LITMIR.BIZ

Скачать книгу

saada informatsiooni kätte arvuti kõvakettalt, sest see on kaitstud salasõnaga, mida mu klient pole teistele isikutele avaldanud. Peale selle pole härra Hall rääkinud mitte kellelegi oma arvuti sisust. Järelikult on täiesti kindel, teie kõrgus, et ei saa olla sellist informaatorit, kes teaks midagi arvutis sisalduvast infost. Meie auväärse riigi põhiseadus kaitseb nii minu klienti kui ka meid kõiki ebaseadusliku läbiotsimise ja konfiskeerimise eest. Millises ühiskonnas me küll elame, kui mis tahes hetkel võib meie koju sisse astuda keegi, kes vehib töötõendiga ja võtab sealt kaasa kõik, mida hing ihaldab. Meie asi on kaitsta inimesi seeläbi, et hoiame põhiseadust au sees, ja uurija Ruple’i korraldatud läbiotsimine minu kliendi kodus on otseses vastuolus selle olulise dokumendiga ja muude seadustega, mis on vastu võetud põhiseaduse järel, et meie esiisade tahteavaldust toetada ja veel selgemalt esile tuua. Jah, uurija Ruple’il oli läbiotsimisorder, kuid see oli saadud pelgalt väljamõeldud isiku sõnadele toetudes. Ma palun, teie kõrgus, et arvaksite tõendite hulgast välja härra Halli korterist leitud esemed, sealhulgas mis tahes info, mis pärineb tema arvutist.”

      Järgneva lühikese vaikusehetke jooksul üritas Jan rahulikult sisse-välja hingata, püüdis mitte lasta end mõjutada Halli pilgurünnakust ja tundis vastikust Michaelsi vastuväidete ilmselge loogika suhtes. Ilma Jacob Halli arvutist leitud andmeteta ei saanud Jan seda kohtuasja võita.

      „Preili McNeil?” pöördus kohtunik tema poole ja viimast korda irvitades keeras Jacob Hall end näoga kohtuniku suunas. Jan silmitses veel mõne hetke kohtualuse selga ja veendus, et mitte tema polnud esimesena pilku ära pööranud.

      Ta tõusis püsti ja ta käed värisesid.

      „Teie kõrgus, riik usub, et härra Hall on Valge Rahva nimelise organisatsiooni liige.” Kohtunik Warreni peanoogutusest võis mõista, et see nimi on talle tuttav. Valge Rahvas kuulus Arizona suuremate valgete rassistlike organisatsioonide hulka ja kahtlustati, et see on osaline mitmetes avastamata jäänud mõrvades ja paljudes muudes kuritegudes.

      „Igaüks, kes avaldab meile informatsiooni sellise organisatsiooni ükskõik millise liikme vastu, asetab end peaaegu kindlasti tõsisesse ohtu, kui tema isik peaks tulema avalikuks…”

      „Härra Halli liikmelisus pole kuidagi tõestatud ja see küsimus pole meil siin üldse arutuse all, teie kõrgus,” sekkus Michaels.

      „Kahe nädala eest reedel ilmus üks artikkel,” jätkas Jan, „mis väitis, et härra Hall on Valge Rahvaga tihedalt seotud.” Tema hääl oli erakordselt rahulik, ent süda peksles. „See informatsioon ei pääsenud ajakirjandusse riigi käest, teie kõrgus, aga olgu see väide tõene või mitte, nüüd usuvad seda juba paljud. Politsei kasutab salajasi informaatoreid ja see on levinud tegevus,” seletas ta. „Informaatoritelt saadud info abiga oleme võimelised kaitsma meie riigi kodanikke, oleme tabanud, süüdi mõistnud ja trellide taha saatnud palju ühiskonnale ohtlikke isikuid. Ja kuidas me saame seda paluda inimestelt, kes soovivad riiki ja kogu ühiskonda aidata, ilma et me pakuks neile kaitset, mida me peame pakkuma igale korralikule kodanikule? Uurija Ruple on töötanud Flagstaffi politseiosakonnas kakskümmend aastat, teie kõrgus. Tema karjäär on olnud laitmatu. Ta on tabanud rohkem kurjategijaid kui ükskõik milline teine meie politseinik. Aga need vahistamised ei tähenda osariigi kodanikele midagi, kui me ei kasutaks kurjategijate süü tõestamisel kõiki võimalusi, mida seadused pakuvad. Salajaste informaatorite kasutamine on seadusega lubatud, teie kõrgus. Ma palun, et te ei rahuldaks härra Michaelsi taotlust.”

      Kohtunik Warren luges midagi laual lebavast toimikust.

      Jacob Hall seisis liikumatult ja vaatas kuhugi ebamäärasesse punkti, raudus käed ees. Jani selja taga istuvad pealtvaatajad olid vait kui hiired, mis näis nende kõigi ees istuva tähtsa mehe juuresolekul peaaegu reflektoorne.

