LITMIR.BIZ

Скачать книгу

kirja kirjutamist ma mõistagi ei mäleta. Mu Saaremaa-mälestused algavad muust.

      MA LAMAN OMA VOODIS ja olen keset ööd ärganud. Tankid on mu jälle äratanud. Sõjamasinad mürisevad igal öösel, kui sõidavad meie tänavat mööda Põduste heinamaale.

      „Mida tankid seal öösel teevad?” küsin isalt.

      „Õppused,” ütleb isa.

      Mida nad õpivad? arutan mina omaette. Ega ometi seda, mida tuleb teha sõjas? Sõda on ju läbi!

      Imelikul kombel ei oska ma sõda karta, sest minu meelest oli see nii ammu, see on juba olnud ega kordu enam mitte kunagi! Sellepärast ei oska ma ka tanke karta ja nende igaöine mürin äratab mind vaid korraks.

      Paha on see, et meie maja seisab just kahe tänava nurgal, kust tankid läbi sõidavad, ja rasked roomikud vajutavad tänavanurga nii madalaks, et kevaditi ja suviti tekib sinna hiigellomp, kust vesi kunagi otsa ei saa. Mina astun tasahiljukesi tänava kuiva äärt pidi, aga mu noorem vennas otsustab mõni aasta hiljem ühel kevadel otse läbi lombi sumada. Lomp on sügav ja selle põhi nii poriselt libe, et poiss maandub otse keset lompi. Minu väikseks jäänud valgest jänesekasukast, mis vennal seljas on, saab otsemaid tumepruun karuvammus.

      Tanke ma sellegipoolest ei karda, pealegi on öösiti pime ja neid ei ole näha. Mina kardan sõjaväeautosid, mida on täis kogu meie linn ja mis sõidavad ringi päevavalges. Rohmakad veoautod on sünkjasrohelist värvi ja nende suured esilaternad on nagu hiigelsilmad, mis lapsele kurjalt otsa vaatavad ja hirmu peale ajavad. Veoauto kastis aga istuvad sama ähvardavalt sinkjasrohelistes mundrites sõdurid.

      Nõukogude sõjaväeosi ja sõdureid on täis kogu Saaremaa ja saare pealinn Kuressaare, mis 1952. aastal nimetatakse ümber Kingissepa linnaks – siin elanud revolutsionääri Viktor Kingissepa auks. Kõik, mis on olnud enne sõda, tuleb unustada – ja mõni ilus linnanimigi võib olnut liiga kahtlaselt hästi meelde tuletada.

      Ainult pargis uhkelt ja väärikalt kõrguv vana piiskopiloss on ikka Kuressaare loss. Oleks ju imelik öelda, et Kingissepa loss – mis pistmist oleks olnud nii ajastarust hoonega revolutsionääril, kes tahtis kõik vana ära lõhkuda ja maa pealt kaotada! Niisamuti on teise vana hoonega, kirikuga. Ka kirik pole Kingissepa, vaid ikka Kuressaare kirik.

      ÜHEL VÄIKESEL TÜDRUKUL on muidugi üsna ükskõik, mis nime kannab linn, kus ta elab. Kodutänava nimi on juba tähtsam, see on lähemal – sealsamas, kus on kodu. Ja tänava nimi on Suur-Sadama. See on ilus ja õige nimi, sest tänav asub linna merepoolses osas ja viib peaaegu Tori jõeni ning mereni välja.

      Kodumaja aadress on Suur-Sadama 47. Maja ei ole meie oma. Majal on perenaine, keda meie hüüame peretädiks. Peretädil on muidugi ka ees- ja perekonnanimi. Eesnimi on tavaline – Marie –, täpselt nagu minu linnavanaemalgi, aga perekonnanime poolest kuulub meie maja perenaine Kaarmalt pärit suguvõsasse, kes kannab Eitea nime.

      Nõnda et kui selle kandjalt küsitakse, mis on tema nimi, saab ta vastata küsijas hämmeldust tekitades: „Eitea”, mispeale küsija pole rahul: „Kuidas ei tea? Ei tea oma perekonnanime!”

      Eitea nime kandjad võivad jutustada hulganisti lõbusaid seiku, mis nendega on juhtunud. Kord saanud keegi neist koolis uue õpetaja käest sugeda, miks laps oma nime ei tea. Õpetaja tahtnud lapse halvast käitumisest ka vanematele teada anda ning õpilaspäevikusse märkuse kirjutada. Kui sõnakuulelik õpilane Eitea õpetajale oma päeviku tõi, vaatas selle esilehelt vastu kenasti kahest sõnast kokku kirjutatud perekonnanimi: Eitea…

      Üks kodanik Eitea olnud tubli võrkpallimängija. Kohtunik, kes mängu vilistas ja kommenteeris, saanud hiljem korraldajate käest võtta: „Miks sa siis paberitest järele ei vaadanud, mis selle tüdruku perekonnanimi on? Ütled muudkui, et ei tea ja ei tea…”

      Minagi ei tea, kas rääkis neid lugusid oma sugulastest peretädi Marie ise või olen ma neid hiljem mujalt kuulnud või lugenud. Mulle tegi tollal lihtsalt nalja, et on olemas selline perekonnanimi.

