bobby sülitas välja hambakillu, mis oli lahti murdunud mõnest löögist või siis, kui ta põrandale paisati. Killu pistis ta taskusse.
Külmal tsementpõrandal lamades tundis ta, kuidas käsi hakkab valusasti tuikama. Mis on järgmine käik ja kes selle teeb? Mees vajus unne.
Nelikümmend kaheksa aastat varem, august 1956
Kujutledes vaimusilmas oma kuninga ees mõttelisel malelaual seisvat valget etturit, teatas kolmeteistkümneaastane Bobby Fischer oma vastasele Jack Collinsile oma esimese käigu: „Kuningaettur neljandale väljale.” Bobby kasutas malenotatsiooni vormi, mis kirjeldab malendite liikumist ühelt väljalt teisele. Rääkides noogutas ta tahtmatult kergelt ja peaaegu märkamatult, justkui niiviisi nähtamatut etturit edasi lükates.
Collinsit, väikest kasvu meest, kelle kängunud jalad ei lubanud kõndida, sõidutas New Yorgi rahvarohketel kõnniteedel mustanahaline meesteener, kelle nimi oli Odell. Mees oli nii tugev, et ajal, mil veel ei olnud ratastoolide jaoks kaldteid, suutis ta viia Collinsi koos ratastooliga treppidest üles või alla nii kodudes kui ka restoranides. Odell ei rääkinud kunagi kuigi palju, aga ta oli sõbralik ja Collinsile äärmiselt ustav ning olles kord Bobbyga kohtunud, kiindus ta tugevasti ka poissi.
Collinsi kõrval sammus tema pisut noorem õde Ethel, ümar, aga kena väljaõppinud põetaja, kes oli peaaegu alati venna juures. Ta jumaldas oma venda ja oli loobunud kõigest – isegi abielust –, et venna eest hoolitseda. Ehkki Jack ja Ethel olid tutvunud Bobbyga alles selsamal suvel, said neist väga kiiresti poisile otsekui asendusvanemad.
Fellini stiilis nelik kasutas vähestele mõistetavat keelt ja meenutas teistele neid feodaalidest tituleeritud aukandjaid, kes elasid sajandeid tagasi. Kui nad liikusid Brooklynis Lenox Roadi ja Bedford Avenue vahel ja mõnikord ka kuni kärarikka Flatbush Avenueni, äratasid nad alati möödujate tähelepanu. Nemad aga ei lasknud end üldse häirida, sest viibisid omaenese maailmas, mis ühendas palju mandreid ja tuhandeid aastaid ning kus elasid kuningad ja õukondlased, radžad ja vürstid. Seltskonna eesmärk oli Hiina restoran Silver Moon.
„Lipuoda ettur neljandale väljale,” vastas Collins sügava bassiga, mis kajas üle kogu tänava.
Just nagu meisterlik muusik suudab lugeda noote ja kuulda peas muusikat, nii suudab ka hea mäluga meisterlik maletaja partiiprotokolli lugedes toimuvat vaimusilmas näha. Helilooja Antonio Salieri olnud rõõmupisarateni liigutatud, kui luges mõningaid Mozarti partituure veel enne nende ettekannet. Niisamuti võivad mõned maletajad saada suure meistri partiid mõttes järele mängides vägeva elamuse.
Antud juhul ei kujutlenud Fischer lihtsalt malelaua, malendite või trükitud partiiprotokolli abita ette üht partiid, vaid ta lõi ise seda, komponeerides seda oma peas nagu filmi. Koos Collinsiga mööda Flatbush Avenued edasi liikudes mängisid nad niinimetatud pimemalet, mida on harrastatud hallidest aegadest saadik. On juba aastasse 800 enne Kristust ulatuvaid andmeid, et nomaadidest araablased mängisid kaamelisõidu ajal ilma lauata mingis vormis pimemalet. Paljudes maletajates – aga iseäranis nendes, kes seda mängu ei oska – võib tekitada tõelist hämmastust, et kaks maletajat võistlevad malelauda nägemata. Üleloomulik mälu võimaluste demonstratsioon võib tunduda tõesti lausa müstilisena.
Collins oli maleteooriaga rohkem kui hästi kursis. Ta oli üks kaasautoritest, kelle sulest oli ilmunud viimane väljaanne moodsast malepiiblist „Modern Chess Openings”, kus on ära toodud tuhandeid variante, positsioone, analüüse ja soovitusi. Bobby, kellest sai peagi Collinsi õpilane, oli juba aastaid uurinud minevikus ja praegugi mängitud partiisid ning asunud tutvuma Collinsi raamatukoguga, kus leidus sadu raamatuid ja ajakirju.
Õhk oli niiske, ähvardas uduvihmaga. Fischer oli tulnud samal aastal varem Philadelphias peetud turniiril USA noorte meistriks ja äsja oli ta just jõudnud tagasi Oklahoma Cityst USA lahtistelt meistrivõistlustelt, kus ta kolmeteistkümneaastasena oli kõigi aegade noorim osavõtja. Collins oli endine New Yorgi osariigi meister, turniiride veteran ja tunnustatud maleõpetaja. Ta oli neljakümne nelja aastane.
Kummaline paar jätkas oma nähtamatut partiid. Bobbyl olid valged malendid, Collinsil mustad. Sedamööda, kuidas jõuproovi kaalukeeled kõikusid, olid mõlemad partnerid kord ründaja, kord kaitsva poole rollis.
Bobby oli alati olnud oma vanuse kohta lühikest kasvu ja ikka veel kõigest 163 sentimeetrit pikk, aga