Jõhker mäng - Tara Taylor Quinn

Скачать книгу

Johnny,” sõnas ta pehmelt, ehkki teadis, et ei saa töö eest põgeneda, vähemalt mitte selle juhtumi puhul. Liiga palju oli kaalul. „Kuhu me läheksime?”

      Väike fantaasialend ei saanud ju midagi paha teha.

      „Kuhu iganes soovid,” üllatas vend teda. „Sina ütled aja ja koha ning ma tulen.”

      „Kuidas on lood su enda tööga?”

      „Mul hakkab varsti puhkus.”

      „Johnny…” Ta tundis vastumeelsust, et pidi vennale ära ütlema.

      „Ütle aeg ja koht, õeke,” kordas mees sisendusjõuliselt ja suudles naist põsele. „Ma jään su vastust ootama.”

      „Johnny!” hüüdis Janet vennale järele, kui see uksest välja tormas ja mööda jalgrada ratta juurde tormas, laskmata teisel öelda, et ei saa ta ettepanekut vastu võtta. Mees hüppas tsikli selga, libistas kiivri pähe ja andis tagasi vaatamata gaasi.

      2

      Arizona linnake Flagstaff oli haruldane paik. Veidike liiga suur, liiga laiali laotunud, et tekitada väikelinna tunnet, ja samas liiga väike ning kinnine, et meelitada siia suurlinnaga harjunud inimesi. Simon sõitis mööda Route 66 linna ainsa kaubanduskeskuse juurde ja nõustus mõttes FBI eriagendi Scott Olseni väitega, et see linn, mille keskel asub Põhja-Arizona ülikooli üliõpilaslinnak ja mille keskusest ei jää kuigi kaugele ka rongijaam, on täiuslik koht terroristide väljaõppeks.

      Kaubamajja sisenedes tegi ta kindlaks, kuhu poole jääb talle vajalik pood. Potentsiaalne terrorist võis leida siit kõike, mida soovis, ja kui ta juba linna piiridest välja jõudis – ükskõik, millises suunas – siis haihtus ta lõputus inimtühjas piirkonnas, varjus metsa, mägedesse, kõrbe, indiaanlaste reservaati. Kohti, kuhu vajadusel põgeneda, leidus rohkesti.

      „Tšau, Bettina. Näita mulle parimat keskmise suurusega talvevarustust, mis sul siin saada on.” Simon luges rinnasildilt müüjanna nime ja vaatas siis neiule otsa.

      „Millist varustust te soovite?” küsis tüdruk. „Suusatamiseks? Lumelaua või mootorkelguga sõitmiseks? Või tahate lihtsalt lumememme teha?”

      Lumememme teha. Sami viimaste jõulude ajal oli Simon vedanud kaksikvenna eemale poolelioleva majandusõpiku juurest, mille too oli käsitsi paberile pannud, ja mis tuli nüüd Simoni arvutisse toksida. Joonud ühtlasi ära ka kuus pudelit õlut, olid nad valmistanud lumest sellise koletise, mis väärinuks kohta „Guinnessi rekordite raamatus”.

      „Suusatamiseks,” ütles ta pärast pikemat pausi ja mõistis, et tema vaikimine jättis kummalise mulje. Ta silmitses noort ja naeratavat naisenägu, pilt ta silme ees selgines ja ta taipas, et seisab Flagstaffi kaubanduskeskuses ja vaatab otsa talle tundmatule müüjannale, kelle nimi on Bettina.

      Tüdruk noogutas. „Praegu on veel liiga varajane aeg ja valik on väike,” seletas piiga ja juhatas mehe seinaäärsete riiulite juurde. „Lumekeegli hooaeg algab alles jõulude ajal.” Ta osutas ülemisele riiulile. „Hetkel on need parimad.”

      Simon otsustas võtta soojad alusriided, seejärel ka veekindlad püksid ja sobiva dressipluusi.

      „Kuhu te lähete? Utah’sse? Montanasse?” Bettina oli uudishimulik.

      Loodetavasti mitte kuhugi. „Aga mida sa mulle soovitaksid?” küsis ta ja lisas ostude hulka veel paksud sokid ja varvastesoojendajad, kõrvaklappidega fliismütsi ja sulgedest sisuga nahkkindad. Ta pidi igaks juhuks valmis olema. Lumekeeglis ei pruukinud veel lund jätkuda, kuid Flagstaffist mõne miili kaugusele jääv puhkekeskus oli avatud aasta läbi ja tõmbas endale viimasel ajal FBI tähelepanu.

      Tüdruk lasi käsi taskus hoides pilgul üle mehe keha libiseda. „Kas olete kõva tegija?”

