LITMIR.BIZ

Скачать книгу

ning kasside ja koerte väljaheidete üle kaeveldi.

      Viiendalt leheküljelt leidis ta selle, mida oli otsinud. Lugu ulatus üle kahe lehekülje ja kandis pealkirja „Kuritegevuse kasv metroos“. Linnaisad on algatanud juurdluse kuritegevuse kasvu pärast ühistranspordis. Teated seksuaalrünnakute, vägivallaaktide ja varguste kohta on rekordiliselt kasvanud.

      Artikli alguses lajatati lugejale hirmutava statistikaga – piisavalt kole, et metrooga sõitmine üldsegi lõpetada, mõtles Kelly – ja siirduti seejärel juhtumite juurde, mis pidid illustreerima Londoni vilkas transpordivõrgus kõige sagedamini toimuvate kuritegude eri liike. Kelly heitis pilgu lõigule vägivaldsetest kallaletungidest, mida illustreeris foto noormehest, kelle juustesse oli raseeritud teatud muster. Teismelise paremat silma polnud mustjaslillaka verevalumi tõttu peaaegu nähagi ja see muutis poisi näo moondunuks.

      Kallaletung Kyle Matthewsile oli vägivaldne ja seda ei provotseeritud, seisis alapealkirjas. Sellesse tuleks mööndustega suhtuda, mõtles Kelly. Muidugi, ta ei tundnud Kyle’i, kuid teadis juustesse tehtud sümboli tähendust ja „seda ei provotseeritud“ ei seostunud tavaliselt selle märgi kandjatega. Nii et veenvate süütõendite puudumisel ei tohiks ta poisi üle kohut mõista.

      Seksuaalrünnakute lõigu juures olev foto oli ähmane; naise profiil oli vaevu nähtav. Välismeediast, oli kirjas pildi all. Nimed muudetud.

      Ootamatult tuli Kellyle meelde üks teine ajaleheartikkel, üks teine naine, sama pealkiri.

      Ta neelatas raskelt; suundus kuritegude viimase liigi juurde ja muheles fotol jäädvustatud naise nägu vaadates.

      „Te ei sunni mind ju Daily Mailis kurba nägu ette manama?“ oli Cathy Tanning fotograafilt küsinud.

      „Muidugi mitte,“ oli too lõbusalt vastanud. „Ma sunnin teid tegema Metronägu, vürtsiks kübeke raevu. Tõstke oma käekott põlvedele ja püüdke teha selline nägu, nagu oleksite koju jõudes leidnud oma mehe voodist koos aknapesijaga.“

      Briti transpordipolitsei pressiesindaja ei saanud kohale tulla ja Kelly oli pakkunud end vabatahtlikult kogu ülekuulamise ajaks Cathy kõrvale. Naine oli sellega ka kärmesti nõustunud.

      „Te olete olnud suurepärane,“ ütles ta Kellyle, „Loodan, et minust on natukenegi kasu.“

      „Hoidke komplimendid hilisemaks, kui see mees, kes teie võtmed röövis, kätte saadakse,“ oli Kelly öelnud ja omaette mõelnud, et väljavaated selleks on üsna nigelad. Kelly oli jõudnud lõpusirgele kuu aega kestnud töölähetusega eriüksuses, kui Cathy Tanningi juhtum uurimise alla tuli; ja Cathy oli talle algusest peale sümpaatne tundunud.

      „See on mu enda süü,“ oli naine öelnud kohe pärast seda, kui Kelly end tutvustas. „Ma teen nii pikki päevi ja mu kodutee on pikk ning kange kiusatus on vahepeal tukkuma jääda. Mul ei tulnud kunagi pähe, et keegi võiks seda ära kasutada.“

      Kelly arvates oli Cathy Tanning veel kergelt pääsenud. Varas oli tema kotis sorinud, samal ajal kui naine vastu vaguniseina toetus ja sügavalt magas, kuid polnud leidnud tõmblukuga eraldi vahest rahakotti ega telefoni, mis oli teises kotisopis. Nende asemel oli varas välja tõmmanud võtmed.

      „See pole teie süü,“ oli Kelly naist rahustanud. „Teil on täielik õigus koduteel natuke sõba silmale saada.“ Kelly oli täitnud kuriteo kohta vajalikud paberid, võtnud enda kätte turvakaamerate salvestised ning kui sama päeva õhtul pressiosakonnast helistati, paistis Cathy ilmselge valikuna metroo kuritegevust kajastava artikli „näo“ kohale. Kelly lasi pilgu üle omaenda tsitaadi ja märkas, et teda nimetati artiklis kriminaalinspektoriks, mitte uurijaks. Töö juures vihastaks see nii mõndagi.

      Cathy on üks sadadest reisijatest ja turistidest, kes langevad igal aastal kuritöö ohvriks, kui vargad nende kotte ja taskuid tühjendavad. Reisijatele tuleb südamele panna, et nad oleksid eriti valvsad ja annaksid Briti transpordipolitseile teada kõigest kahtlust äratavast.

