LITMIR.BIZ

Скачать книгу

möödas vähem kui pool ööpäeva.”

      „Nii et veri vajub alla kaheteistkümne tunni jooksul.”

      „Mhmh.” Nahk jäi mu kindas käe sõrme all valgeks. Selle alla ei kogunenud verd. Seega oli tüdruk siin olnud vähemalt varahommikust saati.

      Küüni uks kriiksatas hoiatavalt ja me mõlemad taganesime.

      „See sara kukub meile kohe pähe.”

      „Kahtlen. See on vähemalt kümme aastat samas seisus püsinud.”

      Olin seda küüni vaadanud peaaegu kõigil suvistel nädalavahetustel, kalastushooaja algusest kuni esimeste külmadeni. See kummardus Crosby järve idakalda kohale, nagu silmitseks veepinna alt vilksatavaid päikeseahvenaid. Fraas „olin vaadanud” oli muidugi liialdus. Ma teadsin, kus küün asub, see oli sama tuntud kalastuskoht kui täpselt küüni vastaskaldal asuv avalik rand, aga ma polnud juba kes teab kui kaua Ericksoni vana küüni juures peatust teinud, et seda täpsemalt uurida. Kõige lähemal asuvate asjadega on alati niiviisi. Lars Erickson lõpetas küüni kasutamise umbes kakskümmend aastat tagasi, kui ta müüs suurema osa järvekaldast linnale ja ehitas endale uued küünid maavalduse teise serva, rohkem kui pooleteise kilomeetri kaugusel asuva moodulmaja kõrvale. Vana ehitise ainsateks külalisteks olid järv, mis kippus kõrge veetaseme aastatel üle ujutama, ja Sandersi-poisi taolised teismelised, kes otsisid vaikset kohakest seksimiseks ja kanepi tõmbamiseks.

      Privaatsus oligi koha ainuke voorus. Küün oli üksainus hiiglaslik, kuus korda üheksa meetri suurune ruum, üldiselt tühi, ainult järve vajuvas otsas vedeles vana heina. Küüni vastasseinas olid kaks uksepoolt valla ja akna asemel haigutas seinas lihtsalt auk.

      Tänavukevadised paduvihmad ja ebatavaliselt varane lumesulamine olid järvevee kõrgeks ajanud ja neljandik põrandast oli kaetud veega, mis oli täis sigaretikonisid ja tühje paberkotte, lisaks veel miski, mis võis olla suletav kilekott või kondoom.

      Jake’i pilk liikus minu omaga kaasa.

      „Arvad, et mõrvarelv võib siin olla?”

      „Kui on, siis leiab meeskond selle siit üles. Nad on põhjalikud.” Mõnel maakonnal oli oma kriminalistikabüroo ja terved kriminalistide ja uurijate osakonnad, kuid meil neid polnud. Kuritegevust siin kandis jätkus, aga enamik meie patuseid olid tavalised narkarid ja koduvägivallatsejad, igatahes mitte sedasorti kontingent, kelle peale olnuks vaja põhjalikumalt maksumaksja raha kulutada. Viimati kutsusin Minneapolise poisid välja rohkem kui aasta eest.

      „Kui ta pole Hattie, siis peab ta olema läbisõitja. Viies maakonnas pole kedagi teist kadunuks kuulutatud.”

      „Kas sa oma deduktsioonis Rochesteriga ka arvestasid?”

      „Hmm…” Ta jäi selle üle mõtlema.

      „Vaata, kas leiad midagi sissepääsu juurest.” Ulatasin talle fotoaparaadi ja läksin ettevaatlikult veepiirile tagasi. Põrand peaaegu ei kriuksunudki, kui ei pidanud Jake’i raskust kandma. Selle mehe kõrval paistsin ma ilmselt päris pisike, pärast kolmekümneaastast ametisolekut ainult luu ja nahk. Kükitasin tüdruku kõrvale ja hakkasin käega mõtlikult lõuast hoides otsima midagi, mida ma polnud varem märganud. Tüdruku nahk oli valge ja nägu pisut küljele keeratud. Hüübinud verd täis silmadele oli juuksekarvu kleepunud. Lõikehaavad olidki peamiselt silmades ja põskedes ja suuremalt jaolt oli tegemist lühikeste sähvakatega, millest erines vaid üks pikk diagonaalne lõige oimukohast lõuani. See meenutas hüüumärki. Kui rinnas olev torkehaav välja arvata, oli keha üsna puhas. Keegi oli väga-väga soovinud, et ei peaks seda nägu enam iial nägema.

      Vaatasin vilksamisi Jake’i poole, et ta kindlasti kuuldekaugusest väljas oleks, enne kui lähemale kummardusin.

      „Henrietta?” Tüdrukut oli alati ärritanud, kui ma teda täisnimega kõnetasin, ja seepärast olin teda enam-vähem kaheksateist aastat niiviisi kutsunud. Kõik teised olid teda kutsunud Hattieks sellest päevast peale, kui ta haiglast koju saabus, pitspael armsa kiila peakese ümber lehviks seotud. See mälestus lõi mu peaaegu rööpast välja, nii et köhatasin kurgu puhtaks ja veendusin, et Jake ikka veel tegutseb, enne kui laususin nime, mida olin nalja pärast keeldunud tüdruku eluajal välja ütlemast. „Hattie?”

