ТОП просматриваемых книг сайта:
Inimsuhete ajalugu. Theodore Zeldin
Читать онлайн.Название Inimsuhete ajalugu
Год выпуска 1994
isbn 9789985339619
Автор произведения Theodore Zeldin
Жанр Современная зарубежная литература
Издательство Eesti digiraamatute keskus OU
Soovitatav kirjandus:
Iga peatüki lõppu olen pannud näiteid oma allikatest, et soovitada suundi, kuhu lugeja kujutelmad rännata võiksid, vastavalt tema enda maitsele, nii nagu pärast sööki jooke pakutakse, et vestlust avaramatele radadele suunata. Olen eesõiguse andnud uuema aja raamatutele, sest tahan teha väikese vihje hilisaegsete uurimuste erakordsele rohkusele ja intellektuaalsele erksusele, mis ilmestab meie aega ja ülikoole, kui palju neid ka ei materdataks. See on äärmiselt puudulik kokkuvõte minu tänuavaldustest lugematutele õpetlastele, niihästi professionaalidele kui tavainimestele, kelle tööst olen palju kasu saanud, seda enam, et olen pidanud ruumipuudusel palju tuntud töid välja jätma, mis juba reastuvadki praeguse generatsiooni vaimsetel raamaturiiulitel. Olen ära märkinud ainult väikese osa näidetest ja väitlustest, mida olen lugedes kogunud, sest vastasel juhul oleks see raamat kümme korda paksemaks kujunenud.
Orlando Patterson, Freedom in the Making of Western Culture, Basic Books, NY, 1991; Orlando Patterson, Slavery and Social Death, Harvard UP, 1976; Richard Hellie, Slavery in Russia 1450–1725, Chicago UP, 1982; David Brion Davis, Slavery and Human Progress, Oxford UP, 1984; Philip Mason, Patterns of Dominance, Oxford UP, 1970; G. Boulvent, Domestique et fonctionnaire sous le haut empire, Belles Lettres, 1974; Robin Lane Fox, Pagans and Christians, Penguin, 1986; Jean-Paul Roux, Les Barbares, Bordas, 1982; A. M. Duff, Freedmen in the Early Roman Empire, 1928; James L. Watson, Asian and African Systems of Slavery, Blackwell, 1980; G. Freyre, The Masters and Slaves, 2. tr., California UP 1986; M. L. Kilson ja R. L. Rotberg, The African Diaspora, Harvard UP, 1976; M. I. Finlay, Slavery in Classical Antiquity, Heffer, Cambridge, 1960; Jonathan Derrick, Africa’s Slaves Today, Allen and Unwin, 1975; Gail Saunders, Slavery in the Bahamas 1648–1838, Nassau, 1965; Paul A. David, Reckoning with Slavery, Oxford UP, 1976; Kenneth M. Stampp, The Peculiar Institution: Slavery in the Antebellum South, Knopf, NY, 1956; Lydia Maria Child, Incidents in the Life of a Slave Girl, tema enda kirjutatud, avaldatud oma kulu ja kirjadega, aastal 1861; T. Mitamura, Chinese Eunuchs, Tuttle, Tokyo, 1970.
Kuidas näha maailma teise pilguga
Eugene W Nester et al., The Microbial Perspective, Sanders, Philadelphia, 1982; Edward R. Leadbetter ja J. S. Poindexter, Bacteria in Nature, Plenum, 1985; A. G. Morton, History of Botanical Science, Academic Press, 1981; T. S. Kuhn, The Structure of Scientific Revolutions, 2. tr., Chicago UP, 1970; M. Teich ja R. Young, Changing Perspectives in the History of Science, Heinemann, 1973; Robert Doisneau, A l’imparfait de l’objectif, 1989; B. Brodzki, Life Lines: Theorising Women’s Autobiography, Cornell UP, 1988; M. Ignatieff, The Needs of Strangers, Chatto, 1984; Henley Centre, Leasure Futures, 1992 (statistika inimeste kohta, kes eelistavad, et neile öeldaks, mida nad peavad tegema); Reuven Feuerstein, Don’t Accept Me as I Am, Plenum, NY, 1988 (soovitatakse uurida „alaarenenud” lapsi); Jérôme Clément, Un Homme en quête de vertu, Grasset, 1992.
2
Kuidas mehed ja naised on tasapisi õppinud huvitavalt vestlema
Cognac on linn (elanike arv 22 000), mida tasub külastada mitte üksnes sellepärast, et seal valmistatakse kuulsat jooki, mis keelepaelad vallandab, ega ka mitte sellepärast, et seal on sündinud Jean Monnet, kes asutas Euroopa, mis asendas sõja läbirääkimistega, ega ka mitte sellepärast, et seal on vana loss, vaid hoopis sellepärast, et seal on hakatud oma vaikimisest aru saama. Siin ei saa mitte üksnes vanu vestlustraditsioone jälgida, vaid ka näha, mida endast kujutab vestluse nouvelle cuisine.
Kahekümne seitsme aastase kaprali Lydie Rosier’ amet on politseijaoskonnas ülestunnistusi kuulata, ent kui mina temaga vestluse lõpetasin, lahkus ta ruumist punetades, öeldes, et minu küsimused olid väga rasked, et ta pole harjunud küsimustele vastama, vaid üksnes neid esitama. Tal pole kunagi olnud erilist vajadust endast rääkida: „Meie elukutse ei luba meil sisemise enesevaatlusega tegelda. Meile õpetatakse diskreetsust. Meil võib oma arvamus olla, kuid me ei tohi seda väljendada.”
