LITMIR.BIZ

Скачать книгу

tuttavat kuju.

      „Ema?” hüüdis ta üle inimeste peade.

      Ema pöördus ringi, nägi teda, ja kõndis siis kohe koos mingite naistega edasi. Nad suundusid õnnetuspaiga poole. Jan tahtis emale öelda, et ka tema oli olnud selles lennukis, et ta oli jäänud ellu.

      Ta ütleski seda. Ja seejärel veel kord, valjemini. Ema vaatas teda ja noogutas, patsutas teda pealaele ja jätkas teed, jättes Jani üksinda tänavale nuuksuma. Nuuksuma. See oli nii raske…

      Jan ärkas meeleheitliku nutu peale. Ta tõusis voodis istuli, lükkas pisaratest märjad juuksed näolt ja võttis kahe käega peast kinni.

      Oh, jumal. Kas need unenäod ei lõpegi iialgi? Need luupainajad olid teda vaevanud peaaegu kolmkümmend aastat. Olukorrad varieerusid, aga emotsioonid olid alati samad. Lootusetuse tunne. Vastuseta appikarjed. Üksindus. Mida see kõik tähendas? Miks teda niimoodi piinati?

      Jan võttis kätega säärte ümbert kinni ja toetas pea põlvedele. Ta vihkas neid öiseid õudusi, vihkas alateadvust, mis ei allunud tema kontrollile, aga ta ei vihanud iseennast. Ta pingutas iga päev kõvasti. Ta andis endast parima.

      Aeglaselt jõudsid ta teadvusesse eelmise päeva sündmused. Halli arreteerimisest rääkiv ajaleheartikkel. Külaskäik vanglasse. Lõunasöök ülikoolikaaslasega. Nääklus maakonnaprokuröri kontoris, kus sealne kantseleiülem vaidles ühe prokuröriga, kes ei saanud aru oma volituste piiridest. Simon. Kiire reedeõhtune telefonikõne Haileyle ja veelkordne kinnitus, et nad lähevad järgmisel hommikul koos välja sööma. Mitte midagi ebaharilikku. Hea päev.

      Jan heitis pilgu kellale. Kolm öösel. Ta mõtles, et poeb taas teki alla ja üritab magama jääda. Kogu õudus jooksis uuesti ta silme eest läbi ja naise keha läbis külmavärin. Ta ei saanud lubada võimalust, et satub sinna jälle tagasi. Vähemalt mitte sellel ööl.

      Jan tõusis püsti ja lükkas juuksed üle ühe õla, et puuvillase pidžaama higine selg saaks kuivada. Ta astus akna juurde ja vaatas öisele tänavale. Maja küljelt avanes tänavale ainult väga piiratud vaade. Millestki erilisest ta seetõttu ilma ei jäänud. Pimedad majad. Vaikus. Paar ähmast tänavavalgustit, mis heitsid rohkem varje kui andsid valgust. Aga otsevaade oli hoopis midagi muud. Simon Greeni magamistuba paiknes otse tema toa vastas ja seal põles tuli. Ettetõmmatud kardinad ei lasknud tal toas toimuvat näha – mitte et ta seda tahtnud oleks.

      Aga teadmine, et ta pole ainuke inimene, kes selles kvartalis ärkvel on, pakkus kummalist tröösti.

      Kas ka mees kannatas õudusunenägude käes? Miskipärast Janet kahtles selles. Ebamääraselt naeratades läks Jan kööki ja lülitas kohvikannu sisse. Simoni terav huumorimeel lõbustas meest vist öö läbi ja magada polnud vajagi. Või siis töötas ta öötundidel. Janet oli kuulnud, et kirjanikel on see kombeks. Ja miks ka mitte? See vabastas mehe päevasest tööst ja tal oli võimalik teha sel ajal kõike, mida hing ihaldas.

      Mitu tundi hiljem tuli Jan parajasti duši alt, kui helises uksekell. Väänanud juuksed kuivaks, mässis ta need ainsasse rätikusse, millesse nad mahtusid – erakordselt suurde vannilinasse, mille ta oli ostnud just selleks otstarbeks –, pani selga lilla hommikumantli, astus akna juurde ja kiikas välja.

      Madalale langevate okstega haavapuu kõrval kruusateel seisis mootorratas. See oli talle võõras ratas ja ta jäi seda silmitsedes kõhklema. Aga tegelikult ei pargiks ju keegi, kellel on kurjad kavatsused, oma ratast otse maja ette, eriti päevasel ajal ja suures valges.

      Ta tuletas endale meelde, et ettevaatust ja paranoiat eraldab ainult peenike joon, astus ukse juurde ja avas seda õige natukene, kavatsedes paluda külalist oodata, kuni ta riidesse paneb, kuid tõmbas siis ukse kohe pärani.

      „Johnny!” Ta sirutas käed välja ja embas oma väikevenda. „Ma ei teadnud, et sa oled tagasi.”

      Johnny töötas müügiesindajana ühe suurema kirjastuse juures, kes avaldas populaarteaduslikke ja eneseabiraamatuid, ja ta oli suure osa ajast tööreisidel. Ka siis, kui ta linnas käis, oli mees enamasti liiga hõivatud, et õega kokku saada.

