LITMIR.BIZ

      Õhtul sain kodustelt tulnud posti lugeda. Häli ja Ene ning Joosep kirjutasid oma elust-olust. Täna pole mul neile midagi vastata. Ei taha kaitseväe võrgus ja töömeilile väga suurt erakirjade voogu tekitada ja tegelikult ei olegi oma elust suurt midagi kirjutada.

      Õhtul andis vana COY ülevaate ja prognoosi, mis saama hakkab. Ma ei varja, et võttis täitsa kõhedaks. Eriti slaid, kus oli kujutatud baaside väljaviimine. Talibanovitšid on valinud uue taktika – rünnata peamiselt IED-rünnakutega10 ja häirida kõigi allesjäävate baaside toimimist. Märtsikuu pilt oli kõhe, sest baase praktiliselt enam siia ei jäägi. Aprill-mai olevat ka vastasel elavnemise aeg. Nägin saabunute morne nägusid ja pääsemisrõõmsaid ilmeid lahkuva COY omadel. Elame-näeme. Tuleb olla valvas, aga isegi suurem roll on usaldusel, et praegu baasi valvavad mehed teevad oma tööd maksimaalselt. Luureandmed igatahes olid õõvastavad just plaanitavate rünnakute massiivsust arvestades.

      Duši all käidud. Poen voodisse ja proovin hullu helikopterimüra keskel veidigi magada. Anna Jumal mu armsatele lähedastele rahu ja usku. Ma armastan neid väga. Õnnistatud ole, et meil täna tiivasulge peakohal hoidsid.

      6. november 2013, kolmapäev kell 19.40

      Päevad hakkavad vist segamini minema. Täna alustasime hommikul vara. Äratus oli juba kell 5, kiire pesu, veel kiirem hommikusöök ja tagasi majutusalale. Kogu träni selga ja uuesti jooksuga NSE alale. Minu ja kaplani relvad jätsime PAO ja kaplani konteinerisse. Kui neid sealt hommikul võtma läksime, siblisime midagi koodlukuga valesti ja ust ei saanud lahti. Jäime teistest maha ja pidime tund aga ootama, kuni Tuul tuli ja meid tiiru viis. Seal selgus, et laskmine oli läbi.

      Edasi olid terve päeva loengud ehk nii-öelda õuesõpe. Kuulasime loenguid lennu- ja õhutoetusest. Meditsiiniloengus räägiti taas hügieenist ja lahingukannatanu käitlemisest. Ununenud oli enam kui pool sellest, mida Tallinnas kaitseväe meditsiinikursusel õppisime. Edasi räägiti afgaanide kultuurist ja vaenlase ohust baasis sees. Afganistani kultuurist rääkis intelligentse olemisega afgaan. Kuulsin esimest korda nende viimaste kuude jooksul, et kõigel sellel on ka oma head küljed. Jutu mõte oli selles, et liitlaste sõdurid ei eksiks oluliste reeglite ja kommete vastu. Kasutasin võimalust küsida, millest tuleb ramadaani ajal söömise ja joomise keeld päikesetõusust loojanguni. Sain teada, et see on püha kuu, mille ajal näitavad head moslemid, et nende jaoks on nende Jumal püha ja teisalt ka kuulekust sel ajal vaeseid ja väetimaid toetada, paastuda ja puudust tunda vaestega sarnaselt ja mitte nautida seda, mis ühiskonnas on kättesaadav vaid heal järjel olevatele. Ka Mediinas ja Mekas on igal õigel moslemil kohustus kord elus ära käia ja kõige õigem aeg selleks on just ramadaan. Vaesed, kellele ei ole palveränduri saatus jõukohane, ei ole seepärast halvemad moslemid. Selle kõige kohta võib öelda, et niipalju kui on reegleid ja kohustusi, on neil tegelikult reaalses elus ka juba sajanditega väljakujunenud vabandusi ja põhjendusi. Loeng „Vaenlane baasis“ oli tõelise koolitusguru moodi mehe edev egotripp, milles ta küll väga kujundlikult asju selgitas, kuid arvestades, et ta tegi seda iga tunni tagant uuele rühmale ja kõik oli sõna-sõnalt nagu lindilt loetud, polnud see enam päris. Mees seletas, kuidas ja miks tuleb Taliban baasidesse, et seal meie omi surma saata. Suurt optimismi see ei sisendanud. Pilt oli tõetruu ja klappis prognoositava mudžahiidide tegevusega. Pauk võib tulla ükskõik kust ja ükskõik millal.

