LITMIR.BIZ

Скачать книгу

võimust võtta, asusin asja kallale.

      „Ta tapeti reede öösel pärast etendust. Mul on vaja, et te kõik nüüd meenutaksite. Tehke seda Hattie pärast. Kellega koos ta tol ööl minema läks? Kas keegi teist kohtas teda veel pärast peol või midagi?”

      „Mõned meist läksid Dairy Queeni, aga tema sinna küll ei tulnud,” sõnas poiss, kes oli Macbethi mänginud. Praegu paistis ta hoopis rohkem hullumise äärel kui natukese aja eest laval.

      „Tommy oli etendusel, eks ju? Portia, ega Hattie temaga kaasa läinud?” päris üks õpilastest.

      Portia Nguyen harutas ennast teise nutva tüdruku embusest lahti ja vaatas nutumärja näoga emotsioonitult meie poole. Tal oli kroon viltu peas. „Võib-olla. Ma ei tea. Ma ei rääkinud temaga eriti palju. Ma ei käinud teda isegi õnnitlemas.”

      „Tommy oleks teda sõidutanud, kui Hattie oleks palunud. Ta tantsis täiesti Hattie pilli järgi.”

      „Missugune Tommy?” uuris Jake.

      „Tommy Kinakis,” vastasin. Kui õigesti mäletasin, siis oli Hattie temaga peaaegu aasta käinud. See poiss oli mulle eelmisel sügisel esindusmeeskonna ründajana silma jäänud. Ta oli kõigis mängudes täiesti usaldusväärne, temast oli raske mööda pääseda ja ta ei vedanud kunagi sööduandjat alt. Kui niisugune poiss tahaks kellelegi noaga virutada, poleks erilist lootust teda selles takistada.

      „Mina tean, mis ta tappis.” Portia tõusis püsti ja vaatas mulle otsa, nagu kavatseks alustada mõnda pikka monoloogi teatritükist. „See oli needus.”

      „Kuidas, palun?”

      Mõned lapsed ahhetasid ja katsid suu käega.

      „Hattie tappis needus. „Macbethi” needus.”

      PETER / Reede, 17. august 2007

      SÜDAMEPUUDULIKKUS valmistus mind hävitama.

      Olin kahekümne kuue aastane ja elu parimas vormis. Varasemat arvestades saigi vorm minna vaid ülesmäge. Olin kondisest keskkoolinohikust kasvanud meheks, kes jooksis nädalas vähemalt kakskümmend viis kilomeetrit. Oleksin suutnud tõenäoliselt ka kangi tõsta, kui oleksin söandanud minna mõnda higiseid lihamägesid täis jõusaali. Ma olin taimetoitlane ega suitsetanud, kuid südamepuudulikkus ähvardas mu elule kriipsu peale tõmmata.

      „Mida sa magustoiduks tahaksid?”

      Vaatasin teisel pool lauda istuvat Maryt. Pärast seda, kui meile pearoog toodi, polnud ta peaaegu sõnagi rääkinud ja piilus muudkui kella, nagu oleksime väljas pärast ametlikku öörahu.

      „Šokolaadivahtu?” uurisin muiates. Pärast seitset koosveedetud aastat teadsin, et ta ei suuda keelduda millestki, mis sisaldab šokolaadi. Seda väidavad oma naiste kohta muidugi paljud, kuid mina juhtusin ükskord laadal nägema, kuidas Mary sõi šokolaadiga kaetud peekonit. Rasvane sealiha oli šokolaadi sisse kastetud. Ta naeris, kui ma näost roheliseks läksin, ja kinnitas, et see ei maitsenud üldse halvasti.

      „Vist küll.” Mary kehitas õlgu.

      Viipasin kelneri kohale ning tellisin kohvi ja magustoidu. Sedasorti söögikohas oli sünnis kelnerile diskreetselt viibata, et tellida caffè americano, ja nad ainult noogutasid seepeale heakskiitvalt. Laudade kohal rippuvad lambid mähkisid iga laudkonna omaette valguskookonisse. See oli moodne, kuid sellegipoolest romantiline söögikoht, kus käisid arvatavasti peamiselt Mayo meedikud. Mary polnud tahtnud Rochesteri sõita, kuid Pine Valley restoranivalikus oli kas Dairy Queen või kohvik, mis pandi õhtul kell seitse kinni. Pealegi polnud Pine Valleys ühtegi kino, aga täna oli meie tavapärane kohting, mis koosnes õhtusöögist ja filmivaatamisest, ainult et erinevalt enamikust paaridest tegime meie asju vastupidises järjekorras. Alguses film, seejärel õhtusöök, kus me saime nähtu üle arutleda. Täpselt niiviisi tegime oma kõige esimesel kohtamisel pärast „Tabamatu ilu” vaatamist, kui vaidlesime kõigi tegelaste moraali üle, kuni ettekandja palus meil otsesõnu lahkuda, et nad saaksid koristama hakata. Täna õhtul ei paistnud sedamoodi, et meil võiks flirtivate debattide tõttu probleeme tekkida.

