Kahe ilma vahel - Jüri Vilms

Скачать книгу

olnud, oma mõtteid vägivalla asjus õigeks, miks ei langenud nad mitte oma mõtete eest kui kangelased? Miks lasksid nad ilma süüta, ilma ideaalita inimesi oma mõtete eest maha tappa ja puruks peksta? Miks lasksid nad meie rahvast koorma üle käia, mis tema puruks tahtis litsuda ja meie paremad, tihti teiste mõtetega jõud vangitorni ning külmale maale saatis? Miks pildusid nemad ise sõnu, mõni sääl juures: "Mina olen esimene, kes oma rinna ette paneb." Oleks nad siia jäänud, nagu mõned tegid, ja oma mõtteid õigeks tunnistades kui kangelased oma mõtteid ka püssi suude ees õigeks tunnistanud. Kõige selle asemel aga kadusid need mehed ja lasksid oma mõtteid, tihti rumalaid inimesi surmata lastes, naeruks teha. Ei olnud siis avalikul häälekandjal mitte õigust, ei enam, ei olnud siis tema kohus niisuguste meeste eest hoiatada. Niipalju sellest boikotist. Nüüd pöörame aga pääasja juurde tagasi. Nagu juba selge, on töölise palk nii väike, et sellest suurt tagavara korjata mitte ei saa. Nii ei ole ka siis töölise tulevik kuidagi moodi kindlustatud. Iseäranis lootuseta ja tumedalt haigutab töölisele tulevik haiguse, vigastuse ning vanaduse puhul vastu. On mehel veel perekond, siis on ta seisukord otse meeleheitlik. Tehased oskavad ennast enamasti ikka süüst puhtaks pesta ja abiandmisest pääseda. Päälegi nüüd, kus võitlus seisukohtade vahel algab – juba alanud ongi. Selle vastu peavad töölised ennast kuidagimoodi valmistama ja kindlustama. Vanad, kuid siiski igavesti uued on sõnad: "ühendus teeb tugevaks". Ma usun, et see juba kõigil selge peaks olema. On õige, et nüüd meil töölistel ühinemine raske on – kuid võimatu ta ei ole mitte, kui mehed asja eesotsas seisavad.

      Võtame varandusliku seisukorra. Pääle nimetatud seisukorra on veel rahapuudus streikide ajal väga suur. Sellepärast on vaja vastastikune abiandmise ühisus asutada, see ei ole ju mitte keelatud. Kuidas seda ühisuse organisatsiooni korraldada, ei tea mitte ette kirjutada, see kujuneb olude all. Niipalju tahaks küll ütelda, et selle pääle rahalisest seisukohast küll kaunis ohvrimeelselt peab vaatama ja ainult tõesti häda kordadel abi andma. Kui sinna kõik Pärnu töölised liikmeteks astuks, kui palju tuleks siis raha kokku, kui näiteks sisseastumiseks maks rublast kuni tuhande rublani määrata ja aastane liikmemaks sellesama ümber, kui tugev oleks see asutus mõne aasta pärast? Ja mis võiks kõik sellega pääle hakata? Näiteks töölistele selle rahaga ja aktsiatega poodi käima panna. Mõne aasta pärast oleks raha juba mitu tuhat rubla ja isegi selle protsentidest võiks tööliste lastele maksuta kooli emakeeles käima panna. Kas need pole mitte ilusad unistused? Aga need ei pruugi, need ei tohiks mitte unistusteks jääda – need peaks teoks tehtud saama. Ja võimatu pole see mitte, ainult julgust ja usku ettevõtte vastu! Kaotada pole midagi, võita aga määratu palju. Kui suur tugi oleks see võitluses näiteks lokaudi vastu.

      Nüüd tahtsin ühe teise asja pääle tööliste tähelepanemist juhtida: haridus on kõige moraalse jõu ja elu alus. Seda võime isegi igapäevasest elust näha, kõige paremini näitavad meile seda aga selles asjas kokku seatud statistikad (arvustikud).

      Säält näeme, et see tööline, kes ainult lugeda oskab, võrdlemisi paremini ja enam tööd teeb kui see, kes sugugi lugeda ei oska (väljavõtted on ainult asjaloo tõendajad). Kes kirjutada ka oskab, töötab jälle paremini. Ühesõnaga: mida rohkem haritud inimene, seda kiiremini ja paremini õpib ta tööd ja seda jõudsamini ning ärksamini teeb ta seda. Sellepärast rohkem haridust! Aga üksi on väga raske teadust omandada, päälegi puuduvad kõik raamatud, nii et mõnda õppeainet õppides tundisid peaks võtma – kuid selleks puudub raha. Siin on aga jällegi kaunis kerge abi leida. Nimelt õhtukoolide näol, kus ülikoolide eeskujul ettelugemisi peetakse. Miks ei või meie töölised omale mitte niisugust õhtukooli sisse seada, kus kõige tarvilikumaid asju läbi võetakse nagu ajalugu, looduselugu, maadeteadust jne. Õpetajaid leiduks. Ma usun, mõnigi keskmise haridusega noormees oleks valmis oma teadmisi töölistega jagama, sest sääl ringkonnas räägitakse palju rahvast ja ta kasust. Kõlavad tihtigi hüüded: "Edasi! Meid ootab rahvas." Niisamuti ei keela meie kooliõpetajad oma teadmisi. Ning kulu ei teeks see peaaegu sugugi. Sest õpetajad ohverdaks vist ilma hinnata nädalas õhtuti mõne tunni töölistele, kuna aga ruumid mõni selts niisamuti ainult tuleraha eest annaks. Ainult luba on vaja muretseda. Astuge, töölised, asja kallale ja seadke tublid mehed asja etteotsa, valige omale mehised vanemad ja vanemate esimehed, kes teie kasude eest igal ajal mõõdukalt välja astuks, kuid kes mitte mõne asjaga tegemist teha ei tahaks, nagu nüüd mõnest kuulda on. Näidake, et teie asja ja aja kõrgusel oskate seista! Julge päälehakkamine on pool võitu!

