Nüüd ma siis kirjutan - Mart Kadastik

Скачать книгу

tõesti kummitama hakata?

      Kadastik: Siis, kui sa paned Postimehe peatoimetajaks Kenderi. Siis ma hakkan Maakri maja pööningul möirgama nagu ooperifantoom. Õigemini nagu operetifantoom. Siis tuleb tõeline vaimude tund Maakri majas.

      Linnamäe: Oot-oot… Miks ma peaksin Kenderi panema?

      Kadastik: Ma ei tea. Sõber ikkagi. Või äkki käsid Kanal 2-l hakata tegema saatesarja „Setumaa otsib superstaari”?

      Linnamäe: Kust sul selline mõte pähe tuli?

      Kadastik: See oli lihtsalt metafoor.

      Linnamäe: Ei, ma ei kavatse superstaari otsima hakata. Enam ei kavatse. Sain oma vitsad kätte. Pajuvitsad.

      Kadastik: Siis on hästi. Siis on kõik väga hästi.

      Linnamäe: Elame ja näeme, kui hästi.

      Kadastik: Hästi, kui elame ja näeme. (Vaikivad.)

      Linnamäe: Mis siis ikka… Aeg jookseb. Mart, ma tahtsin sulle hüvastijätuks ühe praktilise kingituse ka üle anda – et sul oleks jaksu toimetada… seal… pööningul. Ole terve!

      (Ulatab Mardile Apotheka sildiga ravimikotikese. Mart tänab. Suruvad teineteisel kätt. Lahkuvad. Eri suundadesse.)

      Pikad sekundid möödusid, enne kui aplaus Massimot haaranud haudvaikusest läbi murdis. Siis kostis üle saali Clif Richardi „It's All Over”. Tunded olid viimase vindi peal. Näitlejad tulid tagasi. Ain tuli lavale. Trupp kummardas. Ain hõikas autorit. Läksin. Vist kummardasin ka, kuigi ei mäleta. Koos pingega kadus suutlikkus sündmuste jada fkseerida. Olid ainult kaootilised hetked.

      Kroonika 6. novembri 2015 juhtkiri kirjeldas atmosfääri järgmiselt: „Rokkiva tüki fnaalis seisis rahvas püsti, härdamad nutsid ja aplaus kandis. Kahtlemata võis Kadastikul olla tunne, et ta viibib omaenda matustel, mis pole just kuigi meeldiv.”

      Aga elu läheb edasi! Patrick Hernandezi diskolik „Born To Be Alive” tuleb kohe otsa, nagu oligi mõeldud.

      Lilled, lilled. Mõni konjakipudel sekka.

      Autogrammiküsijate järjekord – muu hulgas presenteerisin ma ju oma viimast romaani! – kahaneb visalt. Vasak käsi juba streigib.

      Olen üleni higine, aga pintsakut ei söanda seljast visata.

      Kuhu panen lilled? Hästi, nurka. Sekretär aitab. Viimast korda elus sekretär aitab. Mul on sekretäridega alati vedanud, ehkki ma pole neist kedagi ise välja valinud. Ju on selekteerijatele minu maitse teada olnud.

      Igal oinal oma mihklipäev, tuleb mulle meelde, kui näen Postimehe ajakirjanikku Nils Niitrat. Nils on aastaid lambakarja pidanud ja mina olen igal sügisel talt ühe talle ära ostnud. Tallekoot on tõeline hõrgutis. Aga nüüd ütles Nils, et 2015. aasta jääb viimaseks. Lambapidamine ei tasuvat ära. Kahju.

      Rüüpan lonksu punast veini. Lõuna jäi söömata.

      After-party't kahjuks ei tule. Mida's, see siin ongi after-party!

      Jumal tänatud, kõik on läbi.

      Läbi.

      Kas ikka on läbi?

      Midagi oli väga valesti. Kõik märkasid seda.

      Margus Linnamäe ei tulnud. Ta on alati vältinud avalikke üritusi. Hoiab madalat profili. Pärast äpardusi Postimehes on see mõistetav. Ja enda kehastust olnuks üsna ebamugav vaadata. Eriti kui ei tea täpselt, mida see kehastus teeb või ütleb. Aga ikkagi.

      Ka Sven Nuutmann, Eesti Meedia uus tegevjuht, ei tulnud. Muidu üritab ta igale pildile pääseda. Teadsin ette, et ta ei tule. Kaks päeva tagasi, kui Eesti Meedia sekretär oli ülemuselt küsinud, kas ta tohib näitlejatele firma poolt lilli osta, oli talle vastatud eitavalt. Ei tohi. Teisisõnu: Kadastik maksku oma näidendi, oma näitlejate ja oma lillede arved ise kinni.

