LITMIR.BIZ

Скачать книгу

talle pähe tulnud isegi mitte siis, kui ta tööd otsinud oli. Selle raha eest polnud ju võimalik ära elada!

      Kui ajutised rahakriisid välja arvata, oli Cärolynil Mihkliga tore. Üsna pea sai ta aru, et tegemist pole vaid nooruse uljusega, vaid Mihkel ongi teistmoodi, kerge käitumishäirega tüüp, kelle lennukad ideed käivad käsikäes tuliste emotsioonidega. Näiteks otsustas ta kord hakata itaalia keelt õppima. Paari keeletunni järel oli ta sellest nii vaimustuses, et tahtis ka ise itaalia keele õpetajaks hakata. Cärolyn oli kahtlustanud, et äkki on õpetajaks mõni liiga kena tütarlaps, aga veendus siis, et asi oli Mihkli loomuses: niipea, kui olid käes mingidki uued teadmised, tahtis ta kohe olla nende jagaja, saada nende jagamise eest au ja tänu! Cärolyn ei imestanud, kui itaalia keele õpingud juba kahe kuu pärast katki jäid. Ta ei heitnud seda ka Mihklile ette. Kuni Mihkel Cärolynist hoolis, võis tema käitumist lihtsalt meelelahutusena võtta.

      Cärolyn muigas mõrult, kui mõtles oma suhtele Mihkliga praegu. Sellele pilgule, millega Mihkel teda vaatas, kui abordist rääkis. Mingit meelelahutust siin küll enam ei olnud.

      Hommikul ei olnud Cärolynil oma olukorrast veel mingit pilti. Ta ootas kärsitult Nella tulekut ja läks talle õue vastu. Uute moodsate kortermajade rajoonis oli võõral lihtne eksida.

      „Kuule, sa oled päris kõvasti juurde võtnud,“ mõõtis Nella teda pealaest jalatallani.

      „Äkki on mul vabandus? Äkki ma olen rase?“

      „Maailma kõige ilusam rase!“ hakkas Nella naerma. Nad kallistasid ja jalutasid Cärolyni kodu poole.

      „Päris uhkes kohas elad,“ ütles Nella ringi vaadates.

      „Oo jaa. Uhkust siinkandis jätkub.“

      Välisukse juures seisis üks kutt, ilmselt kellegi külaline, oodates sisse laskmist. Kostus uksekella kutsuvat heli.

      „Kelle juurde te minna tahate?“ küsis Cärolyn. Ta küll ei tundnud oma naabreid, aga selline otsekohene küsimus aitas aru saada, kas tegemist on ikka normaalse inimese, mitte aga näiteks vargaga. Noormees pöördus. Üks Mihkli kannupoistest.

      „Väga hea, et sa siin oled. Mul on sulle üks saadetis.“ Kutt ulatas Cärolynile kirja ja läks kiiresti minema. Cärolyn pistis paberi taskusse ja avas välisukse.

      Kohe, kui Cärolyn tuppa sai, avas ta kirja. See oli käsitsi kirjutatud ja sisu oli lühike: kahe nädala pärast olgu välja kolitud. Allkiri: Mihkel. Cärolyn tundis Mihkli käekirja ära. Mihklil oli harjumus oma välkideid paberitele kritseldada. Nüüd siis oli järjekordne mõttevälgatus leidnud tee paberile.

      „Mõtle, ta saadab mulle kirja! Kirja?! Kes tänapäeval kirja saadab?“ ahhetas Cärolyn.

      „Kulleriga,“ täiendas teda Nella.

      „Just! Kas sõnumit telefoni oleks palju palutud?“

      „Võib-olla tahtis ta olla isiklikum, lähedasem, intiimsem?“ pakkus Nella.

      „Jaa, ja eriti intiimne on muidugi sõnum: koli välja,“ naeris Cärolyn. Olukord tundus talle rohkem kui jabur.

      „Täiega imelik mees see Mihkel,“ arvas Nella, kui Cärolyn talle oma viimaste päevade sündmustest oli rääkinud. Nella ei olnud Mihklit kunagi kohanud. Alati oli Mihklil olnud mingit tegemist, kui Nella Eestis käis, ja Cärolyn ei kiirustanud neid kahte omavahel tutvustama. Mihkli kuuldes poleks ta ju saanud Nellaga oma naljugi teha.

      „Räägi parem endast, ma ei viitsi rohkem sellele mõelda,“ otsustas Cärolyn teemat vahetada. „Kaks nädalat on kolimiseks aega ka.“

      „Mis minust? – Ma läksin Gregiga tülli, ütlesin, et sõidan Eestisse. Ja sõitsingi.“

      „Mille peale te siis seekord tülli läksite?“ uuris Cärolyn. See, et Nella tüli pärast Eestisse sõitis, oli üllatav. Tavaliselt piirdus ta pärast tülisid pikkade kurtmistega Facebookis.

