Nüüd ma siis kirjutan - Mart Kadastik

Скачать книгу

kõrts ja selle vahva peremees Kuke Jaak, kes vana spordimehena kirjutas Edasile aeg-ajalt ka lugusid.

      Siis akrediteeriti mind olümpiaregatile Tallinnasse. Ju ma ise kippusin sinna.

      Loksusin pressikaatriga merel vaid korra. Mulle aitas! Läbi veepritsmete ei näinud nagunii midagi. Tulemuslikum oli purjetajaid maa peal passida. Nii sündisid tühjusest kõmisevad repliigid nagu „Soomlaste „Tornaadol” seilaja on aluspüksteni märg” või „Küprose vennad Karapatakised hakkasid paadist välja ronides laulma – merel oli nende laul juba lauldud”.

      Võistlusele ei saanud ma absoluutselt pihta, sellest hoolimata ilmus iga päev Edasis mahukas regatikommentaar. Käsikirja aitasid Tallinnast Tartusse tuua abivalmis bussijuhid. Internetti ju ei olnud.

      Ma ei olnud uhke oma töö üle olümpiamängudel. Selgus, et ajakirjanduse inimlik mõõde ei ole mõõtmatu – asjaarmastajalik lähenemisviis oli ammendumas. Asja edasiseks armastamiseks tulnuks süvitsi spordi ja higi sisse minna. Selline väljavaade ei olnud just kutsuv.

      Kahjuks on see ebareaalne, aga oleks siiski suurepärane, kui kõik reporterid alustaksid sporditoast. Kiire mõtlemise, otsustamise ja kirjutamise ideaalne koolitus. Spordiajakirjaniku imperatiiv ei ole mitte ainult kiirus, vaid ka veatus.

      Tihtilugu lõppesid võistlused pärast seda, kui keeletoimetaja ja korrektorid olid juba majast lahkunud. Siis läksin (nagu ka enne ja pärast mind töötanud spordiajakirjanikud) trükikotta, istusin viksilt masin-laduja kõrvale toolile ja dikteerisin talle oma teksti. Dikteerisin poolenisti peast, märkmete põhjal – kirjutamiseks ei olnud enam mahti. Kui suust lipsas välja üksainus vale või ülearune sõna, põhjustas see ohtliku ajakao – terve tinasse vormitud lõik tuli ümber laduda. Deadline on paberlehe eksistentsiaalne küsimus olnud läbi aegade.

      Ühel korral püüdsin kallist aega kokku hoida ja kirjutasin korvpallinupu valmis enne, kui võistlus oli lõppenud. Kalev – Tbilisi Dünamo 87:78. Numbrid olid suvalised, arvestatud selliselt, et mängu lõppedes asendada need õigetega. Muu tekst jäänuks muutmata.

      Siis läksime poistega Humalasse õlut jooma.

      Mäng lõppes ära enne, kui meil said kaks kannu joodud. Selleks ajaks kui majja tagasi jõudsime, olid ladujad rasked tinaplaadid juba trükikotta saatnud ja koju kiirustanud. Kalevi võit 87:78 ilmus järgmisel päeval kioskitesse ja postkastidesse. Korvpallisõpradele positiivne süst.

      Tegelikult Kalev kaotas. Keegi jube grusiin Bitšiašvili või kes iganes karvane tagakaukaaslane oli viimasel sekundil visanud võidukorvi. Minu ennustatud numbrid olid valed nagunii. Kohutav!

      Aga kas see prohmakas oli midagi erakordset Edasi ajaloos? Vaevalt. Vanemad olijad jutustavad, kuidas lehte lipsas uudis kevadisest vähipüügist Peipsi järves. Oli olnud kevad, lehes auk ja paraja suurusega nupuke sekretariaadi kastis seismas. Pärast selgus, et see nupp oli seal oma järge oodanud ligi aasta. Suurem õnnetus oli siiski see, et Peipsist pole kunagi vähki püütud – neid seal lihtsalt pole. Viga tekkis sellest, et masinakirjutaja oli väljapüügi asemel kogemata tippinud vähjapüük. Siis saabus keeletoimetaja Helju Vals, karjatas, haaras oma punase pliiatsi ja tegi otsustava paranduse: vähjapüügi asemele vähipüük.

      Bitšiašvili ei võtnud mult töökohta ära. Mind edutati koolide osakonna juhatajaks. Sporditüüri juurde asus Vahur Kalmre.

      Juhatada ei olnud suurt midagi ega kedagi. Edasi osakonnad olid enamasti kaheinimeselised. Minu ainus alluv oli Elli Zimmer, püsivalt heatujuline keskealine naine. Ka see, et ma olin kogenud ajakirjanikule ülemuseks ja mitte vastupidi, tegi Ellile nalja.

      Aga esimene samm ülespoole oli siiski astutud. Õhtuste valvelugejate seast tõsteti mind õhtuste valvetoimetajate kitsamasse ringi, mis tähendas korra nädalas peaaegu keskööni majas viibimist. See polnud probleem. Spordis olin normeerimata tööajaga juba harjunud.

      Paaril esimesel aastal ei tajunud ma üldse, et toimetuses võiks käia võimuvõitlus või et kirjutajate seas valitsevad kirjutamata reeglid, mille alusel moodustub hierarhia.