      Kui ta peaaegu kaheksa aasta eest Philadelphiast lahkus, oli tal professionaalne tase. „Üle keskmise,” vastas ta enda ees seisvale saledale noorele naisele. Üle keskmise mis tahes asja mõttes, mis naisel meeles võis mõlkuda.

      Aga mis puutus Simonisse, siis see, mis naisel meeles võis mõlkuda, jäi temast üsna kaugele.

      „Tšau, ema, kuidas läheb?” Kui Jan ema lihtsasse elutuppa sisse astus ja tuled süütas, märkas ta kohe akende ette tõmmatud kardinaid ja diivanil lebavat tekki.

      „Hästi läheb, kullake, täitsa hästi.” Grace McNeil tõusis püsti, tõmbas käega läbi sassis juuste ja embas Jani.

      „Kas sa täna hommikul kirikus ei käinudki?”

      „Mul läks meelest ära, et mul pole bensiini, ja siis oli juba liiga hilja.”

      Grace’i riided olid kortsus, beežid püksid ja kirju pluus, mille Jan oli talle sünnipäevaks kinkinud, sarnanesid pigem komisjonipoest ostetud rämpsule kui firmakaubale, mis need riided tegelikult olid.

      „Kuidas eileõhtune bingo läks?”

      Grace kehitas õlgu.

      „Sa ei käinudki?”

      „Kuidas sul endal nädal möödus, kullake?” Grace vajus tagasi diivanile ja näppis närviliselt sõrmeküüni. Jan kahtlustas, et ema oli sel samal diivanil äsja sügavalt maganud.

      „Aga ema, laupäevaõhtune bingo oli üks meie kokkulepetest. Mäletad? Mina olen sulle abiks ja sina otsid endale tegevust. Sa lubasid.” Ema oli Sedona puhkerajooni kolimise suhtes olnud nii jäärapäine.

      Grace’i näole ilmus valugrimass. „Ma sõin midagi, mis ei sobinud mu sisikonnaga kokku,” pakkus ta Janile selgituseks.

      Jan polnud kindel, kas uskuda seda või mitte. „Ja kuidas läks su teisipäevane mahjong?”

      „Alguses ei tulnud välja, aga pärast tuli mulle kätte Kolmteist Orbu.” Grace’i nägu lõi särama. „See oli esimene kord, kui keegi meist üldse seda oma silmaga nägi.”

      Jan polnud ise kunagi mahjong’i mänginud – teda ajasid need doominot meenutavad kivid ja lilled ja draakonid segadusse –, aga ema tundis selle vastu suurt kirge. Ja pärast tema viimast enesetapukatset paari aasta eest oli mis tahes kirg nagu õnnistus.

      „Kas te mängisite siin?” küsis Janet toas ringi vaadates. Tuba oli korras ja väga puhas, kui mitte arvestada tekki ja patja.

      „Jah, sel nädalal oli minu kord. Sara ei saanud tulla, aga üks Belle sõbranna jäi tema juurde öömajale ja tema oli nõus tulema. Jean oli ka siin.”

      Jean elas kõrvalmajas, ainult kaheteistkümne jala kaugusel Jani ema kaks aastat tagasi ehitatud alumiiniumist maja seinast.

      „Oled sa pärast seda mängu temaga kokku saanud?”

      „Reedel sõime koos lõunat ja eile õhtul astus ta samuti läbi, kui ta bingot mängima läks. Me pidime koos klubisse sõitma.”

      Nii et siis… võib-olla oli emal tõepoolest ainult kõhuvalu. Kuuekümne kahe aastasele ja Crohni tõve põdevale naisele oli see kahtlemata lubatud. Jan lasi end mõnusalt diivani kõrval seisvasse allalastava seljatoega tooli, lükkas kingad jalast ja tõmbas põlved kõverasse.

      „Kuidas su enesetunne praegu on?”

      „Mu kõhul pole viga,” ütles Grace naeru kihistades. „Mu eneseuhkus oleks eelistanud, et oleksin maganud öösel voodis, mitte päevariietes ja diivanil. Või vähemalt seda, et oleksin ärganud piisavalt vara ja mul oleks jäänud aega enne sinu tulekut duši all käia ning riideid vahetada.”

      Jan hingas kergendunult välja. Muigas. Kõik oli normaalne.

      „Mida sa lõunaks teha kavatsesid?” küsis ta. Ema ei olnud vajunud depressiooni tumedasse kuristikku, mis oli kümme aastat tagasi naise peaaegu hauda viinud ja nüüd hiljem jälle.

      Aga see oli juhtunud enne Sedonat, ajal, mil ta emal oli veel päevaseid toimetusi ja sõbrannasid, mis andsid ta meeltele ja mõtetele tegevust.

      Pärast kolimist olid depressioonivastased rohud paremini mõjuma hakanud.

      Jan teadis, et

Скачать книгу