LITMIR.BIZ

Скачать книгу

püsib enamik inimese tegevusest ikka veel vanade mõttemallide ohjes. Nii poliitikud kui majandusmehed on võimetud sügavasti juurdunud jäärapäise mõtteviisi ees. Mõtteviisi ei saa seadusega muuta, sest see põhineb mälul, mida on peaaegu võimatu kustutada. Ometi on võimalik mälu avardada vaatevälja avardamise kaudu, ja kui see õnnestub, siis väheneb ka võimalus, et keegi jätkab igavesti vanade viiside mängimist ja samade vigade kordamist.

      Viissada aastat tagasi tegi Euroopa läbi renessansi nelja uue kokkupõrke tulemusena, mis ometi nurjasid neli uut võimalust vaatevälja avardamiseks. Esiteks, see taaselustas unustussevajunud mälestused vabadusest ja ilust, kuid piirdus üksnes kreeklaste ja roomlastega.

      Selles raamatus olen püüdnud avada kogu inimkonna mälestusi ja kasutada neid selleks, et seada tänapäeva dilemmasid perspektiivi, mis on igavese konflikti ideest tumestamata. Teiseks, renessansi ajal kihlusid uue tehnoloogia mahitusel Euroopa ja Ameerika; kuid see jäi pigem ühe kontinendi geograafiliseks avastuseks kui inimhulkade vastastikuseks avastamiseks isiksuse tasandil; maakera elanike vahel valitseb ikka veel vaikimine ja kurtus, ehkki on olemas tehnika, mis võimaldaks neil ükskõik kellega ükskõik kus mõtteid vahetada. Olen uurinud, miks kõrvad lukku jäid ja kuidas neid lukust lahti saada. Kolmandaks rajanes renessanss uuele ideele üksikisiku tähtsusest. Kuid see aluspõhi osutus rabedaks, sest üksikisikud nõudsid pidevaid kiiduavaldusi ja imetlust, mis neid alal hoiaks. Maailmas pole piisavalt kiiduavaldusi, samuti pole piisavalt austust, et seda kõigile jätkuks. Olen otsinud meetodit, kuidas nende varusid suurendada. Lõpuks kätkes renessanss endas ka uut ideed usu tähendusest. Kõigi usundite lõplik eesmärk on inimesi koondada, kuid siiani on nad suutnud neid üksnes lahutada. Usundite ajalugu on veel lõpetamata. Olen otsinud väljaspool usutülisid vaimseid väärtusi, mis erinevaid usundeid seoks, ja mitte ainult omavahel, vaid ka uskmatutega.

      Palju on ka kirjutatud sellest, mis inimesi lahutab; minu eesmärk on uurida, mis neil ühist on. Seega koondan tähelepanu sellele, kuidas inimesed kokku saavad. Uut ja vana tüüpi, nii lähedaste kui kaugete suhete otsimine on minu nägemust mööda olnud inimsuse kõige tähtsam tegevus kogu ajaloo jooksul, kuigi see on mitmete nimetuste taha maskeerunud ja erinevaid teid pidi kulgenud. Kohtumine Jumalaga on olnud ülim eesmärk neile, kelle jaoks hing on jumalik säde. Kangelase või vaimse juhi võluv hingus on kasvava nooruse südant ärgitanud. Isiklikku elu on ikka ja alati valitsenud „teise poole” otsingud. Lapsevanemad püüavad üha enam oma lastega samal lainepikkusel püsida. Suurt osa kultuurist ilmestab kunstnikele jagatav tunnustus selle alusel, kuivõrd nad on suutnud väljendada inimeste tundeid, kellega nad pole eales kohtunud. Enamik mõtteid on olnud flirtimine teiste inimeste, nii elavate kui surnute mõtetega. Raha või võim, kui tahes painajalikud, on lõpuks olnud ikka mingi hingelähedasema eesmärgi teenistuses. Mina uurin, kuidas see eesmärk on inimsoo segadusse ajanud ja kuidas on võimalik uut suunataju leida.

      Kui inimesed vaatavad oma igapäevasest ümbrusest kaugemale, kui nad õpivad lugema ja reisima, siis avastavad nad, et paljudel võõrastel on nendega samasuguseid tundeid ja huvisid. Kuid omavahelisi viljakaid kontakte on vähe. Väga paljud neist, kes võiksid üksteist mõista ja üksteisele virgutavalt mõjuda, või võtta koos ette midagi põnevat, mida nad üksi teha ei suuda, pole veel kohtunud. Nüüd, kus parem suhtlemine on esmakordselt saanud üheks inimkonna peamistest eelistustest, ei saa ühtki elu pidada täismõõdus elatuks, kui see pole täielikult ära kasutanud kõiki võimalusi, milleks see suuteline on. Tänapäeval hoiab lootusi üleval eeskätt väljavaade uusi inimesi kohata.

