LITMIR.BIZ

Скачать книгу

      „Miks ma ei või tähistada seda head, mis mul ülikooli ajal oli?“ küsis Lexi. „Miks ma ei või suuta jalutada ülikoolilinnakus nii nagu mu ülejäänud sõbrad, meenutada ühiseid pidusid, loenguid, tobedaid nalju, mida üksteisele tegime?“

      „Aga …“

      „Ei, Kelly. Kui ma oleksin pärast seda ära läinud – vahetanud ülikooli, nagu sina ja ema tahtsite –, oleks see mees jäänud võitjaks. Ja kui ma ei lähe sellele kokkutulekule sellepärast, et kardan mälestusi, mis võivad elavneda, siis oleks võitja jälle tema.“

      Kelly tajus, et on hakanud värisema. Ta toetas jalad kindlalt vastu põrandat, kummardus ette ja põimis käe ümber põlvede, et neid paigal hoida. „Minu meelest oled sa hull. Mina ei läheks selle koha lähedalegi.“

      „Jah, aga sina pole mina, eks?“ Lexi hingas järsult välja ega püüdnudki oma ärritust varjata. „Selline tunne on, nagu oleks see kõik juhtunud sinu, mitte minuga.“

      Kelly ei öelnud midagi. Kuidas oleks ta saanud Lexile seletada, et täpselt nii ta oligi tundnud; polnud ju võimalik mõista anda, et tema enda trauma oli mingilgi moel võrdne õe omaga. Keegi töötervishoiu osakonnast pidas neile kord politseiakadeemias loengu. Nad olid käsitlenud M25 kiirteel juhtunud ahelavariid, milles sai vigastada üle kümne ja surma kuus inimest. Kellel tekkis posttraumaatiline stressihäire? Loengupidaja tahtis, et tudengid arvaksid ära. Kiirteepatrullil, kes esimesena sündmuskohale jõudis? Liikluspolitseinikul, kes pidi lohutama ema, kelle kaks last hukkusid? Veoautojuhil, kelle hetkeks hajunud tähelepanu oli kohutava õnnetuse põhjustanud?

      Mitte kellelgi neist.

      Hoopis puhkehetkel oleval politseinikul, kes tegi oma igapäevast jooksutiiru, mis viis üle kiirtee silla; tema oli kõigi sündmuste tunnistaja ja teatas sellest, edastades kontrollkeskusele vajalikku teavet, ent oli sellegipoolest üdini abitu ega suutnud oma silme all juhtuvat tragöödiat ära hoida. Just temal tekkis posttraumaatiline stressihäire. Tema süüdistas end, et ei teinud enamat. Tema oli see, kes jäi tervislikel põhjustel varem pensionile ja kellest sai erak. Kõrvalseisja.

      „Anna andeks,“ ütles Kelly hoopis. Ta kuulis, kuidas Lexi ohkas.

      „Pole midagi.“

      Tegelikult oli küll ja nad mõlemad teadsid seda, kuid kumbki ei tahtnud tülli minna. Kui nad järgmine kord räägivad, siis võtab Lexi teemaks jõuluettevalmistused ja Kelly kiidab, kui suurepärased need on, ning nad teevad näo, et kõik on korras.

      Täpselt nii, nagu nad viimased kümme aastat olid teinud.

      „Kuidas tööl läheb?“ küsis Lexi, justkui suutnuks ta Kelly mõtteid lugeda.

      „Hästi. Ikka vanaviisi.“ Ta püüdis olla rõõmsameelne, kuid Lexit polnud võimalik ninapidi vedada.

      „Oh, Kel, sul oleks vaja mingit uut proovikivi. Oled sa veel mõelnud oma üksusesse tagasi kandideerida? Nad ei saa ju igavesti sinu vastu olla.“

      Kelly polnud sugugi nii veendunud. Tema nelja aasta tagune lahkumine Briti transpordipolitsei seksuaalkuritegude osakonnast oli olnud kiire ja ebamugav. Ta oli olnud üheksa kuud haige ja naasis tööle uuelt leheküljelt, nagu talle seda esitleti, ent tegelikult oli see uuele ametikohale määramine karistus. Kelly hakkas kohe usinasti tööle, tegi öiseid vahetusi ja sai peagi üheks piirkonna politseiüksuse lugupeetumaks töötajaks. Ta manas ette näo, et on läbi ja lõhki politseinik, kuid tundis iga päev puudust keerulistest uurimistest.

      „See ajutine üleviimine, mis sul äsja oli, peaks ka kaasa aitama.“ Lexi ei andnud järele. „Kindlasti näevad ülemused nüüd, et sa pole enam …“ Ta vakatas järsult, ilmselt polnud kindel selles, milliste sõnadega võtta kokku aeg, kui Kelly oli politseist eemal ega suutnud jalga ilma hirmuhigita oma korterist välja tõsta.

