Kahe ilma vahel - Jüri Vilms

Скачать книгу

ja rahvusvaheline vennastus vastandid" olla.

      Pehmelt öeldes on siin arusaamatus, sest sarnast asja pole ma kirjutanud. Mis kosmopolitismist kõneldud, on öeldud meie ühe osa sotsiaaldemokraatide taktikast. Ses sai just toonitatud, see vale taktika võib sinnani viia, et kahe rahvuse ühemõttelised demokraatlikud ollused võitlevad üksteise vastu, olles oma rahvuse tagurlike ollustega ühisel võitlusrinnal. Need on aga kaks isesugust asja: see, millest kõneleb Laaman, ja see, millest mina. Edasi kõneleb Laaman, et hädaoht ei peituvat mitte kosmopolitismis, vaid klassiteadvuse liialduses. See on õigus. See väide võib aga ka viia eksiarvamisele. Selle ärahoiuks olgu kindlasti tähendud, et rahvuslik iseteadvus ja klassiteadvus pole sugugi vastandid, mis sulgeksid üksteise välja. Need võivad olla kõrvuti. On vähe põhjust kõnelda Poolamaa ja Austria sotsiaaldemokraatlike erakondade klassiteadmatusest. Just vastuoksa on sääl klassiteadvus teravasti välja kujunenud. Aga ka rahvuslik iseteadvus. Poolas kujunes rahvuslik sotsialistlik erakond (P. P. S.) juba 1893. a., Brünni erakonnapäeval (Austrias) 1899. a. seletasid ruteenid ja poolakad kindlal sõnal, et nende rahvuste poliitiline kooselu ja iseseisvus on ja jääb nende võitluse eesmärgiks.

      Nii ei ole siis hädaoht klassiteadvuses, aga just naiivses kosmopolitismis, mis valdab ühte osa meie sotsiaaldemokraate. Igatahes tunnistab ka Ed. Laaman, et meie sotsiaaldemokraatia taktika meie rahvuslikku elu "ka tõesti kõige rohkem on takistanud". "Tartu Päevalehe" – n nõudis minult käredalt selle asjaolu tõenduseks tsitaate. Õppigu ta nüüd seda tõeasja Laamanilt tundma ilma tsitaateta, elavad nad ju üksteise külje all ja on lähedalt tuttavad.

      "Postimehe" vastuvaidlevas artiklis on sisuliselt kaks osa. Esimene kõneleb sellest, et minu arvustus Eesti Rahvameelse Eduerakonna üle ei olevat õige. Teatavasti seletasin Eduerakonna rahvuspoliitika tagurlikuks. Teiseks tähendasin omas esimeses kirjas, millise seisukoha meie demokraatlikud ollused peaks võtma Eesti rahvusküsimuse alal. See olevat "Postimehe" arvates ainult Eduerakonna abikontori asutamine.

      Ma tähendasin omas artiklis, et Eduerakonna tegelik rahvuspoliitika on tagurlik: ta toetub talupoegade pääle ja hindab talupoeglikkuse seisukohalt meie kultuuri nähtusi.

      "Postimees" tahab seda eitada, seletab aga säälsamas: "Kui meil ülepää omapärasusest juttu on, siis leiab selle omapärasuse idusid meie talupoja juurest, aga ei mitte meie noorest linnaseltskonnast." Nii. Seda ka mina kinnitasin Eduerakonna arvamiseks. Eduerakonnal on ainukeseks omapärasuse kandjaks talupoeg. Et talupoegade pääle papil ja köstril suur mõju, siis on ka see erakond õieti talupoeglik pappide ja köstrite erakond, millele otsitakse tuge ka linna majaomanikkudelt. On see aga nii, miks siis vastu vaielda selle konstateerimisele. Me ei taha eitada talupoegi rahvuskultuuri tegurina. Talupoeg on olnud kaua meil ainukeseks rahvuse kandjaks. Seda on olnud talupoeg ka enam edenenud rahvail. Koos seltskonna eluga muutub see asjaolu. Muutunud on see ka meil.

