LITMIR.BIZ

Скачать книгу

nädalavahetusel.“

      „Jään sulle tänu võlgu,“ ütlesin.

      Ta lõi mu tänulikkuse peale käega: „Milleks siis sõbrad on?“

      „Võibolla sa saad hakata nüüd emale natuke üüri maksma, kui sul töökoht olemas on,“ ütleb Simon. Vaatan talle teravalt otsa. Simon ei sekku kunagi lastekasvatusse. Me pole pidanud neil teemadel kunagi vestlema; kui ma Simonit kohtasin, olid lapsed kaheksateist ja neliteist. Enda meelest olid nad juba peaaegu täiskasvanud, isegi kui nad vahel sellele vastavalt ei käitunud. Neil polnud vaja uut isa ja õnneks ei üritanud Simon seda ka kunagi olla.

      „Katie käest sa üüri ei küsi.“

      „Ta on sinust noorem. Justin, sa oled kakskümmend kaks, piisavalt vana, et ise hakkama saada.“

      Justin tõstab jala hoogsalt üle teise ja tõuseb ühe sujuva liigutusega püsti. „On sul ikka jultumust. Äkki võiksid ise hakata üüri maksma, enne kui ütled, mida mina tegema peaksin?“

      Ma vihkan sellist olukorda. Kaks mulle kallist inimest teineteise kõri kallal.

      „Justin, ära räägi Simoniga niimoodi.“ Ma ei vali poolt teadlikult, ent niipea kui olen seda öelnud, näen Justini silmis pilku, justkui oleksin ta reetnud. „Simon teeb lihtsalt ettepaneku. Ma ei küsi sinult üüri.“ Ma ei teeks seda kunagi ja mind ei huvita, kui mind selle pärast pehmekeseks peetakse. Mind see ei kõiguta. Võiksin Justinilt öömaja ja kosti eest küsida ka kõige väiksemat tasu, ikka ei jääks tal pärast seda enam midagi alles. Kuidas saaks ta elada seltsielu, rääkimata tuleviku tarbeks raha kogumisest? Kui mina kodunt lahkusin, olin noorem kui Katie praegu, ja mul polnud muud kui kohver riietega, paisuv kõhuke ja vanemate etteheited kõrvus kõlamas. Ma tahan oma lastele paremat elu.

      Aga Simon ei jäta. „Kas sa otsid tööd? Kohvik on ju tore, aga kui tahad autot osta või oma elamise leida, on sul vaja hakata teenima rohkem kui see, mida Melissa sulle praegu maksab.“

      Ma ei saa aru, mis Simonile sisse on läinud. Me pole küll jõukad, aga saame kenasti hakkama. Meil pole vaja laste käest raha võtta.

      „Isa ütles, et laenab mulle auto ostmiseks raha, kui olen load ära teinud.“

      Tunnen, kuidas Simon mu kõrval turri läheb. See juhtub iga kord, kui Matti mainitakse. Mõnikord tema reaktsioon ärritab mind, aga üldjuhul tekitab see minus sooja tunde. Vaevalt et Matt oleks osanud arvatagi, et võiksin ka kellelegi teisele meeldida. Mulle meeldib, et Simon hoolib minust küllaldaselt, et armukade olla.

      „See on isast kena,“ ütlen kiiresti; lojaalsus Justini suhtes sunnib mind tema toetuseks midagi ütlema – ükskõik mida. „Millalgi võiksid sa ehk proovida taksojuhiks saada soovijate teooriaeksami ära teha?“

      „Ema, ma ei kavatse elu lõpuni taksot sõita.“

      Kui Justin oli noorem, olime temaga väga lähedased, kuid ta pole mulle tegelikult kunagi andestanud, et ma Matti juurest ära läksin. Arvatavasti andestaks ta mulle siis, kui teaks kogu lugu, aga ma pole kunagi tahtnud, et lapsed isast halvasti arvaksid; ma ei tahtnud, et nemad saaksid samamoodi haiget nagu mina.

      Naine, kellega Matt magas, oli vanuses, mis jäi täpselt Katie ja minu oma vahele. Naljakas, kui mõtlema hakata. Ma ei näinud teda kunagi, aga mul oli kombeks piinata end sellega, et kujutasin ette, milline ta välja näeb; kujutasin ette, kuidas minu mehe käsi tema kahekümne kolme aastast venitusarmideta keha paitab.

      „Vaene ei tohiks pirtsutada,“ arvab Simon. „Taksojuhi ametil pole midagi viga.“

      Vaatan talle üllatunult otsa. Viimasel ajal on ta nii palju halvustanud Justini vähest auahnust. Osa minust on pahane, et ta peab minu pojale küllaldaselt heaks tööd, mille kohta ta ise – mäletan seda väga selgelt – on öelnud, et see on „perspektiivitu ala“. Matt käis kolledžis ja õppis inseneriks. See kõik muutus päeval, mil sain aru, et mu päevad on juba nii palju hiljaks jäänud, et see saab tähendada vaid üht. Matt jättis kolledži pooleli ja hankis endale samal päeval töökoha. See oli lihtne töö kohalikus ehitusfirmas, kuid tõi piisavalt sisse. Pärast abiellumist sooritas Matt edasijõudnute sõiduteooria eksami ja tema vanemad kinkisid meile pulmakingiks raha, et ta saaks osta oma esimese takso.

