Vatikani päevikud. Võim, poliitika ja saladused - John Thavis

Скачать книгу

kirikukogu ajal, kui paavst oli alles noor ülempiiskop ja Tucci kirikukogu dokumentide ning määruste koostamise teoloogiline nõustaja. Kuigi Tucci oli intelligent selle sõna kõige tõsisemas mõttes, oli tema kõneviis nii lihtne, nagu räägiks suvalise selliga kuskil baarileti taga.

      Jalutasin Tucci juurde, et temaga Svaasimaa kõrvetava päikese all natuke juttu puhuda. Sain teada, mis talle meelehärmi põhjustab. Jumalateenistus oleks võinud alata, aga Vatikani ametnikud ootasid kahekümneaastast Svaasimaa kuningas Mswati III, kellel oli komme alatasa kõikjale hilineda. Tucci vaatas närviliselt kella.

      Meile lähenes tumesinisesse rõivastatud valitsusametnik.

      „Väikest hilinemist peetakse meie maal austusavalduseks,” selgitas ta. Tucci ei öelnud midagi. Tema lopsakad kulmud olid meeleheitest kortsus ja ta vajas hädasti ühte sigaretti.

      Svaasimaalased olid juba Johannes Pauluse saabumisel prohmakaga hakkama saanud. Kui paavsti auto staadionile jõudis, kogunes jõuk Svaasi mehi tema auto ümber ja tõstis kilbid tervituseks kõrgele õhku. See kõik oli tore, aga autojuht keeras enne peatumist autonina vales suunas ja pidi eksimuse tõttu natuke tagurdama. Hämmingus paavst ei saanud aru, mis toimub. Tucci oli päris jahmunud ega mõistnud, miks auto ümber kogunenud rahvamass selle manöövri peale vaimustunult kiljuma hakkas.

      Kuningas oli juba viisteist minutit hiljaks jäänud ja paavst oli altaril ning ootas. Tucci jälgis toimuvat ja märkas midagi, mis talle ei meeldinud. Ta ütles järsult midagi raadiosaatjasse. Täisrelvastuses sõdurid olid tema meelest altarile liiga lähedal ja paavsti selja tagant piilus välja automaatrelva padrunipesa. Tucci käskis sõdurid mujale paigutada, et jumalateenistus ei näeks välja nagu sõjaväeõppus.

      Paavst alustas jumalateenistust ja mõni minut hiljem hakkas rahvas valjuhäälselt juubeldama. Kuningas Mswati oli viimaks saabunud. Tema vana tüüpi Cadillac tegi enne kuninga istekoha juurde sõitmist staadionil auringi. Nägin, kuidas Tucci midagi raadiosaatjasse torises ja pead vangutas.

      „No vaadake seda ometi,” pomises ta pahaselt. Ta oli jälle millegipärast pahane, aga ma ei saanud aru, miks. Siis märkasin – noor kuningas oli saabunud koos kahe abikaasaga. Kokku oli tal neid neli.

      Polügaamia on Svaasimaal laialt levinud ja kuningas Mswati oli alati esimene, kes meheleminekueas tütarlapsed üle vaatas. Kolm nädalat enne paavsti saabumist toimus Svaasimaal iga-aastane umhlanga-pidu, kus kümned tuhanded noored süütud tütarlapsed paljaste rindadega tantsisid ja laulsid, lootes kuninga tähelepanu võita ja üheks tema naiseks saada. Ühel neiul tavaliselt veabki ja temast saab kuninga uus mõrsja. Tütarlaste jaoks tähendab kuninga naiseks saamine pääsemist vaesusest – vähemalt kinnitasid seda paavsti missal viibinud Svaasimaa ametnikud. Lisaks selgitasid nad mulle, et 20 000 tantsiva tütarlapse seast pruudi valimine pole kaugeltki nii lihtne, kui pealtnäha paistab. Sel aastal ei tahtnud kuningas valikut esmamulje põhjal teha ja võttis tantsu videolindile ning langetas otsuse hiljem.

      Kerge iroonia, mis ilmselt ühelgi kohalviibijal märkamata ei jäänud, seisnes selles, et paavst kaitses jutluses kristlikku abielu ja kritiseeris teravalt polügaamiat. Paavsti sõnul oli mitmenaisepidamine naiste jaoks solvav ja alandav. Kui tema sõnad kuningat ja tema naisi solvasidki, siis välja nad seda igatahes ei näidanud. Mswati võttis paavsti hiljem oma kojas soojalt vastu. Külastust jälgis eemalt üks aukartustäratav ja mõtliku ilmega naine.

      „Kes see on?” küsisin ühe musta rõivastatud Svaasimaa bürokraadi käest.

      „See on kuninga ema Indlovukazi.” Ta konsulteeris põgusalt kolleegiga ja pöördus siis uuesti minu poole. „Teie keeles tähendab see Vägev Emaelevant,” ütles ta, nagu ma peaksin sellest midagi järeldama. Mu näoilme ilmselt reetis, et olen endiselt hämmingus.

      „Ta on Svaasimaal väga tähtis isik,” selgitas ta aeglaselt ja iga sõna rõhutades. Tõepoolest, hiljem sain teada, et see suure turbani ja kurjakuulutava pilguga daam valitses koos pojaga riiki ja aitas muuhulgas pojale ka uusi naisi välja valida.