      Kohv toodi lauale ning ma rüüpasin kohe lonksu ja kõrvetasin oma keele ära. Ma ei hoolinud sellest. Jõin edasi ja jälgisin Maryt, nuputades ise, mida ma valesti tegin.

      Täna õhtul langesid ta juuksed kuldset valgust peegeldades vabalt alla ning lamp valgustas tema nägu, kui ta põrnitses lauaplaati, silmitses teisi einetajaid ja vaatas eendaknaid – kõike peale minu. Maryl oli õunümmargune nägu ja ümarad põsed, mis suutsid rõõmu endasse korjata ja kogu ümbruskonnale laiali kiirata, kuid täna õhtul ei leidnud ma ta näost rõõmu varjugi.

      Naine oli selga pannud viiekümnendate stiilis sinise kittelkleidi, ja kui ta kodus trepist alla tuli, kallistasin ma teda, suudlesin põsele ja sosistasin: „Tere, ilusake!” Ta naeratas ja puges mu embusest välja. Arvasin, et ta tegi nõnda, sest Elsa istus diivanil ja vaatas meid, aga Mary käitus kogu ülejäänud õhtu jooksul täpselt samamoodi. Viisakalt. Eemalolevalt. Umbes nii, nagu oleks kogu õhtu tema jaoks hullem töö kui Elsa kanalaudast sõnniku väljarookimine. Filmist polnud samuti abi ja see oli puhtalt minu süü. Valisin filmi „Kõht ette”, sest Maryle meeldisid romantilised komöödiad ja see linateos oli häid arvustusi saanud, kuid kumbki meist ei naernud eriti. Me polnud pulmaööst saati mingeid rasestumisvastaseid vahendeid kasutanud ja pärast kolmeaastast pingutamist, et last saada, pidi ta nüüd kinos istuma ja vaatama, kuidas kaks idioodist näitlejat mängivad pärast labast üheöösuhet rasedaks jäämist.

      „Palun filmi pärast vabandust.”

      Viimaks ometi vaatas ta mulle otsa. „Pole midagi.”

      „Ma oleksin pidanud sellele mõtlema.”

      „Ei, Peter, tõesti.” Mary ajas selja sirgu, kui keegi magustoidu vaikselt meie vahele lauale asetas. „Ma pole viimasel ajal tittede peale mõelnud.”

      „Siis on küll halvasti. Ma tahtsin pärast auto kuhugi parkida ja ameleda. Või rohkematki.” Pilgutasin talle silma. Mary ei vastanud midagi, nii et ma jätkasin lootusrikkalt.

      „Mul on selline tunne, nagu elaksime alles ühikas. Ootame, millal toanaaber kuhugi läheb, või otsime pargis vaikse nurgakese. Mäletad seda Neljanda tänava treppi? Seda poolt, kus tuled ei põlenud?”

      Naine võttis lusikatäie šokolaadivahtu ja raputas pead. „Me peame tagasi minema. Oleme juba liiga kaua ära olnud.”

      „Elsa on seitsekümmend kolm aastat suurepäraselt omapäi hakkama saanud. Ta peab veel ühe tunnikese vastu.”

      Mary ei teinud mind kuulmagi ja võttis veel ühe lusikatäie. Seejärel pani ta lusika kolksuga lauale ja sättis käed vaheliti.

      „Mis lahti on?”

      „Kümme dollarit šokolaadivahu eest. See on hullumeelsus.”

      „Noh, veel hullumeelsem on see tellida ja söömata jätta.” Asusin magustoidu kallale. See oli kuradima hea. Kerge, maitsev ja mitte liiga magus.

      „Proovi veel üks amps. See on kümmet dollarit väärt amps.” Hoidsin lusikat ta näo ees, kuni ta ohkas ja ampsu vastu võttis.

      Ta hakkas uuesti sööma, kuid vaikselt ja vastumeelselt. Mina jõin oma kohvi lõpuni ja proovisin lahkumist venitada. Miski ei aidanud.

      Kui arve toodi, haaras Mary selle kohe enda kätte. Ta maksis kelnerile ära ja võttis oma käekoti. „Oled sa valmis?”

      „Elsa saab hakkama,” kinnitasin ta kätt silitades, kui me auto juurde läksime.

      „Ma tean,” vastas naine, ehkki me mõlemad teadsime, et ta ema ei saa hakkama.

      „Mis siis viga on?”

      „Peter, see õhtusöök maksis kuuskümmend kaheksa dollarit. Lisaks kulus kinoskäigule veel kakskümmend. Kes peaks sinu meelest kõik selle kinni maksma?”

      „Mul on töökoht. Küll raha ka tuleb.” Naise ärritus oli hakanud aegamisi ka minu sisse imbuma.

      „Sa pole veel

Скачать книгу