      „Anton on siin majas ainus täht. Siis tulen mina. Teistel pole lootustki,” teatas Andrus Esko mulle ühel päeval.

      Olin vapustatud. Inimene, kes oli mulle esimesest tutvumishetkest sümpaatne, kelle kirjutamisoskust olin aina imetlenud ja kelle arvamus oli mulle erakordselt oluline, surus mu maa alla. Andruse sõnum oli ju selge: ma olen tema silmis eikeegi.

      Millega ma olin Andruse varba peale astunud? Ka talle meeldis spordist kirjutada (suurepärane seeria korvpallur Aleksei Tammistest). Ega ometi kadedus selle pärast, et olin spordis silma paistnud, et toimetuskolleegium valis minu töid peaaegu iga kuu autahvlile – kotiriidega üle tõmmatud stendile, kuhu parimate lugude väljalõiked nööpnõelaga kinnitati? Ei, see ei saa olla kadedus. Andrus on minu suhtes alati olnud heatahtlik ja abivalmis. Olin käinud tema kodus, maa ja taeva vahel kõikuvas Supilinna puumajas. Olime koos õlut joonud.

      Rääkisin sellest vahejuhtumist Ivi Drikkitile. Olime siis veel toakaaslased. Ivi on parim naiskolleeg, kes mul eales olnud. Intelligentne, haritud, südamlik. Ja väga ilus, naiselik, stiilne. Mõnikord kekutas liigagi, aga ju see geen oli emalt – Ivi ema oli Vanemuise näitleja. Isa viidi Siberisse ja sinna ta jäi. Kui Kaarel Ird sellest kuulis, ajas ta Ivi ema teatrist minema (kui kord juba Siberis, järelikult rahvavaenlane). Ivi emast sai müüja, hiljem poejuhataja.

      Iviga võisin kõigest rääkida. Temale võisin toetuda.

      „Ära võta tõsiselt – Andrus ongi selline,” lohutas Ivi.

      „Milline?”

      „Tal on hea süda, aga ta võib öelda väga halvasti.”

      „Ma olen arvanud, et ta on aus.”

      „Ta ongi.”

      Andrus oli tõesti toimetuse südametunnistuse eest. Nõrgemate poolel, ehkki ise võimul. Positsiooni tõttu toimetuse keskpunkt – vastutava sekretärina pani just tema lehe kokku –, aga samas eemalehoidev ja eraklik. Terve trobikond vastuolusid ühe inimese sees: südamlik ja järsk, õiglane ja ülekohtune, avameelne ja kinnine.

      Aga võib-olla Andrus Esko polnudki nii pahatahtlik, kui ta oma sõnadega Olev Antoni ja enda järele tühja maa maha jättis, arutlesin aastate pärast. Võib-olla oli tema sõnum mulle otsekoheselt aus, hoiatav: ei maksa arvata, et kõik läheb nii libedalt, nagu seni on läinud. Poiss, ära aja nina püsti!

      Tookord jäi mul nina mõneks ajaks norgu. Kuni kaks kannu õlut, mida Andrusega koos Humalas rüüpasime, haava ära kuivatasid.

      Olev Anton oli muidugi täht. Andekas. Sõnastamiskerguse poolest Eskoga natuke sarnane. Mõlema laused voogasid justkui iseenesest, tagant tõukamata. Lihtlaused lihtsate mõtete teenistuses. Mõnikord võis Andrus kõnekeelse lahedusega liialegi minna, Olev talitses teksti rohkem. Olev oskas pausi hinnata ja sõnakordustega rütmi hoida.

      Mõlemale sobisid reportaažid. Mõlemad nägid detaile ja otsisid kujundeid. Olev kujutas olukorda inimeste abil, Andrus inimesi olukorra abil. See tähendab, et Olev kirjutas rohkem sellest, mida kuulis, Andrus sellest, mida nägi. Olevi loo tegelased muudkui rääkisid. Sestap on ootuspärane, et talle meeldis näidendeid kirjutada. (1981. aastal Vanemuises esietendunud „Laudalüürika” püsis repertuaaris viis hooaega ja seda käis vaatamas üle saja tuhande inimese.)

      Eriti oluline Olevi jaoks oli vahendada seda, mida ta enda seest kuulis.

      Olev Anton oli lüürik.

      Stiilinäide tema kuu kommentaarist Edasis:

      „Vanaisa oli edumeelne mees. Tema ehitas meie külla esimese niisuguse kemmergu, mis oli majaga ühe katuse all. Sinna pole veel sadat aastat. Saja aasta sees on olnud sada kevadet. Igal kevadel on vulisenud veed. Ikka merre, ikka merre. Ikka merre ka tänavu kevadel. Sel kevadel oleks vanaisa saanud saja kahekümne viie aastaseks.”

      Nüüd isiklikumalt.

      Olev Anton sündis Vaimastvere vallas ja käis esimesed seitse klassi Vaimastvere koolis. Minu vanaisa oli enne sõda Vaimastvere kooli direktor. Vaimastverest on pärit minu isa. 1970-ndate algul läks isa Jõgevamaale

Скачать книгу