Vatikani päevikud. Võim, poliitika ja saladused - John Thavis

Скачать книгу

ja juhatas paavsti kärmelt järgmise voodi juurde. Praegu ei olnud südantlõhestavateks viivitusteks aega. Märkasin sissekäigu juures tahvlit, millele märgiti ilmselt päeva jooksul majas toimunud sündmused. Seal seisis: „3. veebruar 1986: saabunud: 2; ära saadetud: 0; surnud: 4. Teeme seda Jeesuse auks.” Mõni minut hiljem ilmus paavst rahvarohkele tänavale ja astus poodiumile, mille ümber hakkas kiiresti igast ilmakaarest inimesi kogunema. Paavst aitas poodiumile ka ema Teresa, kes kummardus nõtkelt nagu noor tüdruk ja ütles: „Täna on mu elu kõige õnnelikum päev.”

      Järgmisel ööl kell kolm koputati mu uksele. Oli aeg minna Kolkata lennujaama, et jõuda Shillongisse suunduvale lennukile. Lendasime sellesse India kirdeosas asuvasse linna Fokkeri turbopropellerlennukiga ja olin liiga kurnatud, et lennupaanikasse sattuda. Lennuk oli tibatilluke ja kaasa võeti ainult mõned ajakirjanikud. Ülejäänud seltskond sai end hotellis rahulikult välja magada. Päikesetõusu ajal kihutas meie buss juba Shillongisse viivatel mägiteedel. Sõitsime läbi külade, kus hiinapärastes rõivastes inimesed onnide ümber toimetasid. Nii mõttetu, kui see ka ei tundunud, pidi paavsti jumalateenistus toimuma Briti kolonialistide poolt rannikule rajatud golfiväljakul. Saabusime varakult ja silmitsesime inimesi, kes olid pöetud muruplatsile kogunenud. Kuna ma khasi keelt ei oska, leidsin ühe abivalmis kohaliku, kes hakkas rõõmuga mu tõlgiks.

      Paavsti jaoks üles pandud altari lähedal märkasin tätoveeritud mehi, kes kandsid kaunistustega rahvarõivaid ja olid varustatud teravate odadega. See oli täistabamus. Mu tõlk selgitas, et tegemist oli Naga peaküttidega, õigemini endiste peaküttidega, kuna nad olid umbes kümne aasta eest ristiusku pöördunud. Sain jõugu ninamehega jutule. See oli tugeva kehaehitusega mees, kelle laupa kaunistasid metsseakihvad ja kaelas rippus tal viie väikese vasest valatud peaga kee. Ta paljastas matšeete ja demonstreeris mulle selle teravust.

      „Nüüd skalpeerin sellega ainult ahve,” selgitas mees. Tajusin tema hääles kerget nostalgianooti. Viis vasest pead kaelakee küljes sümboliseerisid tema viimast suurt sõjakäiku, mil tal õnnestus tappa viis rivaalitseva suguharu esindajat ja nende pead sõjasaagina kaasa võtta.

      Uurisin, miks ta ristiusku oli pöördunud. Ta kehitas õlgu.

      „Peaaegu kõik Nagalandi põlisrahvad on ristiusu vastu võtnud.”

      Mees teadis, mis suunas uued tuuled puhusid.

      Kombetalituse ajal jälgis paavst veidi segadusse aetuna endiste peaküttide rahvatantse. Miski nende liigutustes ei viidanud vägivallale, sõjakusele ega mõõgavõitlusele, pigem meenutas tants rähni lendu.

      Paavsti India visiit kestis võrratud kümme päeva. Magamatusest kurnatud ajakirjanikele tundus see terve igavikuna. Sõitsime kogu riigi risti-põiki läbi, külastasime Goa osariiki ja lõpetasime rännakud Mumbais. Pärast lõputuid paavstiüritusi pidime viimaks ometi öise lennuga koju sõitma. Lennujaama jõudes selgus, et nii kergelt me siiski ei pääse. Lähis-Ida kohale ennustati tugevat tormi, mis tähendas, et vahemaandumisi teha ei saa ja paavsti Boeing 707 tuli pilgeni täis tankida. See lisas aga lennukile nii palju kaalu, et kõik paavsti kingitused ja ajakirjanike kohvrid tuli maha jätta. Lennukisalong oli väga väike ja kõik istekohad said täis, mis ei vastanud kuidagi „VIP-teenindusele”, millega volo papale reporterid harjunud olid. Tõotas tulla pikk ja ebamugav lend. Itaalia riigitelevisiooni RAI reporter oli nördinud, et tal ei lubatud lennukisse kaasa võtta suveniiri, mida ta oli reisi teisest päevast saadik endaga kõikjal kaasas kandnud. See oli nelja jala pikkune sitar. Meile teatati, et Itaalias on ilmastikuolud väga halvad ja Roomat on tabanud lumetorm. Surusin end vastu seljatuge, sulgesin silmad ja tundsin väsimusele vaatamata, kuidas adrenaliin verre tulvab. Kahtlustasin, et ainuüksi rahustid ja Don Williams mul seda lendu üle elada ei aita.

      Varsti pärast õhkutõusmist tuli meie salongi paavst, kes paistis olevat sama ärritunud, nagu me kõik. Ta püüdis tulutult mööda kitsast vahekäiku tahapoole liikuda. Nägin, kuidas paavsti ilme veelgi tõsines, kui New York Timesi reporter E. J. Dionne talle India rahvaarvu kasvu kohta küsimuse esitas, uurides, mida kirik inimestele soovimatust rasedusest hoidumiseks soovitab. Paistis, et küsimus ei meeldi paavstile. Ta manitses Dionne’i, andes sõrmeviibutusega oma sõnadele kaalu juurde. Mõne aja pärast tõmbus paavst tagasi esimesse klassi ja kohale veeretati joogikäru.

