Kahe ilma vahel - Jüri Vilms

Скачать книгу

kõik, kuid vastust ei suutnud keegi anda, sest arvata, et õigus täiesti maha on maetud, ei suutnud ka. Kas võis paremat kooliõpetajat veel kohata? Terve poolaasta jooksul oli tema üle õpilaste ja ka viimaste vanemate keskel ainult kiitust kuulda, kuna laitust keegi ei kuulnud. Ja et õppimine "siis iseäranis hästi edeneb, kui kooliõpetaja ja õpilased hästi läbi saavad", on seletamata selge. Sel põhjusel hüüdis "Postimees" täie õigusega: "Kas jälle peab algama kiratsemise ajajärk eesti keelele? Kas jälle peavad õpilased ilma usuõpetuseta olema." Sellepärast ootavad ka õpilased pikki silmi, et ta jälle tuleval õppeaastal nende keskel oleks ja et neil jälle ilma usuõpetuse ja eesti keeleta ei pruugiks olla.

      Siiamaale oleme ainult eesti kasvandikkude ühist välimist võitlust tähele pannud. Niisama oleme ka üksi meesterahvagümnaasiumi puudutanud. Vaatame ka korraks järele, kuidas naisgümnaasiumis liikumine oli. Sääl oli ennemalt juba vaiksel viisil edasi püütud ja aeg oli noori õpilasi kasvatanud, kes meie Eesti asja suhtes mitte tuimad ei olnud, kuid neid ei olnud palju. Suurem osa jäi tuimaks rahvuslikule liikumisele ja on praegu tuim, kuid nad ei jäänud mitte sellepärast tuimaks, et neil rahvuslike ideaalide asemel mõned muud kõrgemad ideaalid oleksid olnud. Suuremal hulgal polnud üleüldse ega pole ka praegu mingisuguseid ideaale. Ma tean, et paljud õpilased mulle minu sõnu pahaks panevad, sest tõde on kibe, kuid tõele peab sellegipärast au andma. Praegune aeg nõuab meie noorsoolt, et see aja kõrgusel seisaks. Loodame, et asi tingimata paraneb.

      Nüüd vaatame ligemalt kasvandikkude sisemist elu. Kus algab mõtlemine, sääl sünnib ka tihti ja peaaegu alati mõtete lahkuminek. Nii ka meie keskkoolides: vanema klassi õpilaste keskel on mitmesuguste vaadetega kasvandikke olemas, kuid teravaks pole see vahe küll ilmaski läinud, üleüldistes asjades on alati üheskoos ja ühel meelel oldud.

      Noorus on muutuste aeg ning sellepärast ei või mitte kindlasti ütelda, missuguste vaadetega suurem hulk gümnaasiumide eesti soost kasvandikke on. Selle kohta on küll mitmesuguseid arvamisi liikumas: ühed seletavad, et ilmavaade juba koolipingil valitud olgu, teised selle vastu seletavad, et ei või mitte kindlat erakonna programmi koolipingil vastu võtta. Viimastele peab küll õiguse andma. Noorus olgu aeg, kus kõiki erakondi põhjalikult tundma õpitakse ja kus ka kaldumine lubatud olgu. Siis, kui inimesel töötades ilmavaade välja on kujunenud, siis on paras aeg kindlasti erakonda astuda. Avaldan lootust, et eesti keel ja meel meie gümnaasiumides mitte ei kao, vaid jõudu mööda edeneb. Selleks jõudu!

      MEIE SELTSIDE TEGEVUSEST

      Sõjaseadus rõhub kui lasu kõigi meie rahva avalikkude ettevõtete ja ka sisemise elu pääl. Rahva edasiminek tikub vägisi kängu jääma. Mis ime siis ka, et meie seltsid niisugust elu ja tegevust ei avalda kui loomulikul edenemise ajajärgul.

      Kuid sellegi pääle vaatamata on siiski mõned meie seltsidest elumärki avaldanud ja isegi pikemaid piduõhtuid toime pannud.

      Siin peame esimeses reas tähelepanemist "Endla" seltsi pääle pöörama.

      Mina tahtsin täna meie seltside tegevusest ja ülesandest veidi lähemalt pajatada.

      Nagu ju igaüks teab, on seltsi eesmärk, olgu selts (karskuse-, laulu-, lõbu- jne.) missugune tahes, rahva kõlbline ja vaimline haridus. Ühtmoodi rasked on niihästi esimene kui teine ülesanne. Kuid igatahes on kõlbline harimine lihtsam ja ainelisest seisukohast vaadates kergem. Nii et meie oma päätähelepanemist täna rahva vaimlise hariduse tõstmise pääle juhime. Rahva vaimliseks harimiseks tarvitab selts harilikult ja täiesti õigesti piduõhtuid mitmekesise programmiga: paneb toime näitemängu-, näitemüügi-, kontserdi- ja perekonnaõhtuid. Kõige tähtsamaks nendest abinõudest peab kahtlemata näitemänguõhtuid pidama. Esimeseks sellepärast, et näitemäng kui loomulik elukujutus vaataja pääle vägevat ja põrutavat mõju avaldab, teiseks, et tema oma suurema ehk vähema lihtsuse poolest kõigile arusaadav on.

