LITMIR.BIZ

Скачать книгу

häälte kokkulugemist hääletussaali minna. Ta oli õigel ajal kabelis, et kuulda, kuidas kardinal Ratzingerilt küsitakse: „Quo nomine vis vicari?”

      Paavsti nime valimine oli omaette väike draama. Ideaalis pidi paavst edasi kandma mõne endise paavsti nime, aga kelle? Kui Ratzinger nimetaks end Johannes Paulus III, jääks ta igaveseks eelkäija varju. Pius XIII viitaks II Vatikani kirikukogu-eelsetele paavstidele ja oleks justkui tagasiminek, Johannes XXIV ei tulnud kõne allagi.

      „Vocabor Benedictus,” ütles uus paavst. Saalist kostus järjekordne aplaus. Benedictus XVI. Piiskop Marinit see valik ei üllatanud, kuna Benedictus on üks Euroopas enim au sees olevaid pühakuid. Euroopa pidi jälle maailma nabaks saama ja küll Ratzinger juba selle eest hoolt kannab. Üks, mis kindel – Aafrikasse ja Aasiasse tehakse järgmistel aastatel oluliselt vähem visiite.

      Hääletuse vaatlejad kogusid kokku 115 valimissedelit ja kardinalide märkmed, neid polnud just palju. Paberihunnik sai üsna väike ja oli selge, et see põleb liiga ruttu ära. Tulle pidi veel paberit lisama ja kohe hakkas ahi kabelisse suitsu sisse ajama.

      Piiskop Marini seisis veidi eemal ja jälgis sündmuste käiku. Ta ei olnud mees, kes tühjast tüli teeks või kergesti ärrituks. 62-aastane hõbejuukseline vaimulik oli viimased kümme aastat aidanud ja toetanud üha põduramaks jäävat Johannes Paulus II avalikel esinemistel. Kui paavst altarile astudes komistama juhtus, oli Marini see, kes temast kinni haaras. Kui paavst kaotas kõnet pidades järje, näitas Martini sõrm talle tekstis õige koha kätte. Marini oli see, kes kombetalitused Parkinsoni tõbe põdeva paavsti jaoks sobivaks kohandas ja aitas talle hüdraulilise mehhanismi abil üles-alla liikuva ratastooli välja mõelda, et paavst saaks istudes jutlusi pidada. Marini teadis, et on vähetõenäoline, et teleülekannet jälgivad inimesed seda tähele panevad. Paavstirüü ohtrad voldid varjasid rihmasid, mis paavsti tooli küljes hoidsid. Kuigi paavsti viimastel eluaastatel oldi maailma erinevatel altaritel jutlusi pidades mitu korda peaaegu katastroofi äärel oldud, ei sattunud Marini kordagi paanikasse. 1999. aastal arvasid paljud, et oli hullumeelne temp lasta paavstil ise püha uks avada. Johannes Paulus oli pikas kirevas rüüs trepist vaevaliselt üles vaarunud, aga ta sai sellega tänu tohutule tahtejõule siiski hakkama. Marini selgitas hiljem, et see oli paavsti hetk ja ta ei oleks saanud lasta tseremooniameistril end trepist üles aidata või toetada. Nii tol korral kui ka lugematutel teistel kordadel oli Marini koos kõigi teistega muretsenud ja hinge kinni hoidnud, aga tema näost ei olnud seda kunagi näha. Ta oli alati vana rahu ise ja paistis, et tema enesevalitsus oligi see, mis kõike koos hoidis. Kui paavst suri, avas Marini lukustatud lauasahtli ja võttis välja kaks kausta liturgilisi palveid ja tseremooniaid, mille kallal ta üle kümne aasta püüdlikult töötanud oli. Teosed kajastasid praktiliselt igat hetke alates eelmise paavsti surmast ja uue valimisest kuni Johannes Paulus II surmani. Marini korraldatud matusemissa oli nii hoolikalt läbi mõeldud ja ellu viidud, et kui õrn tuuleiil paavsti kirstul oleva lauluraamatu lehti keeras, ütles üks Vatikani ametnik, et isegi selles on Marini käsi mängus.

      Marini tuli paavsti haiguse ja matustega nii hästi toime, et tema vaenlastelgi ei jäänud muud üle, kui sellega nõustuda ja talle au anda. Ja vaenlasi tal tõepoolest oli. Rooma kuuria oli paavsti missade suhtes jagunenud kahte leeri. Traditsioonide austajad suhtusid sügava põlgusega paavsti missade meelelahutuslikesse viguritesse – Kolmanda Maailma põlisrahvaste tantsutruppidesse, eksootilistesse rütmidesse, multikultuursetesse kingitustesse, kujukeste ja muu pudi-padi demonstreerimisse kiriku vitriinkappides. Nad ei sallinud lilli, mis paigutati altari kohale, ümber ja alla. Nende meelest oli see Vatikani korra avalik rikkumine. Nad süüdistasid selles kõiges Marinit ja olid veendunud, et tema karjäär on läbi. Eriti nüüd, kui uueks paavstiks oli valitud igasuguse liturgilise innovatsiooni vastane kardinal Ratzinger.

      Hetkel ei olnud Marinil aega selle üle pead murda, kuidas Ratzingeri ametisse määramine tema vaimulikukarjääri mõjutab. Ta pidi koos abilistega ahju kuidagi korda saama, et see enam suitsu sisse ei ajaks, aga keegi torkas talle pihku pärgamendi. See oli paavsti ministeeriumi ametisse määramise korraldus ja Marini ülesanne oli see vormistada ning notariaalselt kinnitada. Marini tegutses kiiresti, kuna kohe-kohe pidi ta esitlema uut paavsti. Kõigepealt tuli paavstile sobiva suurusega rüü valida. Riietusruumis rippus kolm erineva suurusega missarüüd. Marini oletas, et Ratzingerile sobib keskmine suurus.