      Johnny kehitas õlgu, tema hallikasvalge pluusi kraenööp tuli lahti ja paljastas rangluu juures millegi, mis võis olla tätoveeringu serv. „Ma tulin eile õhtul,” sõnas mees.

      See oligi tätoveering. Viimasel ajal lasid kõik neid endile teha, seda Janet teadis. Aga Johnny? Jan tahtis vennalt selle kohta küsida, tahtis, et teine talle ütleks, et see märk on ainult naha pinnale joonistatud imitatsioon.

      Selle asemel kutsus ta Johnny sisse ja tegi ettepaneku kohvi juua.

      „Ma ei saa istuma jääda.” Mees hoidis käte vahel must-valget kiivrit ja astus sisse. „Ma olen esmaspäevast jälle lennus ja enne seda tuleb mul meeletu hulk asju korda ajada. Ma tahtsin sinuga lihtsalt mõne sõna rääkida.” Johnny lõi peaaegu häbelikult pilgu maha ja tema keskmisest pikemad tumedad juuksed varjasid ta lauba. Jani süda sulas nagu alati, kui vennal midagi vaja oli.

      „Mis siis lahti on?” Johnny külaskäigud ja tema palved olid haruldased. Ta teeb venna heaks kõik, mis tema võimuses.

      „Kui ma eile koju jõudsin, olin mõnevõrra ärevil,” alustas mees ning Jan mõtles, kas vend elab ikka veel ülikooli kõrval asuvas korteris, kus ta oli veetnud möödunud suve. Viimati oli ta kuulnud emalt, et Johnny plaanib kolida uude kohta Woodlandsis. „Ma lappasin läbi nädala ajalehed, et end asjadega kurssi viia, ja märkasin artiklit sinust ja sellest Hallist.”

      Jan tundis end venna muretseva pilgu all soojalt ja noogutas.

      „Ta näib olevat ohtlik tüüp, õeke.” Õeke. Johnny polnud teda enam ammu niimoodi kutsunud.

      „Just seetõttu teda vahi all hoitaksegi.”

      „Ma ei tea.” Mees langetas taas pea ja vaatas siis uuesti õele otsa, tema tumedad silmad olid tõsised. „Mulle ei meeldi ette kujutada, kuidas sa tema kohta tõendeid otsid. Tema ise võib ju trellide taga olla, aga mis siis, kui tal on käsilasi – ja raha – ka väljaspool vanglat?”

      Läbi Janeti keha sööstis hirmusähvatus. Ta hingas sügavalt sisse, surus maha ebameeldiva tundmuse, mis püsis temas ikka veel möödunud viletsa öö tõttu – ja naeratas. „Ma olen seda tööd teinud juba pikemat aega, väikevend,” tuletas ta Johnnyle meelde. „Ja ma olen ikka veel elus.”

      „Aga milleks panna saatust proovile? Loobu sellest juhtumist, õeke. Las keegi teine tegeleb sellega.”

      „Ma ei saa,” vastas naine ja tundis, kuidas ühelt poolt pressib peale ängistus, sest sel ainukesel korral, kui teine tuleb temalt midagi paluma, on seda palvet võimatu täita, ja teiselt poolt õnnetunne, et vend tema pärast ikkagi muret tunneb. „Ma olen seda tüüpi aastate kaupa taga ajanud. Juhtumi ajalugu on keeruline, sisaldab mitmesuguseid episoode ja mina olen ainuke, kes on selle kõigega kursis. Kui mina peaksin nüüd loobuma, pääseb ta jälle vabadusse ja keegi ei saa end sellisel juhul turvaliselt tunda.”

      Johnny kortsutas kulmu ja lasi käe rippu, nii et kiiver jäi toetuma vastu tema musti teksapükse. „Artiklis öeldi, et ta on vahi all identiteedi varguse eest. Flagstaffi inimeste jaoks ei ole see nüüd küll elu ja surma küsimus.”

      Seda küll, aga pika staažiga rassist oli süüdi palju rohkemates asjades kui ainult kelmus. Janet oli selles veendunud. Ta jõudis siiski seisukohale, et praegu pole mõtet väikevennale rohkem muret tekitada.

      „See on mu töö, Johnny,” ütles ta selle asemel. „Politsei võtab nad kinni ja meie koostame süüdistuse. Keegi peab seda tegema, vastasel juhul võib kogu õiguskaitsesüsteemile vee peale tõmmata ja ühiskonnas tekib kaos.”

      „Ainult sel korral, õeke. Kas sa ei saaks ainult sel ainsal korral vastutust teiste peale lükata? Võta aeg maha. Võta puhkust. Minu kulul. Pagan võtaks,” ütles ta irvitades ja sõrmenukke vastu põske hõõrudes, „ma tuleksin sinuga isegi kaasa, kui ma teaksin, et su sel moel linnast välja meelitaksin.”

      Janeti silmad läksid märjaks. Nooremana olid nad omavahel väga lähedased olnud. Hoolimata nelja-aastasest

Скачать книгу