      „Ma ei teagi. Midagi suurt ei olnudki, vanad teemad tõusid jälle üles, lihtsalt lõi kaane pealt.“

      „Sinul?“

      „Muidugi minul! Mina ju sõitsin siia! – Oot, mis sa arvasid, et… et ta viskas mu välja? – Ei! Ma tulin ise.“

      „Päriseks?“

      „Ei! Lihtsalt tuulutama.“

      „Ma vaatasin jah, et nii väikse kohvriga ju ei koli.“

      Nella vaatas hindavalt oma kohvrit ja oli vait.

      „Või… või ta jälle lõhkus su riideid?“

      „Seekord põletas. Nagu filmis. Kuhjas riided õues grillile, valas süütevedelikuga üle ja – tuld!“

      Cärolyn vangutas pead.

      „Mõnikord ma mõtlen, miks sa sellisega üldse koos oled?“

      „Sa tead väga hästi, miks.“

      Muidugi Cärolyn teadis: Nellale meeldis Greg. Ehk ta isegi armastas teda, aga Nellale omaselt ei olnud mingid suured tunded kunagi teemaks. Greg oli tõesti hea valik: nutikas, hea välimusega ja üle keskmise jõukas. Ja seda mitte Eesti, vaid Euroopa mõistes. Samuti teadis Cärlolyn, et pärast leppimist viis Greg Nella poodidesse ja ostis talle uued riided – teinekord isegi paremad ja kallimad kui eelmised olnud olid. Uued riided on küll head, aga mõned asjad saavad ju armsaks!

      „Ja ma ei ole kaugeltki ainuke, kelle mees tülitsedes riiete kallale läheb.“

      Ka seda teadis Cärolyn hästi.

      „Ikkagi on kummaline, et sina ja niimoodi käituv mees.“

      „Lõpeta,“ ütles Nella.

      Aga Cärolyn ei lõpetanud.

      „Riiete lõhkumise mõte on ju mõista anda, et vaata, mida ma teha võin, kui tahan – ma lõhun su riided ära, sa oled nüüd paljas ja tänaval! – Aga mis siis, kui ta enam uusi ei osta ja sa oledki paljas ja tänaval?“

      „Päriselt – lõpeta! Ma ju tean, et selline võimalus on olemas. – Aga tead, ma olen päris osavaks muutunud, ma juba tean, kuhu oma paremad riided peita!“

      „Nii et nüüd peidad siis riideid ka?“ küsis Cärolyn.

      Tüdrukud puhkesid naerma. Peitmine oli neil juba vana teema: nad mõlemad peitsid oma elukaaslaste eest raha. See oli alanud juba ammu, aastaid tagasi, kui Cärolyn veel täisealinegi polnud. Nella oli kusagilt lugenud, et hea nipp säästmiseks on panna iga kord, kui mingi raha saad, sellest kümme protsenti kõrvale. Piisavalt väike summa, et puudust ei tunneks, ent piisavalt suur, kui teinekord vaja on. Nella hakkaski raha kõrvale panema. Tema eeskujul ka Cärolyn. Kuni mõlemad kogesid, et säästmine mehega koos elades peab olema salajane: kõik mehed ei hinnanud rahakogumist („Kogud raha, et minu juurest jalga lasta?“) ja kõigil polnud ka pidevat sissetulekut („Kas sul on kahju mulle raha anda, kui sul on?“). Nii muutuski rahakogumine raha peitmiseks. Kõikidel normaalsetel naistel on kusagil salaraha peidus, olid nad kindlad.

      „Nii et sinu lootus Gregiga maja osta luhtus,“ nentis Cärolyn. Nellal oli juba aastaid unistus: oma maja. Kas siis mehega või üksinda, aga ikkagi maja. Väikese murulapi ja kauni lillepeenraga. Nagu kiusuks sattus ta aga meeste otsa, kes armastasid linnaelu ja kortereid ning kes enne laste sündimist polnud kindlasti nõus kuhugi äärelinna kolima. Ei Eestis ega kusagil mujal. Lapsi aga Nella ei tahtnud. Ikka see klassikaline põhjus: maailm pole nii tore paik, et siia enda jaoks kõige kallimat tuua. Muidugi oleks võinud Nella maha müüa oma kesklinnakorteri, kus ta aastaid tagasi Cärolynile peavarju pakkus, ning raha maja sissemaksuks kasutada – kui ikka niiväga maja tahtis. Aga Nella ei raatsinud loobuda mõnesajast eurost, mis rendirahana tema pangakontole laekus, pealegi tahtis ta ju meest ka – keegi peaks seda maja ju ka ülal pidama?

      „Ei ole siin midagi veel luhtunud, mul töö käib,“ lõõpis Nella optimistlikult ja küsis vastu: „Aga sinul? Mihkel peaks ju sulle nüüd maja ostma või vähemalt selle korteri sulle jätma – sa ju ootad ikkagi teie mõlema last. Tema aga viskab su hoopis elamisest välja… – Kuule, aga Mihkli vanemad,

Скачать книгу