LITMIR.BIZ

Скачать книгу

Kaksiklinn2 oli juba silmist kadunud ja tühjad põllud laiusid nii kaugele, kui mu silm ulatus.

      Niiviisi juhtubki, kui sa lubad endal kedagi vajada.

      Armudes muutudki sihukeseks sitahunnikuks.

      Ma olin möödunud sügisel lõpuklassi minnes nii õnnelik, nii vaba ja enesekindel. Tollane Hattie oli valmis maailma vallutama ja ta olekski sellega hakkama saanud – pagan küll, ta oleks absoluutselt kõigega hakkama saanud. Ja nüüd olin ma hale nuuksuv äbarik. Minust oli saanud just selline tüdruk, kelletaolisi olin alati vihanud.

      Raadio jäi äkki vait ja armatuurlaua tuled hakkasid vilkuma. Persse! Sattusin paanikasse, kui teised autod minust mööda vuhisesid. Nägin eespool mahasõitu, pöörasin põldudevahelisele kruusateele, tõstsin jala gaasipedaalilt ja lasksin masinal teepervel seisma jääda. Kui käigu parkimisasendisse lükkasin, hakkas mootor turtsuma ja heitis lõplikult hinge. Proovisin võtmest käivitada. Ei midagi. Olin mingisse pärapõrgusse kinni jäänud.

      Vajusin kõrvalistmele kummuli ja nuuksusin karedasse istmekattesse, kuni tundsin, et hakkan kohe oksele, ja koperdasin autost välja maanteekraavi, oksendades sinna kohvi ja maomahla.

      Külm tuul kihutas üle põldude. See kuivatas mu laubale tekkinud higi ja aitas iiveldusel üle minna. Koperdasin okseloigust eemale ja istusin kraavipervele, mille mudane pind õhkas külma läbi mu pükste ja aluspesu.

      Jäin sinna kauaks, piisavalt kauaks, et enam külma mitte tunda. Piisavalt kauaks, et pisarad lõppesid otsa ja asendusid millegi muuga.

      Ma olin seal täiesti üksinda, kui kiirteel minust mööda kihutavad autod välja arvata, ja ma taipasin alles nüüd, et ei tahagi tegelikult kusagil mujal olla. Ma ei tahtnud kitsal lennukiistmel lõksus istuda ega lennata võõrasse linna, kus mul pole pärast lennuki maandumist kuhugi minna. Ma ei tahtnud seista laval prožektorivalguses, kus saalitäis publikut iga mu liigutust jälgib. Ma ei tahtnud lamada üksinda oma voodis, sel ajal kui ema valmistab õhtusööki, mida ma süüa ei taha. Mind ümbritseva maa, raagus puudega ääristatud ja mõne sulamast keeldunud lumelaiguga lagedate põldude tühjus oli kuidagi rahustav.

      Mitte keegi ei teadnud, et ma siin olen. Järsku näis see fakt täiesti imelisena. Oleksin võinud elu lõpuni korrutada kõigile vastutulijatele: „Mitte keegi ei tea, et ma siin olen.” Nemad oleksid seepeale naernud, silmi pööritanud ja mind seljale patsutanud. „Oh sind küll!” oleksid nad öelnud, kuid tegelikult oli see tõsi. Ma olin kogu oma elu erinevaid rolle mänginud ja olnud just see inimene, keda näha taheti, olin keskendunud kõigile teistele mu ümber, tundes sisimas, nagu istuksin täpipealt samas kohas kui praegu, kössitaksin täiesti ihuüksi keset lõputut elutut preeriat. Nüüd, mil ma olin siia jõudnud, sai kõik tähenduse. Kõik klõpsas järsku paika just nagu filmides, kus kangelanna äkki taipab, et ta armastab seda tolgusest kutti või et tema unistused nii ameerikalikult täituvad, kuigi see näis alguses võimatu, ning muusika valjeneb ja meie kangelanna marsib otsustaval ilmel kuskilt suvalisest ruumist välja. Kõik oli täpselt niiviisi, ainult taustamuusika puudus. Istusin ikka veel mingis pärapõrgu kraavis, kuid sisemiselt oli kõik äkki hoopis teine.

      Kuulsin uuesti ema häält. Mulle meenusid ta eileõhtused sõnad, kui ma tema õla najal nii kõvasti nutsin, et ei kuulnud ega taibanud midagi.

      Roni lavalt alla, kullake, ütles ema. Sa ei saa oma elu ära elada vaid teiste jaoks näitemängu tehes. Inimesed lihtsalt kasutavad sind ära. Sa pead ennast tundma õppima ja välja selgitama, mida sa tahad. Mina ei saa seda sinu eest teha. Mitte keegi ei saa.

      Ma teadsin vist esimest korda elus täpselt, kes ma olen ja mida ma tahan ja mida on vaja teha, et seda saada. See oli puhas selgus. Umbes nagu ärkaksid unenäost, mida pidasid tegelikkuseks, ja siis tunned, kuidas päris maailm su ümber kuju võtab. Tõusin püsti ja olin valmis tolle haleda nutva plika igaveseks maha jätma. Hea võimalus sitast lahti saada.