      Rahvuse kandjaks on tõusnud igal pool ka teised kihid pääle talupoegade, kes jäid ainult üheks osaks rahvuse kandjaist. Nii ka meil. Mujal pole aga demokraatlikku erakonda, mis sarnastaks rahvuskultuurilised püüded talupoeglikkuse omadega; meie Eduerakond, tahtes ise olla demokraatlik erakond, teeb aga seda. Väitsin seda ka esimeses artiklis. "Postimees" vaidleb vastu, öeldes säälsamas, et ainuke omapärasuse kandja olla meil talupoeg. Mis mõtleb aga siis Rahvuslane "Postimehes" meie mõnetuhandelisest intelligentsist ja meie linnaseltskonnast, mille hulk meie ühemiljonilise rahva kohta on tähelepandav. Mis on siis see suur osa meie rahvast rahvuslikult? See silmapilk on olnud juba ammu, mil astus talupoja kõrvale meie rahvuskultuuri kandjaks linnakodanik, erinedes sotsiaalselt ja hariduslikult kihtidesse.

      Koos selle erinemisega suurenes ja laienes ka meie rahvuskultuur. Ja kui nüüd pigistakse silmad kinni ja ei nähta seda edu, mis peab siis arvama sarnasest seisukohast. Veel enam. Edu salatakse meil maha. Seda seisukohta ei saa teisiti kui tagurlikuks seletada. Asudes sarnasele seisukohale, näib muidugi kõik mitte-eestiline, mis pole talupoeglik. See on igal pool tagurlike erakondade viis, kujutada oma sotsiaalse tagaseina huvid kogu rahva omiks. Seda tehakse poliitiliselt, seda tehakse ka rahvuskultuuriliselt. Meie Eduerakonna sotsiaalseks tagaseinaks on talupoegade mass ja osa linna seltskonnast, pääasjalikult aga esimene. Ma usun, ei tarvitse suuremat põhjendust väide, et see element sotsiaalselt alalhoidlik on. Toetades selle kihi pääle, üleüldistab Eduerakond ta huvid kogu rahva omiks. Nagu tähendatud, oli talupoeg kord meie rahvuskultuuri ainsaks kandjaks. Alal hoida tahtes tema mõju ka rahvuskultuuri alal, kuulutab Eduerakond talupoja ideoloogia rahvuslikuks. Kui sarnastad need ideoloogiad, siis on kergem alal hoida ka esimest, sest rahvuslik ideoloogia kuulutakse puutumatuks sel ainsal põhjusel, et ta on rahvuslik. Moodne demokraatlik erakond ei saa leppida sarnase seisukohaga. Talupoja kõrval kerkivad rahvuse kandjaks teised seltskonnakihid.

      Need seltskonnakihid ei pea aga kõiki kombeid ja traditsioone puutumatuiks ainsal rahvuslikul põhjusel. Nad asuvad loovale rahvuskultuuri tööle, loobudes talupoeglikust rahvusideaalist ja püüdes aidata meilgi moodsat rahvuskultuuri laiendada ja süvendada. See on, mis Eduerakonna seisukohas tagurlik ja vale. Seda väitsin näidete varal ka esimeses artiklis. "Postimees" vaidleb sellele vastu, andes järele, et tema seisukoht on küll teaduslikult põhjendamata, kinnitades aga, et see siiski on teoreetiliselt õige. See on umbes nii, kui öelda: valge riie on mustaks värvimata must.

