LITMIR.BIZ

Скачать книгу

Rannamõisa kirikus. Pärast ordineerimist määratakse ta aga kaugele – Saaremaale, teenima Kuressaare, Kaarma, Anseküla ja Jämaja kogudusi. Saaremaa pole isale võõras – sündinud küll Tallinnas, on ta lapsena Saaremaal elanud ja koolis käinud. Tema isa Karl, kes Kudjape kalmistul puhkab, oli saarelt pärit, Karli isa Peeter on aga kõrgest east hoolimata tegus ja elab siiani Kuressaares.

      Raul on otsustanud, et esialgu võtab ta Saaremaa-teekonna ette üksinda ja üritab seal mõnda aega ise toime tulla, seejärel kolib kogu pere saarele. Pealegi on emal Tallinnas rohkemgi lapsi, kelle eest hoolitseda – juba enne tütre Hille sündi on ta võtnud enda juurde elama linnas koolis käiva õetütre Milvi ja vennapoja Reinu, mõlemad teismeeas.

      Peagi jätab ema igapäevatöö laevaremonditehases, kus ta on olnud telefonist, ja jääb koduseks. Ta väike tütar on tragi, vahel liigagi tragi ja uudishimulik – laps, kes ei püsi pudeliski. Aknalaua-juhtum jääb emale sügavalt südamesse, ta teab nüüd, et seda last ei tohi hetkekski silmist lasta.

      „Teisipäeval tegus…” muigab ema, kui meenutab sünnitusmajas tuhude vaheajal ümisetud lorilaulu.

      Koduseinal on suur Eesti kaart, mida koolilastel Milvil ja Reinul vaja läheb. Kui koolitükid tehtud, võtavad lapsed ette pisikese sugulase õpetamise.

      „Hille, näita, kus on Saaremaa!”

      Tüdruk on oma nõo Milvi süles, pliiats käes – ja ennäe imet, pliiats väikses peos, näitabki kaardil õiget kohta.

      Kui keegi külla tuleb, on teismelistel palju lõbu „nii tarka last” esitleda. Aga „ennenägematu tarkuse” taga peitub tükk aega treenimist. Tähtis on, et seesuguse trenni vastu näikse veidi üle aasta vanusel plikal olevat tõsine huvi. Tüdruku silmad löövad särama, kui kõlab järjekordne „Näita, kus on Saaremaa!”.

      Tüdruk näitab. Ja lisab: „Issi-issi.”

      Nüüd peaks kõigile selge olema: „Seal on Saaremaa ja seal on isa.”

      EMA JA TÜTAR on esialgu veel Tallinnas Pelgulinnas. Niipea kui ilm lubab, lähevad nad lähiümbrusse rändama. Neil on kaks mõnusat sihti – kas Hirvepark või Stroomi. Kui Paldiski maanteed mööda kesklinna poole minna, siis jõuavad nad Toompeale, Hirveparki. Lapsekäru pole liiga raske, selle võtab naine sülle ja väike tüdruk jaksab Toompea rinnakult alla parki viivast trepist ise alla tatsuda, et liivakastini jõuda.

      Kui jalutada vastupidises suunas, siis on sihiks Stroomi rand. Nende Pelgulinnas asuva Mulla tänava kodu köögiaknast paistab mets ja seal on linna piir. Vasakule jääb Kristiine heinamaa, kus leidub sõja eel ehitatud eramaju. Mustamäe esimeste hoonete ehitamisele pole veel hakatud mõtlema, hipodroomist edasi laiub mets ja võsa. Ja muidugi meri – Stroomi rand, mis enne sõda on olnud uhke ja korras, puhkajatele mõnus paik.

      Arhitekt Anton Soansi projekti järgi asusid ettevõtlikud pelgulinlased 1935. aastal rajama Stroomi rannahoonet. Sai valmis kahekorruseline einelaud, mille ülemise korruse kohvikus mängis orkester. Supelrannal olid lamamistoolid, riietusruumides veevärk ja dušid, rannas müügikioskid ja purskkaev. Rannahoone pidi täielikult valmima 1942. aasta suveks.

      Kuid see kõik on täna minevik. Tuli sõda ja lõhkus Stroomi ilu.

      Rand on räämas ja võssa kasvanud. Jalgteed pidi pääseb siiski vee ligi ja seda teed kasutavad paljud linlased, ka noored emad, kes oma väikeste lastega seal jalutamas käivad.

      Hirvepargis liivakasti äärel istudes ja tütre askeldamist jälgides kordab noor naine tänumeeles mõtet: õnn, et Toompea on alles ja Hirvepark peaaegu samasugune, nagu oli enne sõda!

      SÕDA SEOSTUB NAISELE ennekõike Tallinna pommitamisega 9. märtsil 1944.

      Seda päeva ei saa naine peast, kui ta oma esimese lapsega ringi rändab, kui päike paistab ja pole karta, et vinguv õhuhäire vaikust läbistaks. Kõigest mõni aasta on möödas päevast, kui pommiplahvatused tabasid neid abikaasaga tagasiteel koju vennastekoguduse Kaupmehe tänava palvemajast. Nad jõudsid napilt kodumaja keldrisse sätitud pommivarjendisse.