      Geraldi vana videokaamera oli mu kohvris kõige peal. Võtsin selle välja, sättisin pikapikastile paika, vajutasin nuppu, et tuliuus kassett lindistama hakkaks, ja astusin kaamera ette.

      „Okei, tere.” Pühkisin silmi ning hingasin sügavalt ja diafragmat kasutades, nagu Gerald oli õpetanud. „See olen nüüd mina. Minu nimi on Henrietta Sue Hoffman.”

      Ja kui ma kord Pine Valleyga ühele poole saan, ei unusta mind enam keegi.

      DEL / Laupäev, 12. aprill 2008

      SURNUD TÜDRUK lamas selili Ericksoni vanas küüninurgas, hulpides poolest kehast saati järvevees, mis oli kaldus põranda madalama osa üle ujutanud. Ta käed puhkasid rindkerel mingil verest läbi imbunud kroogitud riidetükil, mis oli ilmselt kunagi kleit olnud, ja kleidiserva alt sirutusid vette paljad jalad, pakkudes šokeerivat vaatepilti, sest mõlemad olid tursunud sama jämedaks kui tüdruku vöökoht ja hõljusid nagu lamantiinid räpases laguunis. Tüdruku rindkere ei paistnud alumise kehapoolega kokku kuuluvat. Ma olin varem üksjagu nii lõigutuid kui ka uppunuid näinud, kuid mitte iial polnud ühe ja sama laibaga juhtunud mõlemad õudused korraga. Nägu oli küll liiga moondunud, et isikut tuvastada, aga kogu maakonnas oli praegu kadunuks kuulutatud vaid üks tüdruk.

      „See peab olema Hattie.” Seda ütles Jack, minu asetäitja.

      Meile oli tulnud telefonikõne Sandersi noorimalt pojalt, kes oli mingi tüdrukuga küüni hiilides surnukeha leidnud. Otse küüni viltuvajunud ukse ees oli värske okseloik, sest emb-kumb polnud suutnud enne pagemist okserefleksi tagasi hoida. Ma ei saanudki aru, kas see oli okse- või laibahais, mis ajas Jake’i sisse tulles öökima. Tavaliselt oleksin seepeale ta kallal aasima hakanud, aga praegu küll mitte. Igatahes mitte sellise vaatepildi juures.

      Võtsin vöö küljest fotoaparaadi ja hakkasin pilte klõpsima, nii lähedalt kui ka kaugelt, püüdes tüdrukust iga nurga alt pilte saada nõnda, et ise tema kõrvale vette ei libiseks.

      „Me ei tea veel, kas see on Hattie.” Rinnus rõhuvast raskusest hoolimata pidime käituma reeglite järgi.

      Kohe, kui uksest välja saime, kutsusin linnast kriminalistikabüroo välja ja nõudsin kohale kriminalistid, kes kõik asitõendid hoolikalt kokku korjaksid. Pidime siin umbes tunnikese surnukeha juures passima, kuni nad kohale jõuavad.

      „Kes see muu ikka olla võib?” Jake kõndis ettevaatlikult ringiga ümber tüdruku pea, põrandalauad endise jalgpalluri koguka kere all ägamas. Mees kummardus lähemale ja ma nägin, et tema korrakaitsja mõtlemine oli tööle hakanud.

      „Sellist nägu ei saa tuvastada, eriti kuna keha on juba üles tursunud. Sõrmuseid ega ehteid pole. Nähtavaid tätoveeringuid samuti mitte.”

      „Kus ta käekott võiks olla? Ma pole näinud ühtegi tüdrukut, kel poleks igas olukorras käekotti kaenlas.”

      „Ehk võeti see kaasa.”

      „Röövmõrvaks on see küll veider koht.”

      „Ära rutta ette. Kõigepealt teeme isiku kindlaks.” Kükitasin tüdruku kõrvale. Kergitasin kinnastatud käega ta huult ja nägin, et hambad on terved. „Paistab, et saame hambakaarti kasutada.”

      Jake uuris, kas kleidil on taskuid, kuid ei leidnud ühtki.

      „Surma põhjustas kõige tõenäolisemalt pussitamine.” Kergitasin üht tüdruku kätt ja nägin otse südame kohal, võib-olla ka südamesse ulatuvat noahaava.

      „Kõige tõenäolisemalt?” turtsatas Jake.

      Ma ei teinud temast välja ja tõstsin kätt pisut kõrgemale, et näha oleks tumepunane rant, mis kohtus valge nahaga.

      „Näed seda?” Osutasin kaht värvi eraldavale joonele. „Koolnulaik. Kui süda enam verd ei pumpa, vajub veri raskusjõu mõjul keha alumistesse kudedesse. Selle järgi saab aru, kas laipa on liigutatud: kui punased laigud ei ole alumistes kudedes, nagu peaks, siis on laipa liigutatud.”

      Kontrollisime veel paari kohta. „Asi paistab õige. Ilmselt on mõrvapaik siinsamas.”

      Õpetajarolli säilitades keskendusin laibale

Скачать книгу