Igaühe rääkimisstiil sisaldab teatavat segu kaugetest kajadest, mis pärinevad erinevatest minevikuperioodidest: Lydie’ oma meenutab möödunud sajandi mõistlikke ja tagasihoidlikke riigiteenistujaid, kes uhkusega oma riiki teenisid ja ette vaatasid, et nad end mõne väära mõtteavaldusega ei kompromiteeriks. Tühjast-tähjast pole temaga mõtet rääkida: üksnes keskendumine tööülesannetele ja ka vananemisprotsess võivad ta varrukale kolmanda auastmemärgi tuua. Tema eraelu on külmkapis. Lobisemist vabrikus, kus ta kunagi higistas ja kus enamik töölisi olid naised, pole just meeldiv meenutada: isiklikud suhted olid pingelised, ütleb ta, sest „naised on üksteise vastu salalikumad ja agressiivsemad kui mehed”. Kas see häirib teda, et ta ei saa vabalt rääkida? Ei, sest ta loeb palju. Äsja lõpetas ta just raamatu… salapolitseist. Ent hiljuti luges ta ka Marie Curie’ elulugu. „Oleksin tahtnud tema olla. Tal oli tugev iseloom, suur tahtejõud.”
Lydie usub tahtejõusse, mitte sõnadesse: enamik õnnetusi tuleneb tahtejõuetusest. Kuigi tema väljaõppe hulka ei kuulunud arutelu kuritöö põhjustest, on ta kindel, et kaasaegse psühholoogia sõnamulin teda ei veena. „Suur hulk inimesi elab kohutavates tingimustes, ja ometi pole neist saanud kurjategijaid. Kedagi ei saa sundida vale teed valima, isegi kui selle vältimiseks on tugevat iseloomu vaja.” Aga kust võtta tugevat iseloomu? „See on edasipüüdlikkuse küsimus. Inimene peab oma elu üle valitsema.”
Lydie’le meeldivad vestlused niisuguste seaduserikkujatega, kes jagavad tema seisukohti. Näiteks: „Neljateistkümneaastane poisiklutt varastas auto. Ta ütles: „See oli rumal tegu. Ma vajan abi. Ma ei saa üksi hakkama.” Meie nõustusime. Nüüd tahab ta sõjaväkke minna ja on kuritegude sooritamise lõpetanud. Ta on edasipüüdlik.” Televisioonis ei tohiks näidata inimesi, kes relvi kannavad, otsekui oleks see normaalne asi. Tema ise loomulikult kannab relva ja „ma võin selle välja võtta ja kedagi tulistada”. Politseijaoskonnas arutatakse selliseid teemasid. Ta võib ise pihta saada. Surm on ainus asi, mille ees ta hirmu tunneb, kuid sellest ta ei räägi ega mõtle. Kui see tuleb, pole midagi parata. Samuti ei murra ta pead tuleviku pärast. „Elan tänasele päevale.”
„Igale probleemile on lahendus” – see on tema deviis. Tema isa on postkontori ametnik; üks õde töötab politseis, teine linnavalitsuses, kolmas koolis. Nooremate ametnike maailm, mis omaenda telje ümber pöörleb, on selleks piisavalt suur, et omaenda pereliikmete vahel vestlust arendada. Lydie’le oli astumine riigiteenistusse väljapääs argielust. „Olen alati tahtnud midagi erakorralist teha.” Ja nüüd on tal tahtmine oma käitumise läbi tõestada, et naised suudavad julgeolekuteenistuses sama edukalt läbi lüüa kui mehed, kuigi mitte eesmärgiga neilt kohta käest võtta ega neile väljakutset esitada, sest selle elukutse „jõudu nõudev külg peab säilima, ja naised ei esinda jõudu”. Ta ei vaidle naistevihkajatega, olgu nad politseinikud või mitte. Seksuaalkuriteod annavad talle võimaluse oma väärtust demonstreerida: „Ohvritel on kergem naisega rääkida.”
Lydie näeb oma pikkade pükste ja puusal oleva revolvriga väga moodne välja; kuid ta usub, et tal on oma järgmisel tööpostil Vaikse ookeani saarel Réunionil lahedam elu, kuna ta on sellist elu kord juba Uus-Kaledoonias maitsenud: seal, nagu ta ütleb, „elavad inimesed nii, nagu elati sada aastat tagasi”. Kuid ka Cognacis pole vanad tavad kuhugi kadunud – selleks, et minuga rääkida, pidi Lydie luba küsima oma kaptenilt, kes küsis kolonelilt, kes küsis kindralilt…
Teisi vanu tavasid võib leida ümbritsevatest küladest. Ka Cognaci viinamarjakasvatajad jälgivad hoolega, mida nad räägivad. Bellenguezi perekond, kellele kuulub kuusteist ja pool hektarit viinamarjaistandust ja kolmkümmend hektarit põllumaad, jääb truuks traditsioonile mitte võimudega vastuollu minna: „Meie ei räägi kunagi poliitikast. Meie saame kõigiga hästi läbi. Me käime valimas, aga ei ütle, keda me valime.”
Ometi