Nüüd ma siis kirjutan - Mart Kadastik

Скачать книгу

oma silmaga näinud ja oma südamega tundnud. Aga ma ei ole seda maad kunagi suutnud usutavalt kirjeldada. Olen linnapoiss.

      Kui tulin Edasisse, võttis Olev Anton mind vastu nagu noort sugulast. Kui ütles iseäralikult r-i põristades mu nime, tajusin selles mingit sorti hoolivust. Aga hingesugulust meie vahel ei tekkinud. Ta oli teistsugune mees. „Igal kevadel, kui loomad karjamaale pääsesid, tuli ka Olev vabaks lasta,” iseloomustasid teda kolleegid.

      Ja ta jõi hoopis teises liigas. Oleksin mina nii palju joonud, oleksin neljakümneselt juba ära surnud. Purjuspäi hakkas ta lärmama. Hellus kadus ja ruumi täitis kogu ilmaga pahuksis olev ülbe tüüp, kes lõpuks toimetuse tuhmhalliks võidunud diivanile magama vajus. Koloriitsest kujust oli saanud armetu inimkott.

      Ent kes olin mina Antoni ja Esko kõrval? Kes ma olin Gunnar Kuldvere või Stepan Karja kõrval? Igaühel oli oma rida. Stjopa lahendas hommikust õhtuni lihtsate, esmajoones eakate inimeste muresid ja andis vitsa ametnikele: miks kütet ei ole? miks kraanivesi haiseb? miks buss hilineb? miks teed on lumest puhastamata? Ükski kitsaskoht ei olnud nii ahas, et populaarse ajakirjaniku käsi poleks sinna sisse mahtunud. (Ei olnud muidugi saladus, et mõnikord innustasid Stjopat mingi teema külge klammerduma ka isiklikumat laadi huvid.)

      Mida head olin mina teinud? Mis asja ma ajan ajakirjanduses? Kirjutan kirjutamise pärast? Mis mind huvitab? Mis must saab?

      Ma ei osanud endale tookord vastata. Nüüd, kui lappan vanu lehekaustu, vaatab vastus mulle vastu.

      4. mail 1980 avaldasin loo „Ühe ajakirjaniku portree”. Lugu näeb elu ette hämmastava täpsusega. Olgu see terves tükis uuesti trükitud.

      Ma olen 56-aastane, punaseks kirjutatud silmadega, veidi kühmu vajunud mees. Vahest pungitan küll rinna ette, justkui mälestuseks sellest, kes ma kord olen olnud. Aga nüüd olen ma väsinud. Ja miks ei peaks ma väsinud olema: kolmkümmend aastat järjepannu olen kõikvõimalikest ustest sisse tunginud, mind on välja visatud ja põlvili tagasi palutud, austatud ja alandatud. Ma ei kartnud kunagi, aga nüüd ma kardan. Kardan nonde nelja aasta pärast, mis mind pensionieast lahutavad.

      Ma olen korrektne lehetöötaja, kogenud, teadlik, vahest koguni tark. Ja ometi kirjutan halvemini kui siis, kui ma ei teadnud ajakirjandusest suurt midagi. Siis oli tunne, nüüd on mõistus. Mõistus takistab mõistlikult kirjutada. Olen tuimunud.

      Minu 56 eluaastat pole muidugi õige vabandus, saan sellest aru. Trükimustas on kõik võrdsed: noored ja vanad, andekad ja andetud, teenelised ja teenetud.

      Põhimõtteliselt oleksin võinud veel veidi aega trotsida. Mu eakaaslased istuvad rõõmsalt oma elu haripunktil ega kavatse sealt niipea alla astuda. See teeb mind veidi kadedaks või vähemalt nukraks, kuigi – annan endale aru – nemad ei ole ju ajakirjanikud. Kindlapeale on nendegi püssirohi aja jooksul niiskeks tõmbunud, aga nemad oskavad seda varjata. Ajakirjanik seevastu on alati alasti, tema ei saa oma nõrkusi varjata. (Võtame või minu – kipun jälle keerutama!) Kõik, mida ajakirjanik teeb, on kõigile teada. Ja kui ta midagi ei tee, siis märgatakse seda ka kohe. Seepärast ütlengi: ajakirjanik peab tahtma kirjutada! Nii hirmsasti, et sellest soovist jätkuks elu lõpuni. See on talumatu piin, kui sa vihkad kirjutamist, kuid ikkagi pead päev päeva järel lauseid kokku treima.

      Vana kolleegi matusel kohtasin oma kunagisi kaaslasi. Matused ongi see paik, kus me nüüd kokku saame. Nägin 75-aastast Olev Antonit. Endiselt kannab ta pruuni baretti, selle järgi tundsingi ta ära. Anton on juba terve hulga memuaare välja andnud. Sellest, kuidas ta traktoriga pool Eestimaad läbi kündis. Aga matusel viskas ta kadunule kolm peotäit liiva ja ütles: „Tuu ajakirjaniku amet pole küll üts õige mehe amet, said sa nüüd sellest aru?”