      MAJAS ON KAKS TUBA JA KÖÖK meie kasutada. Üks kahest toast peab olema alati korras, sest see on isa töötuba, kus käib külalisi, tihti täiesti võõraid, kes tulevad kirikuõpetaja jutule kas rõõmu või kurbuse pärast – kes tahab astuda leerikooli, kes soovib laulatamist või lapse ristimist, kes lähedase inimese matusetalitust.

      Võõrastetoas on hiigelsuur vanaaegne kirjutuslaud ja toolid akna all reas. Siia tuppa pääseb otse tänavalt, maja esiukse kaudu. Esiuks on uhkem kui köögiuks, milleni jõuab maja tagant, kui tulla hoovi kaudu.

      Isa laual on imeasi – telefon. Et tegemist on imeasjaga, kinnitavad luuleread lasteraamatust, mis mulle kätte satub: „Isa laual on / imeasi telefon”. Kõneaparaati leidub vähestes kodudes, kuid meil on, sest nii saavad inimesed, kes isa jutule soovivad tulla, oma tulekust enne teada anda, ja isalgi on vaja inimestele helistada.

      Minu isa on vajalik ja ma tunnen selle üle uhkust.

      Telefon on neljakandiline nagu kast ja musta värvi. Isa ei luba sellega niisama mängida, aga vahel, kui keegi ei näe, võtan ma siiski toru hargilt ja teen, nagu räägiksin kellegagi. Toru on suur ja raske, pean selle pärast täpselt hargile tagasi panema, sest muidu hakkavad helistajale kostma lühikesed signaalid ja ta ei saa isaga rääkida. Ükskord nii juhtus.

      Kui keegi meile helistab, teeb telefon nii kõva häält, et see kostab maja teise otsa ja ehmatab üles, kui juhtud kõrvaltoas magama. Mitmekümne aasta pärast valib mu noor kolleeg oma mobiiltelefonile peaaegu samasuguse kella paljude teiste helinavõimaluste seast, sest see tundub talle uutmoodi. Ta ütleb „uutmoodi” ega märka, et mina muigan, tundes „uues” ära telefonihelina ajast, mil mobiili olemasolu ja kümneid helinaid ei osanud keegi ettegi kujutada.

      VÕÕRASTETUPPA ulatub suur valge ahi, mida köetakse kõrvaltoast. Ahi on muidu päris tavaline, ainult et kohati mahakoordunud värv teeb ta iseäralikuks. Värvi alt on tulnud nähtavale punakaspruunid laigud. Ahju ees on diivan, kuhu isa vahel kirjutuslaua juurest pikutama tuleb ja kus mina võin magada. Kui talvel köha kimbutama kipub, siis määrib ema mu jalatallad hanerasvaga kokku ja ma sätin diivanil lebades paljad jalad vastu sooja ahju. Nõnda, selili, ei saa teha muud kui niisama lebada.

      Pruunilaiguline ahi on justkui maakaart ja ma hakkan nuputama, milline ahjulaik võiks kõige rohkem sarnaneda mõne mandriga, mis maakaardil või gloobusel näha. „Mandrite” keskel on üks sabaga laik, kangesti Saaremaa moodi.

      Saba on muidugi Sõrve säär.

      Võõrastetoas seisab telefoni kõrval raadioaparaat. Just nii isa ütlebki, aupaklikult: „raadioaparaat”. Raadio on telefonist palju suurem. Isa kuulab iga päev uudiseid. Ta teeb raadio lahti ja ma kuulen, kuidas hääl ütleb: „Siin Tallinn!”

      Ma ei saa aru. Minu meelest see hääl raadios valetab. Siin ei ole ometi Tallinn, siin on Saaremaa ja Kingissepa linn!

      „Miks raadio ütleb, et siin on Tallinn, kui siin on hoopis Kingissepa?” usaldan oma hämmastuse isale.

      „Jah,” on isa nõus, „meil siin on küll Kingissepa, aga hääl on Tallinnas.”

      „Kuidas kostab hääl siia, kui Tallinnasse on nii pikk maa ja vahepeal on isegi meri?” tahaksin isalt edasi pärida, kuid tunnen, et isa vastus oleks vist liiga keeruline.

      Mine tea, kas isa oskabki seletada.

      Kuidas jõuab hääl kaugelt Tallinnast meie tuppa Saaremaal, see jääb mulle tükiks ajaks mõistatuseks.

      Raadio pole isale tähtis üksnes Tallinna-uudiste pärast. See aparaat püüab kinni isegi hääle, mis tuleb Ameerikast! Ameerikat ma olen näinud maakaardil ja gloobusel ja isegi üks pruun laik meie ahjul on üsna Ameerika mandri põhjaosa moodi. „Siin Ameerika Hääl, Washington!” ei kõla raadiost üldse nii selgelt kui „Siin Tallinn!”. Hääl jõuab Ameerikast meie Suur-Sadama tänava tuppa vaevaliselt ja on kuulda enamasti ainult läbi kõva mürina. Kas need on tankid, mis raadio sees müra tekitavad?

      Ma olen kindel, hääl ei kosta

Скачать книгу