      Paavsti kaheksatunnine visiit Svaasimaale ja tema jutlus monogaamia ainuõigsusest möödusid nagu suvine vihmapilv. Polügaamia õitseb seal edasi ja umhlanga meelitab endiselt kohale kümneid tuhandeid tütarlapsi. Aastaid hiljem lugesin ajalehest, et 37-aastane kuningas Mswati sattus pahandustesse, valides oma kolmeteistkümnendaks naiseks 17-aastase teinimissi. Sellega rikkus ta AIDS-i leviku takistamiseks välja kuulutatud kõlbluskoodeksit, mis keelas alla 18-aastastel tüdrukutel abielluda. Rahva meelepaha leevendamiseks tunnistas kuningas, et seadused kehtivad ka talle ja määras endale trahviks ühe lehma.

*

      2001. aasta septembri lõpus veetis paavst Johannes Paulus kolm päeva Armeenias, enne seda oli ta teinud neljapäevase visiidi Kasahstani. 81-aastase põdura ja Parkinsoni tõve käes vaevleva paavsti jaoks oli reis liiga pikk. Teda pidi kõndides pidevalt toetama ja tal oli jumalateenistuste ajal raske püsti seista. Aeg-ajalt vajus ta keset jutlust väsinult oma tooli. Tema käed värisesid tugevamini kui varem ja Vatikani arvutiasjatundjad varustasid kõnepuldi sülearvutiga, mis aitas tal tekstis paremini järge pidada. Idee oli sündinud otsesest vajadusest – kord olid paavstil poognad käest libisenud ja lehekülgede järjekord segi läinud. Aastaid paavsti kõrval püsinud inimestel oli tema aeglast hääbumist valus vaadata. Oli selge, et varem või hiljem jääb ta ratastooli.

      Volo papale ajakirjanike seas tekitas see reis delikaatse küsimuse, kas paavst on üldse veel Vatikani juht. Küsimus muutus eriti teravaks just Kasahstani visiidi ajal. 11. septembri rünnakust kaksiktornidele oli möödunud vaid kaks nädalat. Afganistani riigipiirini oli kõigest mõnisada kilomeetrit ja ajakirjanikud tahtsid teada, mida Vatikan arvab USA rünnakust Talibani vägede vastu. Paavst ega tema välispoliitikud ei olnud seni USA operatsiooni „Kestev vabadus” kohta suurt midagi öelnud, aga Vatikani pressiesindaja Joaquin Navarro-Valls otsustas selle vea Kasahstani pealinnas Astanas äkitselt parandada. Päevakavas tekkinud pausi ajal ütles ta, et Vatikan mõistab USA ülemaailmset terrorismivastast sõda, kui see on osa enesekaitsest. Tema kommentaar oli üllatavalt radikaalne ja sõjale õhutav ning lükkas tagaplaanile paavsti visiidi tegeliku eesmärgi. Jälgisin, kuidas paavst valusid trotsides jutlust pidas ja mõtlesin, kas ta üldse teab, mida tema pressiesindaja just maailmale öelnud oli.

      Selleks ajaks, kui Armeeniasse jõudsime, oli Navarro-Valls, mõistes, kui ärgas paavst füüsilisele nõtrusele vaatamata oli, hakanud juba teist juttu ajama. Kui ainult tunneksime teda lähemalt, ütles ta meile, saaksime aru, kui terane tema mõistus ikka veel on. Mulle tundus, et tema meelemuutuse taga olid Vatikani tippametnikud. Kahtlemata ei jäänud neil märkamata, et Navarro-Valls oli võtnud endale omavoliliselt õiguse edastada rahvale paavsti nägemust „terrorismivastasest sõjast”. Tema käitumine jättis mulje, nagu ei suudaks paavst enda eest enam ise kõnelda.

      Nutikas Saksa ajakirja Bild reporter Andreas Englisch kasutas juhust ja alustas avalikku diskussiooni teemal, kes Vatikani õieti juhib.

      „Kas arvate, et Navarro tegi seda omal algatusel? Ma ei usu seda ilmaski. Loomulikult tõmbas keegi kuskil niite, aga kes? Nüüd tuleb neil meid veenda, et paavst on „vaimselt ärgas” ja et tegelikult juhib riiki ikkagi paavst!” ütles ta kõlava naeru saatel.

      Avastasime Englischiga veidrate märgistustega kollased kanistrid, mis olid paavsti lennukile laaditud. Tootjaks oli märgitud üks Saksamaa ettevõte. Sisestasime firma nime Google’i otsingusse ja saime teada, et tegemist on hapnikuballoonidega, mis olid tõenäoliselt hädaolukordadeks kaasa võetud. Kõik see jättis mulje, et hinge vaakuvat paavsti veeti näitamiseks mööda maailma ringi, samal ajal kui Vatikani käsuliin koost lagunes.

      Reisi viimasel päeval olime Jerevanis järjekorda võtnud, et bussi pääseda. Kurnatud Vik van Brantegem seisis bussiukse kõrval ja kontrollis nimekirjast, ega keegi maha pole jäänud. Lennujaama viivast bussist mahajäämine võis tähendada katastroofi ja minuga on seda juhtunud vaid ühel korral Mosambiigis. Tol korral tormasin peatänavale ja püüdsin hääletada, vehkides meeleheitlikult 50-dollarilise rahatähega. Esimene möödasõitev auto pidas kinni ja viis mu lennujaama. Tasu heateo eest keeldus ta vastu võtmast.

      Buss sõidutas meid lennujaama ja läksime pardale. Ootasime paavsti, kes külastas kolmekümne

Скачать книгу