ТОП просматриваемых книг сайта:
Vatikani päevikud. Võim, poliitika ja saladused. John Thavis
Читать онлайн.Название Vatikani päevikud. Võim, poliitika ja saladused
Год выпуска 2013
isbn 9789949931910, 978-9949-9319-0-3
Автор произведения John Thavis
Жанр История
Издательство Eesti digiraamatute keskus OU
Šveitsi kaardiväelane tutvustas end nimepidi ja kinnitas veel kord, et ta helistab Sixtuse kabeli ukse juurest ning tal oli kästud edasi öelda, et kelli tuleb kohe lüüa.
CNN katkestas kavajärgse programmi kohe, kui Sixtuse kabelist hakkas suitsu tulema. Püha Peetri väljaku ääres olevalt terrassilt tegid otseülekande korrespondendid Jim Bittermann ja John Allen. Midagi konkreetset nad veel ei öelnud ja oli näha, et nad on äraootaval seisukohal.
Bittermannile meenus 1978. aasta fiasko, kui ta oli CNN-i Rooma korrespondent ja kanal edastas valeteate. Vaatajatele öeldi ennatlikult, et suits on valge. NBC ootas asjatult pool tundi, aga keegi ei ilmunud rõdule uue paavsti valimisest teatama. Selleks ajaks, kui viga taibati, oli Püha Peetri väljak juba peaaegu inimtühi. Bittermannile meeldis seda lugu ikka ja jälle jutustada, aga ta ei tahtnud mingil juhul seda viga korrata. Seda ohtu seekord õnneks ei olnudki, kuna kirikukellade helin pidi igasuguse kahtluse hajutama.
Keegi ulatas Bittermannile paberilehe. Itaalia uudisteagentuur ANSA oli äsja teatanud, et suits on valge. See ei veennud Bittermanni. Nad olid ka eile kinnitanud, et suits on valge. Itaalia ajakirjanikud jälgisid toimuvat nagu teatrietendust, mitte kui ajaloolise tähtsusega sündmust. Kui valge suits hoopis mustaks värvus, lisas see nende meelest etendusele ainult vürtsi juurde.
Bittermann jälgis, kuidas rahvas iga minutiga rohkem elevile läks. Kui selguks, et suits on siiski must, oleks see kõikide valehäirete ema.
„Paistab, et rahva meelest on suits valge,” teatas Bittermann.
Samal hetkel täitis väljaku kirikukellade helin.
„Kellad hakkasid lööma, Jim,” ütles John Allen.
„Tõsi, kellad löövad, aga kell sai kuus.”
„Seda küll,” nõustus Allen.
Bittermann vaatas kaamerasse, mis campanone’t filmis. Kell oli paigal. Möödunud oli kaksteist minutit ja korsten suitses endiselt. Mis kurat nüüd siis lahti on?
Fabbrica’s ootasid kaks meest telefonikõnet.
Giuseppe Fiorucci istus kannatlikult puldi ees ja kuulas kirikust kostuvaid erutunud hääli. Valge suits, must suits, peaksime kella lööma – igaühel oli mingi arvamus. Sellest kirikutiivast, kus Fiorucci istus, ei olnud näha suitsu, väljakut ega midagi muud.
Inimesed rääkisid kella helistamise „aust”, aga Fiorucci ei olnud nendega nõus. Ta istus puldi taga sellepärast, et oli nelikümmend aastat basiilikas töötanud, mitte sellepärast, et oleks kriisihetkedega teistest paremini toime tulnud või oskuslikumalt nuppu vajutanud. Fiorucci ei pidanud end tähtsamaks, kui ta tegelikult oli. Inimesed, kes arvasid, et uue paavsti auks kella helistamine võib teda närveerima panna või temas erutust tekitada, eksisid. Igatahes ei närveerinud ta praegu rohkem, kui eelmise paavsti surmakella helistades. See oli tema töö ja selles ei olnud midagi erilist. Nüüd oli kõige tähtsam mitte midagi tuksi keerata ja mitte mingil juhul enne õiget aega nupule vajutada. Kui kell juba lööma hakkab, ei saa enam ümber mõelda. Peab olema täiesti kindel. Need mõtted rahustasid teda.
Mõni korrus allpool istuv piiskop Lanzani nii filosoofilisi mõtteid ei mõlgutanud. Ta vahtis üksisilmi telefoniaparaati. Miks see juba ei helise? Keegi pistis pea ukse vahelt sisse: „Nad ütlesid, et suits on valge.”
Lanzanile tuli pähe kohutav mõte: mis siis, kui keegi ei märganudki helistada? Mis siis, kui uus paavst astus rahva ette enne campanone löömist? Lanzani teadis hästi, et sellist apsakat ei unustataks iial.