      Või 62-aastane soliidselt tüse Andrus Esko – kes oskas arvata, et meie omaaegne vastutav sekretär mõistab kirjutada nii mõnusaid lastejutte? Nagu laua taha istub, nii kunst sünnib. Või 57-aastane poeet Linnar Priimägi, kes oma kunagist töökohta, Edasi kultuuriosakonda, uusaastakaartidega (neid saadab ta hajameelsusest mitu) meeles peab. Ta on välja andnud 18 luuletuskogu, teda on tõlgitud 12 keelde, ta ise on tõlkinud 34 keelest. Või 76-aastane noorkirjanik Stepan Karja. Alles eelmisel aastal ilmus tema vestetekogu, mille kohta ta ise kohalikus lehes positiivse retsensiooni kirjutas. Tal on ilmseid kirjanduslikke kalduvusi, ehkki ta ise kolleegi kirstu järel tudisedes läbi hõreda hambarea turtsatas: „Paremad aastad sai ajakirjanduses ära lörtsitud…”

      Paljud mu head kolleegid on leidnud õndsama töökoha või astunud päriskirjanduse maile. Just nagu Tammsaare, Vilde, Metsanurk ja hulk teisi, kes end noorpõlves samamoodi ajakirjanduse pressraua all triikida lasid. Kummad need tüüpilisemad on: kas need, kes end oma ande(tuse)ga toimetusse on matnud, või need, kes ajakirjanduses tuule tiibadesse saanud, seda lahtitõukeplatsina kasutanud? Ja kummad on ajakirjandusele rohkem andnud?

      Kui ma tagantjärele ausalt mõtlen, siis tunnistan, et vaatasin omal ajal päriskirjanikele veidi üleolevalt. Mõtlesin, et tehke teie pealegi kunstsõnu, meie teenime elu, oleme kahe jalaga maapinnal, reaalsuses. Nüüd olen mina koos oma töödega haihtunud, ent nemad on reaalsus – nemad seisavad mul reas raamaturiiulil. Ka Anton, Esko, Priimägi, Karja. Ja nüüd on mul nende ees aukartus, isegi selle natuke armetu vestekogumiku ees. Koledal kombel sõltub ajakirjandus ajast ja oludest. Kui need ära voolavad või muutuvad, jääb järele, üksnes kirjandus või üldse mitte midagi. (Ajaloolased võivad teisiti arvata.)

      Ma olen 56-aastane. Töötan veel neli aastat, et siis, aastal 2015, aukirjade saatel vanaduspuhkusele minna. Ma kardan tulevaste aastate pärast. Sest mulle on küll antud kaks kätt, kuid ainult üks keel. Ja kui seda keelt ühel halval päeval enam ei ole, mida hakkan siis peale? Arst ravib haigeid, ehitaja ehitab maju, põllumees harib põldu, alati ja kõikjal. Mida peab aga tegema ajakirjanik, kes oskab ennast teostada ainult ühes keeles?

      Edasis ei olnud nii, et kui olid midagi enda arvates olulist avaldanud, siis tegid kõik sellest juttu ja kiitsid sind. Selle loo ilmumispäeva hommikul andis vaid Stepan Karja märku, et oli mu fantaasialennuga tutvunud. „See hõre hambarida võinuks välja jääda,” nähvas ta teeseldud solvumisega.

      Stjopast oli raske aru saada, kunas tuli teda tõsiselt võtta ja kunas mitte. Ta viskas nalja omaenda ihnsuse üle, mistõttu jäi arusaamatuks, kas ta tegelikult ikka on nii ihne, nagu legendid rääkisid, või kogunisti veel ihnsam. Aastaid, võimalik et aastakümneid kandis ta nahksoni, mille pealispind oli sedavõrd tasane, et seal võinuksid lennukid maanduda (nali toimetuse kollektiivsest mälust). Ma ei mänginud Stjopaga kirjade toas malet nagu näiteks kolleegid Kostabi ja Russak, see-eest elasin tema lähedal Annelinnas ja mängisime teineteise kodus näärivana.

      Lõunaks oli Edasi Tallinna jõudnud ja siis tuli esimene parteiline reaktsioon.

      Ilmar Rattus kutsus mu enda juurde ja küsis sosinal: „Mida sa selle all mõtlesid?”

      „Mille all?”

      „See keele lõik lõpus.”

      „Nagu seal kirjas,” seletasin. „Et kui ajakirjanikul on ainult üks keel, siis võib ta tööst ilma jääda.”

      Oleks võinud selgitusega veel jätkata: loo moraal on see, et ajakirjanik peab oskama rohkem kui ühte keelt. Ja mis võiks olla meie teine keel? Muidugi vene keel! Järelikult on mu lugu kooskõlas Moskvast viimasel ajal lähtunud survega senisest rohkem õppida ja kasutada vene keelt.

      Aga ma ei saanud Ilmarile säherdust pada ajada. Olime omavahel alati avameelsemad olnud.

      „Oleksid võinud mulle selle koha enne ette näidata,” sõnas Rattus.

      Kui oleksin näidanud, poleks see lõik kunagi ilmunud. Selles olin ma kindel.

      „Ma arvasin, et sa loed loo nagunii enne läbi.”

      Rattus raputas pead. Ta oli minu lugude peale nii kindel, et ei kulutanud nende peale aega. Usaldas mind. Viseeris tekste, neid läbi lugemata. Nüüd tuli välja, et ilmaaegu. Olin teda talt vedanud.

      Mul oli siiralt kahju.

      „Helistati?” küsisin.

      „Ja kust veel!” mühatas Rattus.

      „Suur

Скачать книгу