      Omas kirjas väitsin, et nagu Eduerakonna teoreetiline seisukoht vale, nii ta ka tegelikult tagurlik on. Siin lööb Rahvuslane uhkelt rinnale, seda eitades ja nõudes näiteid tegelikust elust. Ei pidanud esimeses kirjas tarvilikuks tuua üksikuid näiteid, arvates üleüldiseid asju kõigile teatavaiks. Siin peab silmas pidama, et Eduerakond poliitilise erakonnana pole tegelikus rahvuskultuuri töös esinenud. Seda on teinud tema üksikud juhid ja liikmed. Nende tegevus on aga Eduerakonna iseloomustus, sest kes ajab Eduerakonna politiikat? Käputäis inimesi. Tema liikmete suurel kogul pole midagi öelda, kui sel päris ootamata peaks tulema tahtmine kaasa rääkida oma erakonna poliitika juhtimises. Meie eduerakondlased on olnud tegelikus kultuuritöös. Demokratismiga ei või kiidelda küll ükski nende ettevõte omas korralduses. Teatrid on neil jäänud "paremate" hooleks. Neisse on surutud vaim, mis eemale hoiab laiemad rahvahulgad. Rahvateatri mõtte teostamiseks pole nad katset teinud. Meie haridusorganisatsioones on eduerakondlased ikka seisnud seisukohal, mis nõuab võimalikult suurema koolide hulga avamist. Need koolid on aga siiani kättesaadavad olnud ainult jõukamale kihile. Seks on põhjust andnud võrdlemisi kõrge õppemaks, kuna rahvakoolis õpetus peab olema maksuta. Teiseks raskuseks neis on nende õppeaja varajane algus ja hiline lõpp. Need kaks põhjust sulevad suurele hulgale kooliuksed. Siin tõuseb vaidlus, et sarnane nähtus paratamatu on. See ei muuda aga asjaolu, et nende korraldus on tagurlik; sellepärast peab panema rohkem rõhku väljaspool kooli seisvale haridustööle. Sarnaste eesõigustatud koolide asutuse ja ülalpidamise korral jäetakse harilikult haridusorganisatsioones unustusse teised rahvuskultuurilised huvid. Väljaspool harilikku kooli seisvast haridustööst kuuleme me sarnasis haridusorganisatsioones väga vähe. Seda pannakse vaevalt tähele, muretsedes võimalust ainult Eesti jõukamale kihile koolitada omi lapsi. Me tunnistame ka seda tööd, ei salga ka tema kultuurilist tähtsust, kuid, nagu juba ülal mainitud, ei tee see asjaolu neid ettevõtteid demokraatlikuks.

      Ka teised selle erakonna liikmete juhitud organisatsioonid on tagurliku korraldusega, näiteks Eesti Rahva Muuseum, mille korraldus väga iseäraline, nii et tema juhtimine käputäiele inimesile igaveseks kindlustud. Kõige selle prototüübiks on Eduerakonna seesmine korraldus.

      Kuidas hinnatakse kirjanduslikke töid talupoeglikkuse seisukohalt, selle pääle juhtisin juba esimeses artiklis tähelepanekut. Isegi lõbumängus on saanud pilkeabinõuks mõte: kus pole tahmast palki ja pastalt – sääl pole Eestit. Mitte kunstiline läbitöötus pole tähtis, küll aga see, kas ta kujutab meie "rahva" elu ja vastab "kõlbluse" nõudeile. Peaks veel meeles olema, kuidas Eesti Kirjanduse Seltsi koosolekul kõige suuremaks puuduseks peeti kunstiteoses seda, et ta "voodis hakkavat ja voodis lõppevat".

      Ma arvan, et Rahvuslane nõudis vale uhkusega näiteid. Kas siis tema tõesti aru ei saa, missugune on nende töö? Mainisin juba ülalpool, et koolikorralduse puhul võidakse kosta paratamatusega. Kulud peab seltskond täielikult kandma, ta ei saa abi ei riigilt, ei omavalitsuselt, järelikult peab olema õppemaks kõrge, kui kool olla tahab. See on ka osalt õige. Seepärast peaks panema, nagu ju tähendud, rohkem rõhku haridusorganisatsioonide

Скачать книгу