      VANG

      Toredasti lehvis esimesel Vene riigi parlamendi avamise päeval lipp, lehvis ja oli, kui kuulduks ta lehvimises vabaduse vaimu hääled. Ning need hääled sulasid kokku kõlavaks, vägevaks ja kaasakiskuvaks vabaduse hümniks. Laulsid laulu kaduvast ilmakorrast, mis kõdunema läinud ja mille iga ära elatud ning mis oma mäda sisse kokku peab langema ja langebki, ning see laul kõlas kui viimsepäeva pasuna helin, laulsid laulu uuest tulevast ajast: vabadusest ja valgusest ning rahvaste elu õitsemisest, ning kui maru müha oli see laul vägev.

      Ma astusin hommikul uulitsale, et ka meie linna nägu sellel suurel ajaloolisel päeval tähele panna. Paarist väiksemast uulitsast läbi sammudes ei silmanud ma midagi iseäralikku. Kui ma meie linna suurema uulitsa lähedale jõudsin, kostis mu kõrvu äkitsi kabjaplagin ja kui ma nurga tagant R. uulitsale astusin, traavis minust strasnikute ratsapatrull mööda, eemalt läikisid soldatite patrulli püssitikud. Kui ma nende automaatide nägusid vaatlesin, nööris üks iseäraline tundmus mul kurgu kinni. Nii võttis sula ajalooliku päeva valitsus vastu.

      Kui esimene maharõhuv tundmus möödas oli, hakkasin ma meie linna "bürgerite" majasid vaatlema: need olid kõik kahte laagrisse jaotatud, ühed need õndsad ja teised need patused, nii et arvustikuteadlasel oli sellel päeval meie edulastest ja tagurlastest tore statistikat kokku seada, sest need olid ise endid ülesse andnud: pea kõikide meie saksikute majad leinasid või jälle boikoteerisid riigivolikogu, et aga viimane nüüd päevakorral on, siis peab ikka ühe naljahamba ütelust tõeks pidama, et meie saksad riigivolikogu boikoteerimises isegi sotsialistidest ja revolutsionääridest pahemal pool seista. Vaata, mis aga kõik välja ei mõtelda, no kuidas see meie sakste pääajusse mahub, kui neid revolutsionääridega võrdlema hakatakse, neid, kelle eneste sõnade järele ainult üle nende kehade praeguse valitseva korra juurde pääsetakse – üle kehade on pehme sammuda morituri.

      Nii võtsid siis ajaloolikku päeva meie suurem osa saksikuid vastu.

      Kuidas meie, lugejad, teda vastu võtsime, teame ilma kirjeldamata.

      Õhtul hakkasid siin ja sääl majades ilutuled põlema, kuskilt kaugelt kostsid muusika helid: kõik oli nii luulelik, et oleks häämeelega ööd läbi väljas istunud ja tuleviku elust unistanud. Kuid kell tagus tornis üksteist, nurga taga läikisid jälle püssitikud ning ma sammusin kodu poole ja heitsin hääd mõju tänasest päevast kaasa võttes varsti puhkama. Ma ei saanud veel õieti uinuma jääda, kui mulle teatati, et minuga politsei rääkida soovivat.

      Mõtlesin küll, et mõistlikkudega päeval rääkimas käiakse, aga või nüüd mina see kõige mõistlikum olen, arvasin säälsamas, ajasin riided selga ja astusin väljas ootava linnavahiga politsei poole. Politsei ees seisid ja istusid kümmekond püssimeest. Nende pääle tähelepanemist pööramata astusin otsekohe pristavi ette.

      "Ma võtan teid vangi," ütles see mulle külmalt. Kõik minu protest ja põhjuse teadanõudmine jäi tagajärjetuks.

      Ma sain käsu istuda ja oodata. Mida, ei üteldud. Mulle jäeti kaks meest vahiks, kuna teised ära kadusid. Vahid tukkusid, tuli põles tumedasti, akna taga irvitas pimedus ja läbi lahtise ukse kostsid tuppa öö hääled. Korraga läks rind ütlemata kurvaks: tulid meelde lapsepõlve päevad, puhtad, selged, ilma mureta tunnid. Tulid meelde nooruse plaanid ja suured vägevad soovid; kõige viimaks kerkis silmi ette halli pääga isa, hell ema ja väikene vend. Nad kõik just kui vaatasid küsivalt mulle otsa: Mis sa oled teinud, me poeg ja vend, et sa kahe mõõgamehe vahel istud? Miks sa nii ei mõtle, poeg, kui herrad tahavad? – kuulsin ma kui isa rääkivat ja jälle tuli see kurkunöörija tundmus ning silmast veeres vägisi üksik pisar palgele.

      Väljas kuuldusid sammud, ma ärkasin mõtetest. Väljas ootasid soldatid, kes mind ümber piirasid, ja tee läks

Скачать книгу