      Sellest peame järeldama, et näitemängu valimine mitte tühipaljas töö pole, nagu seda mõne seltsi eestseisus vahest mõtleb, vaid sellel valimisel on mõju terve ümberkaudse rahva elu pääle ja sedakaudu ka muidugi laiemate kihtide pääle. Kaevatakse tihti, et rahvas olla harjunud kergemaid, ilma sisuta naljatükikesi vaatama. Õige, õige! Kuid kes on selle juures süüdlane? – küsin ma. Muud vastust ei jää, kui "seltsid ise". Sest just nemad ise valivad mitmesugustel põhjustel kergema sisuga tükkisid, mis hästi "tõmbavad", tihti puhta ainelise kasu pärast. Kuid, et rahvas näitemängust lugu oskab pidada ja tublit ning tuumakat näitemängu palju suuremal arvul vaatama läheb, seda võivad mõned meiegi seltsid kinnitada, näiteks "Endla": on temal ("Endlal") ilmaski põhjust olnud kaevata, et ta tuumakamate tükkidega mitte hästi välja pole tulnud? Aga mis mõte on näiteks niisuguseid tükke kui "Kui onu hullumajas käis", "Leeni", "Don Juan", "Almansor" ja mõnda teist mitu korda etendada. Missugust publikumi kasvatame meie ise endale sellega?

      On õigus, et meie seltsid, iseäranis "Endla", hääde tõlgete mängimise luba omavad; kuid selles, et tuumakaid tükkisid vähe on, on jällegi seltsid ise süüdi. Ma tean praegu, paljud ennast ise edasiaitajad noored inimesed oleks kaunis odava tasu eest valmis näitemängusid saksa, prantsuse ja vene keelest tõlkima. Nüüd peavad aga jällegi seltsid siin ise käe külge panema; nad peaks ette kauba ära tegema, nii et noormees või neiu teab, et ta oma tööd mitte asjata ei tee. Praegu on juba nii palju tuumakaid tükke, niihästi saksa kui vene keeles, näteks Gorki "Mõisnikud", "Päikese lapsed" ja nii edasi.

      "Aga need noored võivad ju tõlkida, kes neid keelab?" küsib ehk mõni mõne seltsi eestseisuse liige. Asjal on oma konks küljes. Võib ju tõlkida, see on õige. Aga, kes vastutab selle eest, et tema oma töö eest ka midagi saab? Võib aga ka nii juhtuda, et mingi takistuse pärast seda tõlget, mis tehtud, mitte ei taheta; mis peab aga tõlkija siis pääle hakkama? Kes maksab talle tema mahavisatud aja ja energia välja? Ise ennast aitajal ja koolitajal on aga viimane kui minut ja tilk energiat kadunud, iga muidu raisatud tund ja ilmaaegu kaduma läinud energia tilk viib teda tema eesmärgist eemale.

      Sootuks teine on aga tööhimu ja tahtmine, kui sa tead, et sa oma töö eest ikka ka midagi saad.

      Sellepärast oleks väga soovitav, et seltsid selle pääle oma tähelepanemist pööraks; kui arvatakse, et ühel seltsil raskeks läheb tõlkida lasta – astutagu üksteisele abiks, aga üle jõu käimisest ei või juttugi olla, sest rahvas ostab tingimata palju pileteid ja tuumakaid tükke võib rahuliku südamega paar korda etendada, ilma et keegi võiks süüdistada, et aetakse ainult ainelist kasu taga. See oleks ju suur samm oma eesmärgile lähemale. Teiseks aitaks selts sellega mõndagi meie vaestest, kuid tublimatest rahva poegadest hariduse ideaalile lähemale ja tõstaks sellega ka rahva haridust. Noori soovitan sellepärast, et nemad paremini keeli oskavad ja mõned neist tõesti hädas on. Loodame, et selles asjas midagi ette võetakse. Saame näha!

      TÖÖLISTE KÜSIMUS

      Tööliste küsimus läheb päev-päevalt ikka põnevamaks. Lühikeseks ajaks oli ta maha surutud, see suur terveid riike värisema panev proletariaadi liikumine. Nüüd, kus uuesti vägev hüüd üle maa käib, nüüd, kus vabaduse võitlejatele koht parlamentaarliseks võitluseks on antud, nüüd tõuseb ka jälle silmapilkselt sumbutatud tööliste küsimus. Võitlus läheb ikka põnevamaks ja kibedamaks: tööandjad vastavad töölistele streikidega. Nemad on viimasel ajal Venemaal veel teravama abinõu käsile võtnud kui töötõrkumine või streik, nimelt lokaut. See on: ühes ümbruskonnas lõpetatakse kõik tööandmine korraga ära ja töölised aetakse lihtsalt uulitsale nälgima. Kuigi palju ei ole praegusel ajal suuremates linnades ilma tööta töölisi, kuna aga nende arv kohutavalt hulga tõusta ähvardab. Isegi meil Pärnus on viimasel ajal tööpuuduse üle kaebusi kuulda.

      Kõik ei pruugi mitte sotsiaaldemokraadid olla, kes tööliste olukorda parandada tahavad ja parandavad. Selle pärast julgeb ka "Postimees" oma suud lahti teha, et mõndagi meie töölistele soovitada, selle pääle vaatamata, et "enamlaste" sotsiaaldemokraatia partei teda boikoti alla tahab panna. Et need "enamlased" ka suuremalt jaolt töölised on ning et meil just töölistest täna jutt on, siis vaatame ka neid boikoti põhjuseid. Pääpõhjus olla see, et "Postimees" olla tööliste vabaduse liikumise eest võitlejaid naernud ja neid, kes veel õigel ajal üle piiri

Скачать книгу