      „Praegusel kohal on mul kõik hästi,“ ütles Kelly lühidalt. „Ma pean minema – keegi on ukse taga.“

      „Tule meile varsti külla! Lubad?“

      „Luban. Kallis oled!“

      „Sina ka.“

      Kelly lõpetas kõne ja ohkas. Talle oli nii väga meeldinud kolmekuuline töölähetus eriüksusesse, üksusesse, mis oli loodud selleks, et võtta pihtide vahele Londoni metroos tegutsevate taskuvaraste hordid. Asi polnud tänuväärses võimaluses kanda erariideid – kuigi pärast nelja aastat mundris oli see igati teretulnud vaheldus –, vaid pigem tundes, et tema võimuses on midagi muuta; jätta jälg nii paljusid linnaelanikke puudutava kuritegevuslaine ohjeldamisse. Sellest ajast alates, mil Kelly sellele tööle asus, oli eriüksuseid üha juurde loodud: kõik rasked kuriteod jagati nüüd eriosakondade vahel; piirkonna politseiüksusele jäid aga lahendamiseks kohaliku omavalitsuse määrusterikkumised ja avaliku korra rikkumise juhtumid. Kelly oli nädala jagu olnud taas mundrikandja ja kui Carl Bayliss välja arvata, oli ta pidanud korrale kutsuma vaid noorukeid, kes ketsidega istmeid määrisid, ja tavapäraseid reedeõhtuseid purjutajaid, kes piletiväravaid rammisid ja räigelt ropendasid. Kas ta oli valmis siirduma tagasi eriüksusesse? Kelly enda arvates oli ta selleks valmis, aga kui ta oli seda mõtet inspektoriga jaganud, oli mehe vastus olnud kiire ja terav.

      „Kelly, selle töö peal on inimestel hea mälu. Sind peetakse liiga suureks riskiks.“ Inspektor oli andnud talle lähetuse eriüksusesse justkui lohutusauhinnaks; sammuke kõrgemal patrullpolitseinikust ja väike emotsionaalse seotuse tekke risk. Inspektori kavatsus oli Kelly maha rahustada, kuid tegelikult tuletas see töö meelde hoopis seda, mida naine tõeliselt igatses.

      Lexil oli õigus; tal on vaja edasi liikuda.

      6

      Pole just tavapärane, et Katie enne lõunat ärkab; restoranis jagatakse jootraha õhtuti heldemalt kui lõuna ajal ja vabadel päevadel pole talle kunagi meeldinud varakult magama minna. Eile oli ta oma toas aga juba enne kümmet ja kui ma enne voodisse minemist tema toa ukse vahelt sisse piilusin (raske on loobuda eluaegsest harjumusest), magas ta juba sügavalt. Nüüd, mil laman voodis ja püüan koguda veidigi indu vesiseks esmaspäeva hommikuks, kuulen elektriduši vilinat, mida saadab kopsiv heli. Kuulsin seda juba nädalavahetusel, kuid lootsin, et tegemist on meelepettega.

      „Asi pole kindlasti õige.“

      Simon häälitseb vist nõusolevalt ja sirutab käe teki alt välja, et mind endale lähemale tõmmata. Vingerdan eemale.

      „Me jääme tööle hiljaks. Ma pean kutsuma kellegi dušši üle vaatama; sellega pole asi kindlasti õige.“

      „See maksab terve varanduse – sa ju tead, millised torujürid on. Nad kirjutavad sajanaelase arve juba enne seda, kui on üle läve astunud.“

      „No aga mina seda ise korda teha ei oska ja …“ jätan lause lõpetamata ja heidan Simonile teadva pilgu.

      „Ei ole ma nii halb midagi!“ Ta torkab mind ribidesse ja ma kiunatan. Simoni pöörased meistrimeheoskused on võrreldavad vaid minu omadega. Maja, mille me koos Mattiga ostsime, oli eelmistelt elanikelt võlgade katteks ära võetud – muidu poleks me iial suutnud seda endale lubada – ja me plaanisime mõlemad oma kätega maja korda teha. Pärast seda, kui ma teist korda veetorusse augu puurisin, olin nõus elektritööriistad sinnapaika jätma ja minu osaks jäid sellised „sinikraede“ tööd nagu taksotellimuste vastuvõtmine ja prügiämbri väljaviimine. Kui ma lastega üksinda jäin, siis harjusin enamikku majapidamistöid küll ise tegema, aga vannitoa riiul on kolm korda seinalt maha kukkunud ja kokkupandav seinakapp Katie toas on ilmselgelt kiivas. Avastus, et Simon oli oskustöödes sama kohmakas kui mina, oli ausalt öeldes päris valus löök.