      Kõiki teaduslikke avastusi inspireerib loomulikult samasugune uurimine ja varem mitte kokku saanud ideede ristumine. Sama lugu on elu sisukaks ja kauniks muutmise kunstiga, kuhu kuulub seoste leidmine asjade vahel, millel esmapilgul seoseid ei olegi, inimeste ja paikade kokkuviimine, unistuste ja mälestuste ühendamine üksikasjade kaudu, mille tähendus on seni jäänud märkamatuks. Täielikult sobiva hingesugulase otsimine katab vaid üht osa vaimumaailmast; inimesed muutuvad järjest mitmekülgsemaks; seega kirjutan ma pigem veidi vähem kokkusobivatest hingesugulastest, kel on mõned hoiakud ja iseloomuomadused, mis võivad kombineeruda teise inimese omadustega, et luua midagi enamat, kui kumbki selleks üksinda võimeline oleks. Nii nagu keemiateadus on leiutanud mitmeid uusi vajalikke aineid, avastades, kuidas samu molekule võib leiduda täiesti erinevates ainetes, kuidas neid molekule saab ümber korraldada, kuidas näiliselt mittesobivad võivad muutuda teineteise suhtes vastuvõtlikeks ja paljude nõtkete sidemetega ühendatud saada, nii pakub senitundmatute sarnasuste avastamine inimeste juures võimalusi leppimiseks ja põnevateks ettevõtmisteks, mis on siiani võimatuna tundunud. Kuid pelgalt vastastikuse äratundmise ootama jäämisest ei piisa. Kosmopoliitide unistus, et antagonismid haihtuvad loomulikul teel, oli liiga lihtlabane ja lakkas olemast usutav, sest see alahindas, kui erinev ja haavatav on tegelikult iga üksikisik – ja iga grupp. Olen uurinud, kuidas mitmesuguse lähedusastmega suhteid võib rajada üle riigipiiride, seejuures oma riigitruudust ja omapära minetamata.

      Isegi uue renessansi võimalusest unistamine võib näida sulaselge hulljulgusena, kuid lootus ärkab alati talveunest, olgu ta nii läbiklopitud kui tahes ja võtku ärkamine aega kui tahes kaua. Loomulikult ei saa renessanss tagasi tulla koos oma usuga utoopiatesse, mis on liiga palju katastroofe põhjustanud. Selleks et uut suunataju leida, on vaja ka suurematele või vähematele nurjumisvõimalustele mõelda; ent kui nurjumisega on arvestatud, ei pruugi see veel julgust ära võtta.

      Selle asemel et pakkida oma informatsioon harjumuspärastesse kategooriatesse, mis üksnes kinnitaks, et kõiki inimeste ettevõtmisi mõjutavad majanduslikud, poliitilised ja ühiskondlikud tegurid, olen selle ümber korraldanud, leides uusi kokkupuutepunkte tavalise ja võõrapärase, mineviku ja oleviku vahel, selleks et kõige olulisemad küsimused tänase põlvkonna ette seada.

      Olen tegelnud üksnes piiratud arvu inimeste, paikade ja teemade ringiga, sest ma püüan sisendada meetodit ja lähenemisviisi, mitte aga kõiki fakte lahtritesse toppida, ja ka sellepärast, et isegi mitmest eluajast poleks jätkunud minu teadmatuse kustutamiseks või kogu olemasoleva informatsiooniga toimetulekuks. Mida liiga suure informatsioonihulgaga peale hakata, on meie ajastu suurim mõistatus. Minu lahendus oleks vaadelda fakte üheaegselt läbi kahe läätse, kord mikroskoopi kasutades – valides välja üksikasjad, mis heidavad valgust inimesi kõige lähemalt puudutavatele eluaspektidele –, kord teleskoopi, et suurest kaugusest laiemaid probleeme jälgida. Loodan, et olen öelnud küllalt näitamaks, et tänapäeval on inimestel kaugelt rohkem valikuvõimalusi, kui nad arvata oskavad.

      Minu raamatu südamikku paigutatud portreedegalerii on üksikisikutest ja mitte statistiliselt esinduslikust valikust: nad on seal, et panna lugejat mõtlema, mitte aga pealiskaudseid üldistusi tegema. Olen võtnud vaatluse alla naised, kuna ma ise nende hulka ei kuulu, ja kuna olen alati meelsamini kirjutanud inimestest, kes ei tekita minus kõrki tunnet, et suudan neid iga kell läbi näha, eeskätt aga sellepärast, et naised paistavad elule värske pilguga vaatavat, kusjuures nende elulookirjeldused on kaasaegse kirjanduse kõige omapärasem osa. Nende kokkupõrge vanade mõttemallidega on ummiktee, mis kõik teised ummikteed tühiseks muudab; ja mõte sellest, kuidas seda sõlme lahendada, oligi minu esmaseks ajendiks selle raamatu kirjutamisel. Minu järeldus oli, et pean kirjutama üheaegselt mõlemast sugupoolest.Freudi kirjutised inimkonnast rajanesid kohtumistel enamjaolt ühe maa patsientidega, olgugi et ta oma kušeti idamaise vaibaga drapeeris. Minul oli uurimistöö käigus pikki jutuajamisi kaheksateistkümnest eri rahvusest inimestega, ja ma oleksin võinud alustada iga peatükki tunnistajaga erinevast maailmaosast, kuid ma ei tahtnud jätta muljet, nagu oleks mingil teataval maal kuidagi eriline kalduvus mingile teatavale murele või nõrkusele. Seetõttu tuleb enamik sellegi raamatu elavaid tegelasi ühelt maalt. See on rikas (kuigi ka seal leidub vaesust), vaba maa (mis ometi võitleb paljude kavalate piirangutega), turistide lemmikmaa oma armastuse pärast hea elu vastu, meelitades igal aastal kokku sama palju sissesõitjaid, kui sellel maal inimesi elab, kuid ometi ei peeta seal elu sugugi nii lihtsaks, ja seda maad vihkavate välismaalaste arv võib tõenäoliselt selle imetlejate arvuga võrduda. Ja seega võin ma küsida, mis jääb inimesel teha, kui ta on endale kätte võidelnud põhilised hüved ja vabadused, või vähemalt mõned vabadused.

      Kohtusin enamikuga neist naistest Prantsusmaal, riigis, mis on kogu mu täiskasvanuelu jooksul olnud mulle otsekui laboratoorium, pidev inspiratsiooniallikas.

Скачать книгу