LITMIR.BIZ

Скачать книгу

peab temale sellest kolm päeva enne algust teada andma. Tahetakse koosolekut ka avalikult välja kuulutada, siis kolm päeva enne kuulutamist. Kui politseiülem aga mitte koha peal ei ela, kus koosolekut kavatsetakse toime panna, siis tuleb teada-andmine seitse päeva enne koosolekut või kuulutamist politseisse saata. Teada-andmine tuleb kirjalikult teha33 Teada-andmises peab täpipealt ära tähendatud olema nii päev, tund, koht ja koosoleku päevakord, kui ka toimepanija või – panijate nimi, isanimi, perekonnanimi ja elukoht. Kui koosolekul peab ette teatatud kõneleja poolt kõne olema, siis peab ka kõneleja nimi, isanimi, perekonnanimi ja elukoht teada-andmises tähendatud olema34.

      Sellest on näha, et võib niisugust koosolekut kokku kutsuda, kus kõnelejad juba ette teada on, kui ka niisugust, kus kõnelejad ette teada ei ole. Viimasel korral peab ainult koosoleku päevakord teada antud olema, mille kohta siis iga osavõtja soovi järele oma mõtteid võib avaldada. Seda võimalust peaks laiemalt silmas peetama, kui seda siiamaale on tehtud.

      "Politseiülem keelab need avalikud koosolekud ära, mille eesmärk ehk eeskava kaelakohtu-seaduste või seltskondliku kõlbluse vastu käivad; mille toimepanek seltskondlikku rahu või julgeolekut ähvardab; mida niisuguses kohas tahetakse toime panna, kus käesolevad määrused seda keelavad. Sellest keelust antakse toimepanijale ühes teatega, missugune just neist põhjustest keeluks mõõduandev olnud, üks päev enne koosoleku toimepanemist või avalikku kuulutamist teada; kui aga koosolekut niisuguses kohas kavatseti, kus politseiülem alaliselt ei ela, siis antakse keelust kaks päeva ette teada."35

      Nagu näeme, on need keelamise põhjused küll kaunis venivad, kuid siiski on ikka üteldud, mis põhjustel koosolekut võib keelata. Ühtlasi peab politsei ka teada andma, missugusel põhjusel koosolek keelatud on. Ei anta seda mitte teada, siis tuleb seaduslikul teel kaevata. Niisamuti tuleb hoolega selle üle valvata, et keeld õigel ajal teada antaks. Selle § juurde lisatud tähenduse järele ei käi need määrused mitte avalikkude koosolekute kohta, mis Riigivolikogu valimiste asjus kokku kutsutakse. Politsei-ülem võib koosolekule ametniku saata, kellele tema näitamise järgi koht tuleb anda36.

      Avalikkudele koosolekutele ei lasta sõjariistus isikuid, välja arvatud need, kes seaduse järele sõjariistus peavad olema, alamate ja keskkoolide õpilasi ilma õppekonna ülemuse loata ega üleüldse lapse-ealisi37. Sõjaväelaste osavõtmine avalikkudest koosolekutest on erimääruste järele korraldatud. Korra järele valvavad koosoleku kokkukutsujad või kui juhataja valitud, siis koosoleku juhataja38. Koosoleku korra eest vastutaja peab selle järele valvama, et midagi seadusevastast ei sünniks; kui kahekordset hoiatust tähele ei panda, siis tuleb koosolek lõpetada: 1) kui ta arutamise-ainest kõrvale kaldub, 2) kui seal mõtteid avaldatakse, mis seltskonnakihtide vahel vaenu õhutavad, 3) kui koosolekul lubamata korjandust toime pannakse, 4) kui koosolekul isikud viibivad, kel õigust pole seal viibida, nemad aga ära ei lähe ja neid ära ei saadeta, 5) kui mässulisi hüüdeid kuuldub, kuritegu kiidetakse, vastuhakkamisele kutsutakse, keelatud kirjandust laiali laotatakse või kui koosolek seltskondlikku rahu või julgeolekut ähvardava iseloomu omandab39. Eespool tähendatud tingimustel nõuab ametnik vastutajalt koosoleku lõpetamist; kui seda ei tehta, siis lõpetab ta pärast kahekordset hoiatust koosoleku oma võimuga40. Kui koosolek lõpetatud, peavad koosolijad lahkuma; vastasel korral tarvitatakse politseivõimu41.

      Nende määruste alla ei käi kongressid, mida sisemiste asjade minister lubab, kui need kongressid mitte seaduse või Kõigekõrgema kinnitatud põhjuskirja järele lubatud ei ole42. Niisamuti ei käi käesolevate määruste alla: 1) valitsemisekohtade ja – isikute käsul peetavad koosolekud, 2) volikogusse valivate valijate-meeste eelkoosolekud, 3) usulised ja palve-koosolekud, 4) harilikus korras toime pandavad usukombelised rongkäigud.