      Mulle meeldiks, kui saaks olla kohas, kus on koos nii relvastus kui ka varustus. Momendil olen trussikute ja T-särgi väel telgis ja käeulatuses on vaid püstol kümne padruniga salves. Kogu muu varustus on NSE alal ja lukustatud kubrikus, millest saab mõne nädala pärast minu ja kaplani töökoht.

      Täna lõin oma käe autokasti ronides valusalt ära. Pole varem nii kõva laksu saanudki, et käeluu valutab. Arst vaatas üle ja midagi tõsist ei ole. Ütles, et ära enam sama kohta ära löö.

      Nii eile (kaks korda) kui ka täna (kaheksa korda) andis meie baasi raketipatarei tuld. Kuhu ja kellele raketid kaela sadasid, ei tea. Kuulu järgi tahtvat Talibani pätid baase häirida ja ilmselt avastas meie luure positsioonid, mis loodetavasti hävitati ja sel korral suudeti mingi jama ära hoida.

      Meie laagri alal oli Eesti lipp täna pooles mastis eile hukkunud briti sõduri auks. Mõnevõrra kummaline on see elu siin Afganistanis. Keegi hukkub ja elu läheb täpselt samamoodi edasi, nagu ei oleks midagi juhtunud. Minu meelest näitab see selgelt, et tegelikult on siin igaüks ennekõike enda eest väljas. Loomulikult on tähtis ka üksuse ühtsustunne ja vendlus, kuid väga suurt optimismi täna koolitusel meiega koos olnud noorte briti poiste olek ei sisendanud. Nad on alles täitsa poisikesed. Hirmunud pilkudega ja enesekindluseta. Loodan, et äkki on nad sõduritena vahvad.

      Meiega sama harjutuste faasi läbib ka Tonga armee üksus. Need Fiji lähedalt paradiisisaarelt pärit sõdurid on silmapaistvalt kurjakuulutavad. Kõik on minusuurused mehed ja mõni isegi suurem. Lausa kollid. Vanasti tundusid vene mordadega vandid üsna jubedad, aga neid Tonga-mehi ei tahaks küll oma vastaspoolel näha. Nad pole koledad, vaid nagu härjapojad.

      Emalt ja Hälilt sain täna taas kirja. Neil läheb kenasti. Ema kirjutas, et isa hauaplatsil on palju küünlaid. Arvas, et ju on kuuldus ilusast platsist tekitanud ekskursioonide laine. Vastasin talle, et ega küünlaid ei panda ilusale kivile haual, vaid meie kallile isale. Ma pole teda siin veel näinud, aga usun, et ta on lähedal ja hoiab mul silma peal. Linnutiiva sulgedega nagu meil emaga on kujunenud ütelus.

      Vaim pole just kõige virgema olemisega. Siin pole veel jutukaaslast või südamesõpra tekkinud. Kontingendi veebel, vanemveebel Tõnu Tuul on väga hea mees. Praegu tundub mulle, et tema õlul on ilmselgelt kõige raskem koorem meie seltskonnas. Ta teeb väga paljusid asju ja on ainus mees, kelle korralduste ja kellaaegade järgi asjad toimivad. Mulle tundub, et ma peaksin talle ütlema, et kui ma teda omalt poolt millegagi aidata saaks, teeks ma seda suurima rõõmuga. Pean siiski tunnistama, et mu kannatada saanud käsivars teeb päris tuntavalt haiget. Loodan, et mu kõhklused meie arsti osas ei pea paika ja tegu on lisaks muhedale ja omapärasele mehele siiski ka hea arstiga.

      Õhtu on kätte jõudnud, millest annab tunnistust tõusvate ja laskuvate kopterite pidev mootorimürin. Kopterid patrullivad öösel baasi ümbruses ja kui midagi kahtlast silmatakse, annab jäme toru pardal korraliku pika valangu.

      7. november 2013, neljapäev kell 19.50

      Tänaseks planeeritud telefoniintervjuu Kuku raadioga jäi ära, kuna Timo Tarve ei ajanud ilmselt mitte aega segi, vaid lihtsalt ei pidanud kokkuleppest kinni. See-eest sain Häli kätte ja kuigi ma tõenäoliselt ajasin ta oma kõnega liiga vara üles, oli see väga armas hommikune lühike jutuajamine nii mõnus, et tegi terveks päevaks tuju heaks.

      Lõunast liikusime taas välja. Seekord oli päevateemaks erinevad otsimisriistad nagu Wallon ja brittide kaabliotsija, samuti see, kuidas talibite paigaldatud lõhkekehi märgata ja millised

Скачать книгу