      Kui ta ei nõustu, siis jääb sulle ikkagi üheksakümmend päeva, tuletas Jan endale mõttes meelde. See mees pani need kuriteod toime. Sa leiad mõne muu võimaluse seda tõestada.

      Ta ei võinud lubada, et emotsioonid vähendavad tema võimet mõelda kiiresti ja keskendunult.

      „Mõlema poole argumendid on kaalukad,” lõhestas ebamugava vaikuse Warreni hääl. „Hetkel ei saa ma taotlust rahuldada ega seda ka tagasi lükata, sest mul ei ole selleks piisavalt informatsiooni. Seepärast lükkan ma selle taotluse arutamise edasi ja küsimus tuleb päevakorda hiljemalt kahe nädala jooksul arvates tänasest.” Ta vaatas Janile otsa ning tema kulmukortsutamisest vajus Jani süda saapasäärde.

      „Preili McNeil, tooge kohale oma uurija ja las ta valmistub meile rääkima üksikasjadest oma informaatori kohta.”

      Neetud. Neetud. Veel üks kord neetud. „Jah, teie kõrgus.”

      „Palun astuge lähemale.”

      Kinkimata Jacob Hallile ainsatki pilku, läks Jan kohtuniku laua ette, ja Michaels astus tema kõrvale. Kulus vaid mõni hetk ja kuupäevas oli kokku lepitud: istung määrati ülejärgmise nädala esmaspäevale, poole üheksaks hommikul.

      Janetile jäi kaks nädalat, et veenda kahekümneaastase staažiga politseinikku, et too teeks midagi, mida ta kunagi elus polnud teinud. Midagi, mis võib seada ohtu mehe enda elu ja ka selle inimese elu, keda ta oli lubanud kaitsta.

      3

      Telefon helises vaid mõni hetk enne seda, kui koolibuss pidi teisipäeva lõunal kohale tooma esimese, kõige noorema satsi Simoni kodukvartali elanikke. Ta heitis pilgu helistaja numbrile ja vaatas siis uuesti arvutiekraani. Ühe sõrmelöögiga suurendas ta täisekraani suuruseks poolelioleva käsikirja, mille oli freecell’i mängimise ajaks ekraani alla peitnud, kuid jättis ka mängu lahti, sest lootis selle veel võiduka lõpuni viia. Tema võitude protsent oli üheksakümmend üks ja ta ei kavatsenud lasta sellel numbril kukkuda ainuüksi sellepärast, et katkestab mängu poole pealt.

      Metamfetamiini hinnad Arizonas (varieeruvad osariigiti).

      Simon luges üle, mida ta oli pool tundi tagasi kirja pannud, ja ootas, et telefon jääks vait. Ta heitis pilgu ekraani paremas alumises nurgas paiknevale kellale. Bussi saabumiseni jäi kaks minutit. Sõrmi klaviatuuril hoides kaalus ta, millist sümbolit teksti liigendamisel kasutada. Jõudis otsusele. Ta kasutab osutavat sõrme.

      ¼ grammi – 25 dollarit.

      Bussini jäi üks minut. Telefon helises taas. Sama number. FBI mees oli väga järjekindel. Ta võttis toru.

      „Tervitus, Olsen. Kuidas saan sulle kasulik olla?” küsis Simon, pilk aknal bussi saabumist ootamas. Lõppude lõpuks, mida paremat oli tal selle päevaga peale hakata, kui närida toorest porgandit ja vaadata, kuidas teiste inimeste võsukesed turvaliselt koolist koju jõuavad?

      „Lumekeeglist leitud kaart kinnitab tüdruku juttu.”

      Simon ei öelnud sõnu, mis tal juba keelele tõusid. „Kes selle leidis?” Kui seaduslik see üldse oli?

      „Üks täiskohaga teenindaja. Keegi vanem mees, kes on seal töötanud peaaegu kümme aastat. Selline omaette hoidev tüüp. Ta koristas riidekappi ja leidis kapi põhjast kahe metall-liistu vahele kiilunud kokkuvolditud paberi.”

      „Umbes nii, nagu see oleks sinna spetsiaalselt pandud?”

      „Paistis, et see on sinna kukkunud.”

      See oli kahest võimalikust stsenaariumist parem.

      „Keegi kaotas selle ja tal pole aimugi, kuhu.”

      „Nii mulle näib.”

      „Kes kasutas viimati kappi?” Mitte et see teda huvitanuks. Ta polnud veel millegagi nõusse jäänud.

      „Üks Leonard Diamondi kasvandik.”

      See oli üks valget nahavärvi mees, kelle tausta polnud võimalik tuvastada või siis oli see taust täis vasturääkivusi. Ta treenis eraviisiliselt murdmaasuusatajaid ja maksis Lumekeeglile selle ruumide kasutamise eest. Vähemalt nii väitis ta ise. FBI oli saanud vihje, mis viitas millelegi muule.

      „Kas see kasvandik oli mees- või naissoost?”

      „Mees.”

      „Mingi

Скачать книгу