      Kelly lõikas artikli Cathy jaoks hoolikalt välja ja saatis naisele sõnumi, et teda veel kord abi eest tänada. Tema töötelefon oli väljalülitatult tööl kapis, kuid ta oli andnud Cathyle oma isikliku numbri, juhuks kui naine peaks soovima temaga ühendust saada.

      Kelly oli ikka veel poolenisti vormis – valge lipsu ja õlakuteta särk, tema enda fliis selle peale tõmmatud – ja ta kummardus saapapaelu lahti võtma. Tema endised koolikaaslased kavatsesid välja pidutsema minna ja olid ka Kellyt kaasa kutsunud, aga ta pidi kell viis hommikul ärkama ja reede õhtul seltskonnas ainsana kaineks jääda polnud sugugi lõbus. Röstsai, kaabeltelevisioon, tee ja voodi, mõtles ta. Pidu taevani.

      Telefon helises ja Kelly muutus rõõmsaks, kui nägi õe nime ekraanil vilkumas.

      „Hei, kuidas läheb? Sada aastat pole rääkinud!“

      „Anna andeks, tead ju isegi, kuidas sellega on. Kuule, ma leidsin emale ideaalse jõulukingituse, aga see maksab natuke rohkem, kui me tavaliselt kingituste peale kulutame – kas sa tahaksid meiega ühineda?“

      „Muidugi. Mis see on?“ Kelly lükkas jalast esmalt ühe, siis teise saapa ja kuulas ainult poole kõrvaga, kuidas tema kaksikõde kirjeldas üht vaasi, mida oli kunstilaadal näinud. November oli poole peale jõudnud; jõuludeni oli veel nädalaid. Kelly kahtlustas, et oli ilma jäänud ostlemisgeenist, kuna jättis kinkide ostmise alati viimasele minutile ja nautis salamisi palavikulist õhkkonda jõululaupäeval ostukeskustes, kus üdini kurnatud mehed ostavad paaniliselt kokku ülehinnatud lõhnaõlisid ja aluspesu.

      „Kuidas poistel läheb?“ katkestas ta õde, kui oli selge, et Lexi kavatses siirduda teiste pereliikmete kingituste juurde.

      „Väga hästi. Noh, pool aega on nad muidugi tõeline nuhtlus, aga neil läheb hästi. Alfie kohanes kooliga hiilgavalt ja paistab, et Fergusele meeldib lasteaias ka. Ma järeldan seda õhtuti tema riietest.“

      Kelly naeris. „Ma igatsen neid.“ Lexi ja tema mees Stuart olid küll St Albansis4, kuid Kelly ei kohtunud nendega nii sageli, kui oleks tahtnud.

      „Tule siis külla!“

      „Tulen, luban. Niipea kui saan töölt vabu päevi. Ma vaatan oma graafiku üle ja saadan sulle SMSiga mõned ajad. Äkki üks pühapäevane lõuna millalgi?“ Lexi praed olid kuulsusrikkad. „Mul peaksid detsembri alguses mõned vabad päevad olema, kui sa ei pane pahaks, et ma sinu diivanil ära kustun.“

      „Hiilgav. Poistele meeldib nii väga, kui sa ööseks jääd. Ainult kolmas kuupäev ei sobi – siis ma lähen kokkutulekule.“

      Peaaegu hoomamatust kõhklusest ja Lexi sõnade teadlikult pealiskaudsest toonist sai Kelly kohe aru, mis kokkutulekuga on tegemist ja kus seda korraldatakse.

      „Kokkutulek Durhamis?“

      Teisel pool valitses vaikus ja Kelly kujutas ette, kuidas õde noogutades lõua ette lükkab, nagu alati, kui ees tõotab seista vaidlus.

      „2005. aasta rebased,“ ütles Lexi reipalt. „Kindlasti ei tunne ma pooli neist enam äragi, kuigi suhtlen ju veel Abbie ja Daniga ja näen aegajalt Moshyt. Raske uskuda, et möödas on kümme aastat, mitte kümme minutit. Tead, mis …“

      „Lexi!“

      Õde vakatas ja Kelly püüdis leida õigeid sõnu.

      „Oled sa kindel, et see on hea mõte? Kas see ei …“ Ta pööras pilgu lakke ja soovis, et oleks saanud seda vestlust pidada näost näkku. „… kisu vanu haavu lahti?“ Ta nihutas end tooli äärele ja ootas, et õde midagi ütleks. Ta sõrmitses hõbedase kaelakee otsas rippuvat poolikut südant ja püüdis mõistatada, kas Lexi kannab ikka veel oma südamepoolikut. Nad olid need ketid ostnud sel sügisel, mil mõlemad läksid ülikooli. Kelly läks Brightonisse ja Lexi Durhamisse. Sündimisest saadik polnud nad teineteisest kauem kui ükskaks ööd lahus olnud. Siis oli esimene kord.

      Kui Lexi lõpuks vastas, oli tema toon samamoodi mõõdetud nagu alati õega rääkides. „Pole mingeid haavu, mida lahti rebida, Kelly. Mis olnud, see olnud. Ma ei saa seda muuta, aga see ei pea mu ülejäänud

Скачать книгу