      Kardinalid astusid üksteise järel paavsti juurde, et tema kätt suudelda. Uus paavst ise oli ülevoolavalt õnneliku olemisega. Alles siis meenusid kellelegi kirikukellad. Peapiiskop Marini või keegi tema tseremooniameistritest oleks pidanud helistama fabbrica’sse, piiskop Lanzani pidi omakorda kellalööjat teavitama. Keegi ei olnud veel fabbrica’ssegi helistanud. Kuna mobiililevi puudus, pidi teate edastama lauatelefoniga. Marini, kes koos uue paavstiga riietusruumi poole liikus, sosistas möödaminnes assistendile midagi kõrva, mille peale viimane ukse juurde jooksis, selle avas ja ukse taga valves oleva Šveitsi kaardiväelase poole pöördus.

      „Otsi ruttu kuskilt telefon! Ütle neile, et nad campanone’t helistaks! Habemus papam!” kamandas ta valvurit.

      Vaid mõni üksik kohalviibija pani tähele, kuidas piiskop Vittorio Lanzani ruttas üle Püha Peetri väljaku. Ehkki Lanzani oli fabbrica’s tähtsuselt teine mees, tundsid vähesed turistid teda nägupidi. Ta kuulus Vatikani nähtamatusse hierarhiasse ja see meeldis talle. Õbluke ja silmatorkamatu välimusega paksude klaasidega prille kandev mees ei janunenud kuulsuse ning tähelepanu järele. Ta oli 53-aastasena saavutanud positsiooni, mis pidi talle varem või hiljem kardinalikuue tagama, aga hetkel paistis talle kõige paremini just kulissidetagune töö passivat. Tähtis oli seda tööd teha hästi ja eriti nüüd, mil oli saabunud otsustav hetk, mida kogu maailm jälgis, ei saanud ta endale lubada ainsatki eksimust.

      Viimased kaks ja pool nädalat olid Lanzani maailma pahupidi pööranud. Lihtsate kohustuste täitmine, nagu Püha Peetri basiilika uste avamine ja sulgemine, jälgimine, et hoone oleks korras ja puhas, oli miljonite palverändurite saabumisega võimatuks muutunud ja kõikjal valitses kaos. Alluvate kuuldes nimetas ta võimuvahetuse perioodi „kauniks hädaolukorraks”, aga sisimas kahtles sügavalt, kas basiilika ja fabbrica personal olukorraga toime tuleb. Katedraal mahutas korraga kuni kaheksa tuhat inimest, aga neil päevil lasti basiilikasse iga tunni aja tagant kakskümmend üks tuhat külastajat. Peavalu valmistasid ka kirikukellad. Enamik inimesi pidas kellalöömist lihtsaks ülesandeks, millega võiks hakkama saada iga inimene. Lanzani teadis, et see on palju keerulisem kui pealtnäha paistab. Püha Peetri kiriku kellalööja pidi põhjalikult tundma elektrilist kellade juhtimise pulti. Hetkel täitis seda kohustust Giuseppe Fiorucci, kes oli oma töös väga osav, aga õnnetuseks läks ta igal õhtul pärast tööpäeva lõppu koju. Õhtu, mil Johannes Paulus II suri, oleks seetõttu äärepealt lõppenud katastroofiga. Lanzani aitas parasjagu Püha Peetri väljakul kümnete tuhandete palverändurite rongkäiku juhtida, kui talle kõrva sosistati, et paavst on surnud. Lanzani taipas, et neil ei ole kellalööjat. „Helista Fioruccile!” ütles ta abilisele, lootes, et kellalööja ei ole veel magama heitnud. Äsja koju jõudnud Fiorucci tormas tagasi Vatikani. Kui Johannes Pauluse surm viimaks teatavaks tehti, oli Fiorucci juhtimispuldi juures ja üle väljaku hakkas kostuma aeglane, madal ja ühtlane kellahelin. Traditsioonide kohaselt pidid kellad lööma paavsti surmahetkel, aga sel korral, nagu Lanzani hiljem meenutas, oli paavst juba hulk aega varem teise ilma läinud.

      Taas kord oli kogu maailma tähelepanu koondunud kirikukelladele. Õnneks seekord oli Fiorucci tööpostil. Lanzani oli just oma kabinetti astunud, kui telefon helisema hakkas. Fiorucci haaras toru, aga helistajaks ei olnudki peapiiskop Marini, vaid hoopis itaalia keelt tugeva aktsendiga rääkiv Šveitsi kaardiväelane.

      „Te peate campanone’t helistama! Paavst on valitud!”

      Fiorucci pani kõne ootele ja valis Lanzani numbri. „Šveitsi kaardiväelane helistab ja käsib mul kella lüüa.”

      Lanzani kortsutas kulmu. Selline korraldus pidi tulema otse peapiiskop Marini kabinetist. „Mis selle kaardiväelase nimi on?” küsis ta kellalööjalt. Fiorucci ei teadnud. „Ta oli väga kategooriline ja ütles, et helistab Sixtuse kabeli juurest.”

      Ootele pandud kaardiväelast haaras paanika ja ta anus, et Fiorucci viivitamatult kella

Скачать книгу