      Pilt, mis avanes siis, kui nad keldrist pääsesid, ei saa ununeda. Kodumajal polnud ees enam ühtki aknaklaasi, vastashoone aga oli saanud otsetabamuse ja põles lahinal.

      Öösel tabas Tallinna teine rünnakulaine. Kahes rünnakus kokku hävis enam kui 2000 ja purunes ligi 5000 hoonet, koduta jäi üle 20 000 Tallinna elaniku ja hukkus ligikaudu 500 inimest.

      Mulla tänava maja elanikud otsisid pärast pommitamist mõneks ajaks pelgupaika maasugulaste juures, sest aknaklaasideta korterites polnud võimalik märtsikuus elada. Nemad kahekesi, viie aasta pärast sündiva tüdruku ema ja isa, kolisid ema kodutallu Valingul. Paarikümnekilomeetrine teekond võeti ette kelguga, sest jalgrattasõiduks oli tee liiga libe ja lumine ning rongid pärast pommitamist ei käinud.

      Ema õe ja tema pere vast valminud kodumajast Lasnamäel Künka tänavas ei jäänud sel öösel alles midagi peale tuhaaseme. Nemadki leidsid peavarju isatalus.

      Kaupmehe tänava palvemaja sai samuti pommitabamuse, sest kesklinn oli pommirünnaku peamine sihtmärk. Tänapäeval on kunagise palvemaja asukohal mitmekorruseline kortermaja.

      Varemetesse jäi Estonia teater, mis rahva ühisel jõul pärast sõda taastati. Harju tänaval, kus enne toda õhtut olid asunud romantiliste nimedega hotell Kuld Lõvi ja kino Amor, olid varemed näha veel enam kui pool sajandit pärast märtsipommitamist. Niguliste kirik seisis aastaid varemetes.

      Kevade edenedes oma koju tagasi tulles avastasid Mulla tänava maja elanikud vastashoone asemel tühja platsi veel koristamata ahervaremega. Kui noor naine kord kevadisel õhtul üle platsi jalutas ja pilgu hetkeks maha lõi, helkis miski talle vundamendivaremetest vastu. Naine kummardus, et paremini näha, mis see on – ja võttis maast kaelaketi väikese kuldristiga. Keti kinnitus oli katki, muidu oli ehe täiesti terve.

      Naine vaatas otsivalt ringi, justkui soovides ketti omanikule tagasi anda, kuid taipas järgmisel hetkel, et soov on võimatu, ja torkas kuldristi käekotti, andes endale lubaduse kanda seda kellegi mälestuseks. Kellegi, keda ta ei tundnud ega pidanud kunagi tunda saama, kuid kelle mälestust sai ta ainult nõnda austada. Naine ei armastanud end ehtida, kuid varemetes antud lubadust meeles pidades võttis ta selle terveks tehtud kuldketi eriti tähtsatel puhkudel laekast ja sättis kaela.

      TÄNA LÜKKAB noor naine lapsekäru Stroomi ranna poole. Ilm on nii soe, et ahvatleb mere äärde. Varbaga saab ometigi vett katsuda ja lapse võib lubada madalasse vette – aga Stroomil jätkub madalat vett meetrite kaupa! – kalda äärde sulistama.

      Tüdruk ei malda rahulikult kärus istuda, tema tahab maha tulla ja ise käia. „Ise! Ise!” on olnud lapse üks lemmiksõnu, mille ta oli „tähhi” ehk „aitähhi” järel kohe selgeks saanud. Naine teab, et tütar ei jäta, tema peab oma tahtmise saama, ja tõstab ta kärust maha.

      Kingad võib lapsel täna jalast võtta. Naine koorib endagi jalad paljaks, veendub, et vesi on tõesti soe, ning võtab tüdruku käekõrvale. Nii nad jalgupidi vees sulistavad. Laps kilkab vaimustunult: „Esi! Esi!”, ema mõtted aga kanduvad Stroomist kaugele Saaremaale. Kuidas lapse isa seal toime tuleb? – uus koht, palju tööd – nii mitu kogudust korraga –; on tal seal süüa ja kes tal pesu peseb? Hea, et saarlased on mandrilt tulnud noore õpetaja soojalt vastu võtnud, see teadmine teeb naise südame kergemaks ja annab tuge tulevikuks – neil tütrega seisab ju samuti varsti ees pikk teekond samade inimeste keskele.

      AASTAKÜMNEID HILJEM leiab tütar emast järelejäänud asjade hulgast mõned kirjad, mis ema on saatnud 1950. aastal isale Saaremaale. Kirju on ilmselt olnud hulgi, sest kirjavahetus oli tollal põhiline ja levinuim sidepidamisvõimalus. Ema sahtlist ilmub välja vaid paar kirja, mis on üle elanud vahepealsed kolimised. Tütar leiab need pärast ema lahkumist igavikku: joonelised vihikulehed, mille serv on hoolikalt sirgeks lõigatud. Kirjutatud on sinise tindiga, korralikult ja selgelt, ema käekiri on äratuntav. Isegi ümbrikud on alles, ainult margi asemel haigutab auk – ilmselt on usinad margikogujad teinud oma töö. Kirjad on ema öökapi sahtlis kohe kõige peal. „Siis neid ema lugeski, kui ta

Скачать книгу