Uus paavst. Kahtlemata Ratzinger. Kedagi teist ei oleks ainult nelja hääletusega valitud. Ja oligi hästi. Erinevalt enamikust kardinalidest oli Ratzinger basiilika personalile tuttav tegelane. Ta jalutas iga päev üle Vatikani peaväljaku, must barett peas ja kohver käe otsas. Teda oleks võinud vabalt ülikooliprofessoriks pidada. Ratzinger oli väga tihti ise Püha Sakramendi kabelis missasid läbi viinud. Ta tegi seda ladina keeles. Tema on mees, kes kaitseks kiriku traditsioone ja see oleks ainult hea. Mõne teise välismaalasest paavsti puhul ei võiks iial kindel olla, et ta Vatikani kuhugi mujale ei koli või seda maha ei müü, et vaeseid toita. Tõsi, Ratzinger oli sakslane ja sakslastest paavstid ei olnud ajaloos seni veel millegi erilisega silma paistnud, aga Vatikani itaallased olid Ratzingeri omaks võtnud ja lugesid teda enda hulka kuuluvaks. Ta oli siin juba kakskümmend neli aastat töötanud. Pealegi ei olnud seekord ühtegi sobivat itaallasest paavstikandidaati.
See valmistas paljudele muret. Minevikus, kui Itaalia kardinalid jagunesid kahte leeri ja mõlemal leeril oli oma itaallasest kandidaat, oli neil piisavalt mõjujõudu, et soovitada kompromisskandidaadiks samuti itaallast. Seekord oli teisiti. 115 kardinalist koosneva kolleegiumi häältest kuulus itaallastele ainult 20 ja kes nende kandidaadid siis olid? Pooled neist toetasid kardinal Camillo Ruinit, Rooma paavstlikku vikaari. Liberaalid lootsid kardinal Carlo Martinile, aga tema koguks vaid mõned sümboolsed hääled Ratzingeri vastastelt.
Ummikusse aetud konklaav võiks viimases hädas pöörata pilgu Kolmanda Maailma kandidaatide poole, aga kuhu täpsemalt? Paljud rääkisid viimasel ajal Ladina-Ameerikast, kuid USA kardinalid ja ka mitmed eurooplased suhtusid ladina-ameeriklastesse eelarvamuse ja ettevaatlikkusega. Valjult sellest küll ei räägitud, aga võtmesõnaks oli „küpsus” – latiinod ja aafriklased tulid kohalikest väikestest kirikutest, mis ei olnud piisavalt küpsed, et sealt võiks õige paavst tulla. Võib-olla kunagi hiljem. Siis oli veel Aasia, kuid ainus sealne võimalik kandidaat oli Indiast pärit Ivan Diaz – mees, kes suurema osa oma karjäärist oli veetnud Vatikani diplomaadina. Tema kandidatuurile oli aga vesi peale tõmmatud kohe pärast Rooma saabumist. Itaalia meedias kirjutati, et Diaz on nõrga tervisega ja põeb suhkruhaigust ning vajab isikliku põetaja abi, et kardinali juurde igapäevasele nõupidamisele ja sealt tagasi pääseda. Diazi vastuväited ei tahtnud sugugi trükivalgust näha.
Vatikanis suhtuti Kolmanda Maailma paavsti kui muinasjuttu. Rooma kuuria ametnikud said aru, et tuuled puhuvad hoopis teisest suunast. Kakskümmend kuus aastat oli kirik Johannes Paulus II juhtimise all globaliseerunud. Oli korraldatud lõputuid visiite Kolmanda Maailma riikidesse, iga Aafrika küla võis katoliku kiriku rambivalguses särada. Oli peetud lugematuid dialooge teiste religioonide usujuhtidega, tehtud ajaloolisi žeste, külastatud mošeesid ja sünagooge. Nüüd oli aeg pilgud jälle enda poole pöörata, endasse investeerida. Katoliku kirik vajas korrastamist ja suurpuhastust. Olukord soosis kedagi enda hulgast ja Ratzinger seda kahtlemata oli.
Lanzani vaatas kella. Möödunud oli veel viis minutit. Korraga süttis telefonil saabuvast kõnest märkuandev tuluke. Lanzani tormas kabinetist välja ja jooksis Fiorucci juurde.
„Ta käskis kella lüüa,” teatas Fiorucci.
„Kes?”
Fiorucci ütles ühe peapiiskop Marini alluvuses töötava monsenjööri nime. Lanzani noogutas rahulolevalt – korralduse oli andnud tseremooniameister.
„Nüüd me siis teame,” ütles ta igat sõna rõhutades ja vaikis seejärel mõne hetke, et tema sõnum ja mõte kõikidele ruumisviibijatele kohale jõuaks.
„Helista campanone’t,” ütles ta viimaks.
Fiorucci vajutas nuppe, mistõttu hakkas tornis väike elektrimootor surisema ja hiigelsuured hammasrattad aeglaselt pöörlema. Mõne sekundi pärast hakkas campanone kõikuma. Habemus papam.
TEINE PEATÜKK
Volo papale
Isegi 10 000 meetri kõrgusel pidi paavst Benedictus XVI ilmumine rahva ette olema viimse detailini läbi mõeldud. Ta oli riietatud parimasse valgesse sutaani ja tema juukseid oli äsja pügatud. Värske paavst liugles vaikselt lennuki nõupidamissalongi ja jäi kuuekümne viiele ajakirjanikule sulnilt naeratades otsa vaadates vaheseina ette seisma. Ajakirjanikud saatsid teda lennul Roomast Brasiiliasse São Paolosse. Vatikani raadio närveerivad tehnikud