      Maksingi. Asi polnud muidugi mitte rahas. Eesti Meedia uus juhtkond oli otsustanud demonstreerida oma põhimõttelist hoiakut ja signaal, mitte just lilleline, jõudis kohale nii mulle kui mu endistele kolleegidele. Võta oma 38 aastat ja hoia eemale! Sinu aeg on ümber. Sa oled meie jaoks eikeegi.

      Mida ma siis olin oodanud? Ma ju võisin aimata, et Margus Linnamäe oli solvunud minu Ekspressi-intervjuu peale, milles kaitsesin Postimeest omaniku kärsituse eest. See ei olnud mul esimene kord elus, mil pidin firmat kaitsma omaniku eest, aga seni olid omanikud, mõistes mõne aja pärast oma eksitust, mulle erimeelsuse eest tänulikud olnud.

      Linnamäega läks teisiti.

      Solvumine, nagu psühholoogid seletavad, ei ole iseseisev tunne. Solvumist toidavad tõelised tunded – kas väljaelamata kurbus või allasurutud viha, suutmatus nutta või ägestuda. Margus ei tõsta kunagi häält ja ta näoilme on muutumatult muhe. Aga ega ma tema hinge sisse ju ei näe. Ma ei tea, mida mõnusalt sõbralik fassaad varjab – kurbust või viha.

      Ka mina olin solvunud, tänamatuse pärast.

      Tänamatus ängistab. Raske on alustada midagi uut, kui ripakil vanad mõtted ees tolknevad. Vaim norutab pööningul vangis, sest redel, mida mööda alla ronida, on ära võetud. Oledki kummitus valmis.

      Veel 29. oktoobril 2015 ei olnud ma veendunud, kas tagasivaatamine on õige viis edasiminekuks. Ent pärast etendust Massimos toimus midagi, mis hajutas kõhklused. Raamatu kirjutamine muutus kohustuseks paljude mu heade kolleegide ja mu enda ees. Vaikimine võrdunuks valetamisega.

      teine jagu

      Uudismaa

      Oli 24. veebruar 1983. Sisenesin Valgesse Majja.

      Ei mäleta, et oleksin kõhedust või hirmu tundnud. Olin elevil. Tagantjärele paistab asi küll nii, et isegi kui oleksin küsimustele vastates kapitaalselt puterdanud, ei oleks enam hakatud pabereid ümber tegema. Asi oli ju varem ära otsustatud – büroo istungid ei olnud väitlemise koht. Seepärast esitatigi mulle vaid paar kombekohast küsimust. Näiteks – kellena ma seni töötasin. Ütlesin, et toimetaja asetäitjana. See vastus rahustas ka neid seltsimehi, kelle olek paistis valvsam. Nolk küll, kõrvatagused alles märjad, aga kui kõlbas asetäitjaks, järelikult on vajalikul määral juba karastunud vastutusrikkaks ideoloogiatööks.

      „Kas teil küsimus on?” küsis laua otsas istuv Karl Vaino, EKP Keskkomitee esimene sekretär. Tema eesti keele hääldus oli raske aktsendiga.

      „On,” vastasin, täpselt aru saamata, mida Vaino oli küsinud.

      „Siis ma kinnitama teid ajaleht Edasi toimetajaks,” tõmbas esimene sekretär otsad kokku, mõistmata, mida mina olin öelnud.

      Kätt ei surunud mul keegi. EKP Keskkomitee büroo istungi päevakord oli pikk, formaalsustele polnud mõtet aega raisata. Lihakombinaadi direktori kandidaat ootas juba ukse taga. Nomenklatuuris hulga tähtsam mees kui ühe rajoonilehe toimetaja.

      Valge Maja ehk EKP Keskkomitee hoone ees tohtisid parkida ainult mustad Volgad. Meie samblaroheline Žiguli ehk VAZ-2101 ootas mind nurga taga.

      „Võib õnnitleda?” küsis roolis istuv Andres.

      Naeratasin sõnatult. Äsjase ametissekinnitamise erakordsus ei olnud mulle veel pärale jõudnud. 27-aastane lehetoimetuse juht ehk toimetaja (peatoimetaja tiitlit tollal ei kasutatud) oli süsteemis anomaalia. Kuidas võis see juhtuda? Paremad variandid kukkusid ära?

      Oli spekuleeritud võimsa häälega Jüri Paalma ja peaaegu kuuldamatu Kalle Meruski nimedega. Paalma, keskkomitee ajakirjandussektori endine juhataja, oli taandunud Spordilehte. Poliitiliselt olnuks Edasi talle ühtaegu nii tagasitulek kui ka edasiminek, aga Tartusse elama asumine ei tiivustanud teda sugugi. Kalle Merusk elas Tartus ja töötas linnakomitee propagandaosakonnas, kuid oli end ajakirjandusest targu eemale hoidnud ja ka iseloomult oli ta pigem nokitseva teadlase tüüpi kui aktiivne enesekehtestaja (hiljem saigi Meruskist lugupeetud juuraprofessor).

      Olin

Скачать книгу