      „Praeguseks on kohvikus töötamine hea küll,“ ütlen. „Küll õige töö ka ühel päeval end ilmutab, olen kindel.“

      Justin uratab mittemidagiütlevalt, lahkub toast ja läheb ülakorrusele. Kuulen voodi kräginat, kui ta oma tavapärase asendi sisse võtab – pikali, pea ainult nii palju püsti, et näha sülearvuti ekraani.

      „Sellise tempoga elab ta siin veel ka üle kolmekümnesena.“

      „Ma lihtsalt tahan, et ta õnnelik oleks, muud ei midagi.“

      „Ta ongi õnnelik,“ ütleb Simon. „Õnnelik sinu kukil.“

      Neelan alla sõnad, mida tahan öelda. Oleksin ebaõiglane. Ma ju ise ütlesin Simonile, et ei taha tema käest üüriraha võtta. Meil oli selle pärast isegi vaidlus, kuid ma jäin endale kindlaks. Tegime pooleks toiduraha ja arved ning Simon maksab alati väljas söömise ja reiside eest – ka laste jaoks. Ta on üleliia helde. Meil on ühine pangaarve ja me pole kunagi muretsenud selle pärast, kes mida maksma peaks.

      Aga maja on minu oma.

      Kui ma Mattiga abiellusin, oli meil rahaga kitsas. Matt käis tööl igal õhtul ja mina olin kaheksast neljani Tescos ning me saime sel moel hakkama, kuni Justin kooli läks. Selleks ajaks kui Katie sündis, oli elu juba lihtsamaks muutunud; Mattil oli rohkem tööd, kui ta teha jaksas, ja lõpuks oli meil võimalus endale ka ühtteist lubada: mõnikord väljas söömas käia või isegi suvepuhkusele minna.

      Siis aga läksime Mattiga lahku ja mina olin jälle päris alguses tagasi. Kumbki meist ei jaksanud maja endale jätta ja möödus aastaid, enne kui mul oli võimalik selle maja sissemaksuks säästusid koguda. Vandusin, et ei seo end enam kunagi ühegi mehega.

      Muide, ma vandusin sedagi, et ei armu enam iial, aga vaat, mis sellest sai.

      Simon suudleb mind, hoiab kätt mu lõua all ja libistab peopesa siis kuklale. Isegi praegu, pika päeva lõpus lõhnab ta puhtuse, raseerimisvahu ja odekolonni järele. Tunnen kehas tuttavat kuumahoogu, kui ta mu juuksed oma käe ümber keerab ja õrnalt sikutab, nii et mu pea vajub kuklasse ja kael on vaba tema suudlustele. „Kas läheme varakult voodisse?“ sosistab Simon.

      „Ma tulen kohe üles.“

      Korjan kokku taldrikud ja London Gazette’i, viin nõud kööki ja pistan nõudepesumasinasse. Kukutan ajalehe prügikasti, kust kuulutuse naine minu poole vaatab. Kustutan köögis tule ja raputan oma rumaluse peale pead. Muidugi pole see minu pilt. Miks peaks ajalehes olema minu pilt?

      5

      Kelly libistas patsikummi randmelt sõrmedele ja köitis juuksed kinni. Juuksed olid patsi jaoks natuke liiga lühikesed; selle põhjuseks oli kahetsusväärne lõikus augustis, mil kaks nädalat kestnud kuumalaine ajal näis igati mõttekas vabaneda paksust, pihani ulatuvast juuksepahmakast, mis oli tal olnud tudengipõlvest saadik. Kaks tumedat juuksesalku kukkusid otsekohe kummi vahelt välja. Pärast seda, kui ilmnes, et Carl Baylissile taheti esitada süüdistused mitmes varguses ja peale selle otsiti teda taga kohtusse mitteilmumise pärast, oli temaga seotud protseduuridele lõpuks kulunud kaks tundi. Kelly haigutas. Nüüd oli tal juba hundiisu. Ta oli küll koju jõudes vaadanud lootusrikkalt kööki, aga ei midagi. Oleks ikkagi pidanud kebabi kaasa ostma. Ta röstis paar saiaviilu ja viis need oma tuppa esimesel korrusel. See oli avar neljakandiline tuba kõrge lae ja pildiriputusliistude kohalt valgeks värvitud seintega. Liistudest madalamalt oli Kelly värvinud seinad helehalliks ja katnud ühelt väljamüügilt ostetud vaipadega, mille „parim enne“ oli ammu möödas. Toa ülejäänud sisustus – voodi, kirjutuslaud, punane tugitool, millel ta parajasti istus – oli pärit IKEAst, moodsad vormid kontrastiks eendaknaga orvale, kuhu oli lükatud Kelly voodi.

      Ta lappas koduteel kaasa haaratud Metrot3. Paljud Kelly töökaaslased ei lugenud kunagi kohalikke

Скачать книгу