      Mitu tundi hiljem ärkasin pimedas lennukis. Kõik magasid, ainult üks Vatikani ametnik liikus vaikselt pingiridade vahel. Nähes, et olen ärkvel, kummardus ta mu kohale ja sosistas: „Me maandume Napolis.” Seejärel mees kadus ja mina jäin talle hämmeldunult järele vahtima. Vaatasin aknast välja. Nägin lainelisi mäeharju ja mägede vahel haigutavat pimedat sügavikku. Lendasime väga madalalt otse üle Vesuuvi. Olin üsna kindel, et üle aktiivse vulkaani ei peaks ükski lennuk lendama. Turvaeeskirju silmas pidades panin mõttes lennufirma Air India piloodile veel ühe miinuse kirja, aga hiljem selgus, et piloot päästis meid hoopis vägagi tõenäolisest surmast. Kui magasime, oli lennuk hulk aega asjatult Rooma kohal tiirutanud, kuna lennukorraldajad teatasid, et kõik maandumisrajad on kinni tuisanud ja maandumine on võimatu. Piloodil kästi suunduda Pisasse. Piloot hindas allesjäänud kütuse hulka ja sai aru, et Pisani ei jätku sellest mingil juhul. Korraldust eirates pööras ta lennukinina hoopis lõuna poole ja valis kõige otsema tee Napolisse, kuhu me nüüd maandusimegi. Ka siin sadas lund, aga lennukirattad puudutasid juba maapinda.

      Pärast maandumist sai meie sündmusterohke reis väga veidra lõpu. Lennuväljal topiti meid bussi ja sõidutati Napoli rongijaama. Kell oli kolm öösel ja Vatikan oli otsustanud, et meid sõidutatakse kahevagunilise treno papale’ga Rooma. Napoli rongijaam oli varasel hommikutunnil peaaegu inimtühi, ainult mõned vesiste silmadega joodikud pöörasid end pinkidel ringi ja vahtisid imestunult, kuidas valges rüüs Johannes Paulus neist ihukaitsjate ja ajakirjanike saatel mööda tuhises.

      Nägin silmanurgast, kuidas Phil Pullella telefoniputkasse lipsas. Mobiiltelefonide ajastu ei olnud veel saabunud ja Pullella kandis kõikjal kaasas žetoone, millega sai Itaalias telefoniputkadest helistada. Nüüd toppis ta neid raevukalt telefoniaparaati, ise samal ajal Reutersile uudislugu dikteerides. Mind üllatas, et ükski Itaalia ajalehetoimetuse reporter helistama ei rutanud. Korraga kuulsin ühte neist Pullellale hõikamas: „Meil oli ju kokkulepe!” Tuli välja, et surmväsinud itaallased olid kokku leppinud, et enne Rooma jõudmist keegi toimetustesse midagi ette ei kanna. Pullella ei tahtnud sellest midagi kuulda ja edastas agaralt toimetusele kõmu-uudist. Kerge see ilmselt ei olnud, kuna samal ajal, kui ta hingeldades oma märkmeid telefonitorusse vuristas, tuli tal aparaati pidevalt žetoone toppida ja seljaga telefoniputka ust kinni suruda, kuna Mandillo püüdis talle ukse vahelt vastu hambaid virutada.

      Rong oli väga romantiline valik. Libisesime mööda lumistest mäenõlvadest, millele langesid tõusva päikese esimesed punetavad kiired. Talvine päike kahjuks sooja ei andnud ja paavst magas kogu sõidu tekkidesse mähituna oma erakupees. Paljud meist olid ikka veel ainult lühikeste varrukatega särkides, mida meeldivalt soojas Mumbais kandsime, ja nüüd pidime sooja saamiseks üles-alla hüplema ning muid pentsikuid võimlemisliigutusi tegema. Kui saabusime Rooma väikesesse Trastevere jaama, ütles paavst perroonile astudes, et ta poleks osanud uneski näha, et niimoodi Indiast tagasi jõuab. „Vahel lihtsalt läheb nii,” lisas ta. Tõepoolest, selle kohta ei oskakski midagi muud kosta.

      Rooma tänavaid kattis endiselt lumevaip ja mul tuli ligi neli kilomeetrit jalgsi koju kõmpida. Seljas oli mul endiselt ainult T-särk, ühes käes kohver, teises kaasaskantav trükimasin. Lasin uksekella ja mu naine avas ukse. „Kuidas reis läks?” küsis ta rõõmsalt.

*

      Johannes Paulus II külastas Aafrikat neliteist korda. Just seal juhtus volo papale ajal kõige rohkem äpardusi.

      1988. aastal otsustati käia viies Aafrika lõunaosas asuvas riigis, jättes meelega reisikavast välja apartheidliku Lõuna-Aafrika vabariigi. Kui kolmandik reisist oli juba selja taga, ootasid Vatikani pressiesindajad Botswana lennujaamas Lesothosse suunduvat lendu. Lesotho on väike merepiirita riik, mida ümbritseb igast küljest Lõuna-Aafrika vabariigi territoorium. Ilmateatest kuulsime, et Lesotho pealinna Maseru lähistel on puhkenud torm, aga just sinna oligi meil tol päeval kavas lennata. Nägin juhtumisi meie Air Zimbabwe pilooti. Läksin temaga rääkima, et olukorrast paremat ülevaadet saada. Ta kinnitas

Скачать книгу