      Kui nüüd politseiametnik kuidagiviisi neid määrusi on rikkunud ja koosoleku keelamise või lõpetamise juures kõiki seaduse nõudmisi ei ole täitnud, siis võib tema peale § 21 järele harilikus korras kaevata. Kui see kaebus ametniku kätte ära antakse, kelle peale kaevatakse, siis peab ta selle kaebuse kolme päeva jooksul ühes oma seletustega edasi saatma. Kui kaebus otsekohe ametniku ülemale saadetakse, siis peab ametnik kolme päeva jooksul seletuse andma, sellest päevast arvates, kui ülem seda seletust nõudis. Niisuguste kaebuste läbivaatamine peab ilma mingi viivituseta sündima43.

      Niisugused on määrused harilikkude koosolekute kokkukutsumise asjus.

      Tegelikult tekib aga palju küsimusi, mis omale Koosolekute-seaduses otsekohest vastust ei leia. Näiteks: politsei peab oma koosoleku-keelust üks päev ehk jälle kaks päeva enne koosoleku algust teada andma. Ei anna aga politsei seaduses määratud ajal oma keelust teada, mis tuleb niisugusel korral siis teha? Ehk ta annab õigel ajal teada, aga ei teata, mis põhjusel ta koosoleku ära keelab. Kas on need keelud seaduslikud ja tuleb neid täita? Seaduslikud nad ei ole, kui nad seaduses nõutud tingimusi ei täida, aga käesoleva seaduse seisukohast ei või neid siiski täitmata jätta, vaid tuleb ainult seaduses määratud korra järele kaebust tõsta. Niisugune vähemalt on minu arvamine. Võib aga siiski ka teistsugune arvamine olla, ja nimelt, et seadusevastast nõudmist mitte ei tule täita: siis peab kohus otsustajaks olema, kas täitmatajätja seaduslikult on toimetanud, või tuleb teda selle eest karistada. Tegelikult peaks aga vist esimese tee valima: keelu täitma, aga kaebama. Vastane tee võiks meie seltsidel kalliks maksma minna, kuna ta eraisikutel mitte nii kardetav pole.

      Viimasel ajal on pea igal pool see asjaolu tegelikult maksmas, et kinniste koosolekute kohta käivaid määrusi pea sugugi ei tarvitata. Need määrused on nii kui ära unustatud. Selle läbi tõuseb küsimus: kas võib sunduslike määrustega seaduse jõudu muuta ehk seisma panna? Siin tuleb nüüd sellest välja minna, missuguse õiguse alusel need sunduslikud määrused välja on antud: kui valjema või koguni erakorralise valvsusekorra alusel, siis on õigus koosolekute toimepanemist sunduslikkude määrustega keelata44. Meil on aga riigis kohtasid, kus valjemat valvsusekorda ei ole, kus aga siiski sunduslike määruste andmise õigus on. Kuidas on seal lugu selle küsimusega? Siin ei võiks kahte vastust olla: sunduslikkude määrustega, kui need otsekohe lubatud ei ole, ei saa seadust muuta ega tema jõudu seisma panna. Seadus lubab selgel sõnal kinniseid koosolekuid ilma teada andmata pidada (1906. a. 4. märtsi seadus § 1) ja kui politseiülemal otsekohest luba pole koosolekuid keelata, siis ei või ta ka seda mitte – ainult õiguse põhjal sunduslikke määrusi välja anda. Kui aga niisugused määrused kuskil välja on antud, siis peaksid need, kes selle all kannatavad, Senatis sunduslikkude määruste väljaandja peale kaebust tõstma – oma võimust üleastumise pärast. Ka see küsimus on meie avalikus elus kultuurilise tähendusega, kas me kinniseid koosolekuid ilma teada andmata saame toime panna või mitte.

      Paar sõna ütleksime veel pidude kohta. Avalikkude pidude toimepanemiseks tuleb politseilt luba küsida45. Perekonnapidude ja – õhtute jaoks ei ole Kuritööde ärahoidmise ja lõpetamise seaduse § 130 selge mõiste järele mingit luba ega teada-andmist vaja. Politseil on aga õigus siis niisugust pidu ära keelata või ülevaatuse alla võtta, kui välja tuleb, et seal midagi seadusevastast sünnib. Perekonna-piduks või – õhtuks tuleks niisugust pidu või õhtut lugeda, millest osavõtjad peo toimepanijale isiklikult tuntud ja ka arv teada on. Tegelikult aga nõutakse harilikult, et ka perekonna-pidude või õhtute ärapidamiseks luba küsitaks. Nüüd võiks aga katsuda kord see asi Senatisse viia; siis saaksime selles asjas seletuse, mis segase olukorra käesolevas küsimuses lõpetaks.

      Nagu juba tähendatud, on nende koosolekute kohta, mis Riigivolikogu valijad või valijad-mehed (выборщики) toime panevad, isesugused määrused maksmas, mida Riigivolikogu valimise-seadusest leiame. Nende koosolekute kohta maksvate määruste järele

Скачать книгу