      Ma ei oodanud vastuseks mingit reaktsiooni ega issanda saadetud tuvi või muud säärast, aga mõni asi tuleb teinekord valjusti välja öelda, et näha, mis tunde sõnad tekitavad ja kuidas sa suudad need ära seedida. Sõnad torkisid mu sisemust nagu noad. Silmitsesin tüdruku kehaehitust, pikki pruune juukseid ja lühikest kleidikest, mille kandmiseks oli aastaaeg veel liiga varajane. Ükskõik mida ma ennist Jake’ile ütlesin, rääkisid need detailid mulle täpselt, keda ma olin küüni astudes näinud.

      Kui Bud täna hommikul mu kabinetti tuli ja ütles, et Hattie on kadunuks kuulutatud, arvasime mõlemad, et tüdruk laskis lihtsalt jalga. See plika oli alati tahtnud linnast minema pääseda, kuid Budi naine polnud asjas nii kindel. Hattie pidi sel nädalavahetusel keskkoolinäidendi staarina lavale minema ja Mona ei uskunud hetkekski, et Hattie lahkuks linnast enne etenduse lõppu. Tegemist oli mingi Shakespeare’i näidendiga. Mona väitis ka, et Hattie ei lahkuks kaks kuud enne keskkooli lõpetamist. Naise jutt oli igati mõistlik, aga enne hakkab siga lendama, kui ma usaldan teismeliselt mingit mõistlikku mõtlemist oodata. Panin tavalise kadunud isiku kuulutuse üles ja mõtlesin, et nagunii saavad Bud ja Mona tüdrukult järgmisel nädalal meili teatega, et ta on Minneapolises või Chicagos.

      Nüüd, silmitsedes vägagi tõenäoliselt oma kalastuskaaslase ainsa tütre maiseid jäänuseid, hakkas mind kiusama hoopis hullem küsimus, selline, mis oleks hukutanud Budi elu samasuguse kergusega, kui meie koksasime siit vaevalt viiesaja meetri kaugusel surnuks päikeseahvenaid ja karpkalu.

      Kes võis Hattie Hoffmani tappa?

–

      Selleks ajaks, kui kriminalistid sündmuspaigale jõudsid ja kiirabiauto küünini viivat rohtukasvanud rada mööda kohale ukerdas, et surnukeha ära viia, olin ma saanud juba paarkümmend telefonikõnet. Ainus, mille vastu võtsin, tuli Pine Valley linnapealt Brian Haeffnerilt.

      „Del, kas see on tõsi?”

      Hoidsin kõrvale, sest kriminalistid kammisid kogu küüni läbi nagu sipelgad piknikuplatsi.

      „Jah, on küll tõsi.”

      „Mingi õnnetus?” Briani hääl kõlas lootusrikkalt.

      „Ei.”

      „Sa tahad öelda, et meil hulgub siin mõrtsukas ringi?”

      Läksin välja ja sülitasin küüni seina äärde, et laiba maitset suust välja saada. Rohtu polnud keegi maha tallanud ja kõrred paindusid kerge tuule survel järve poole.

      „Ma ütlen ainult, et me alustame mõrvajuurdlust siiani veel kindlaks tegemata ohvriga, ja midagi täpsemat ma praegu ei räägi.”

      „Sa pead pressiteate tegema. Kõik osariigi uudisteagentuurid helistavad meile.”

      Brian oli kohutav liialdaja. Tegelikult oli talle ilmselt vaid kohalikust Maalehest paar korda helistatud. Kõige tõenäolisemalt nõudis linnapea proua üksikasjalikku aruannet, et levitada seda Sally kohvikus, kus ta igal hommikul muffineid küpsetas. Brian ja mina olime ammused tuttavad, sest me mõlemad olime pikka aega avalikus sektoris töötanud. Me toetasime teineteist kõigi valimiste ajal ja ta oli tõesti hea linnapea, kuid ma ei suutnud tema seltsis kunagi üle ühe napsi võtta. Ta hakkas siis väikseimate pisiasjade üle arutlema ja uuris alati käimasolevate juurdluste ja kuritegevuse „trendide” kohta. Mõnikord meenutas ta mulle elevil peni, kes ei suuda kuidagi käe lakkumist lõpetada.

      „Brian, sa said just praegu mu pressiteate kätte. Ohvri nime teeme teatavaks, kui see on kindel.”

      „Del, ma pean teadma, kas linn on hädaohus.”

      „Mina samuti.”

      Lõpetasin kõne ja toppisin telefoni taskusse, sest üks meedik tuli minu juurde.

      „Šerif, me oleme valmis tüdruku ära viima.”

      „Hea küll. Ma tulen hiljem järele. Pean kõigepealt paari

Скачать книгу