LITMIR.BIZ

Скачать книгу

siis, kui… Kui ta oleks pidanud oma esimese lapse sünnitusmaja asemel ilmale tooma hoopis Siberi poole veerevas haisvas ja külmas loomavagunis või kes teab kus… Naine ei julge edasi mõelda.

      SÜNNITUSMAJAS liigub aeg lõuna poole. Kellaosutid lähenevad ühele. On teisipäev. Naine naeratab valuhoogude vahel, kui meenutab Kroosuks hüütud vanavanaema Mari lauldud laulukest, milles nädalapäev pidi sündiva lapse saatust ennustama: „Esmaspäeval edev, teisipäeval tegus, kolmapäeval kodune, neljapäeval näljane, reedel rikas, laupäeval lahke, pühapäeval…”

      Uus valuhoog pühib järgmise rea peast.

      „Veel natuke, no veel natuke!” annab ämmaemand harjumuspäraselt nõu. Kell hakkab saama pool kaks päeval.

      Lõpuks on laps ilmal! Kuid – miks ometi on nii vaikne, miks ei ühtki häälekest?

      Naine näeb ämmaemanda nägu enda kohale sünnituslauale kummardumas. Äsja nii rõõmus ämmaemand on justkui ära vahetatud. Ta nägu on surmtõsine.

      Laps ei tee häält. Siis kostab hele plaks. Ämmaemand laksatab tulijale pehme käega vastu peput.

      Laps annab endast lõpuks nutuga märku.

      „Õnnitlen! Teil on tütar!” kostab ämmaemanda nüüd juba rahunenud hääl.

      Järgneb see, mida tehakse mitmekümnel järgmisel aastal kõikide lastega, kes tulevad ilmale selles riigis.

      Laps tõstetakse kaalule, mähitakse lillelisse baikatekki – tugevasti-tugevasti, nii et lapsest saab kookon – ja viiakse ema juurest kiiresti-kiiresti titetuppa. Seal lebavad kookonid suurel käruriiulil nagu pambud reas. Esimest korda viiakse lapsuke ema rinnale alles mõne tunni pärast, siis uuesti tagasi kärule ja titetuppa, kust vastsündinu kärutatakse kindlal kellaajal jälle napiks ajaks ema juurde palatisse sööma.

      Mis siis, kui mõni lapsuke vahepeal süüa tahaks? „Rinda tohib anda ainult kindlal kellaajal!” manitsevad lastearstid. Emad ei tohi ega saa lastele suudki anda, sest ema suud peab varjama marlimask. Igikestev nakkusoht kondab sünnitushaiglaid mööda ringi nagu kummitus. (Kodus võtavad emad nutva tite ikka sülle, kuigi seda ei lubata, ja annavad rinda, kellaaegadest ja graafikust hoolimata. Ema süda ütleb muud kui range eeskiri.)

      Nüüd ootab toogi noor ema oma last esimesele söögiajale. Aeg venib. Naine muretseb. Lapsel on ju kõht tühi!

      PALATISSE astub tuttav ämmaemand ja tema järel arst.

      „Teie laps…” valib arst hoolikalt sõnu.

      Kuum hoog lahvatab ema südamest läbi. Ega ometi…?

      „Teie lapsel on kõrge palavik ja tal on raske hingata,” lõpetab arst lause.

      Armas Jumal, kas…?

      „Me veel ei tea, mis tal viga on, me otsime viga,” annab arsti järgmine lause julgust.

      Ema ei saa taas teha midagi muud kui palvetada.

      Ta kirjutab kiiresti paar rida äsja ilmale tulnud tüdrukukese isale, kes juba kannatamatult allkorrusel ootab ja aeg-ajalt maja ees sammudega kõnniteed mõõdab. Palatisse tulek on isadele rangelt keelatud – ikka see nakkusoht!

      Lapse isa peab olukorda teadma, et temagi oskaks nüüd oma palvesõnumit kokku panna.

      Alt tuuakse peagi vastuskiri: „Kallis! Mõtlen teie mõlema peale ja olen palves teiega. Olen valmis hädaristimiseks. Kui see peab tulema, siis paneme lapsele nimeks Üürike. Kas Sa oled nõus?”

      Naine on nõus ega ole ka.

      Mis imelik nimi.

      Hädaristimist ei tohi tulla! Laps ei tulnud siia vaid üürikeseks ajaks, ta peab elama jääma!

      Jah, aga ainult siis, kui see on Jumala tahe, nõustub naine omas meeles. Inimene pole kõige vägevam.

      Naisel ei jää üle muud kui oodata. Ta lebab voodis ja püüab rahuneda. Seda teha pole kerge, sest haigla on talle võõras koht. Kuigi lapsest saadik migreenivalude käes vaevelnud, on ta varem haiglasse sattunud vaid ühel korral. Mõne aasta eest, pimesoolega. Aga siis oli teda opereerinud tohter talle tuttav: Eesti Vabariigi tunnustatumaid kirurge doktor Johannes Saks, kes oma perega, abikaasa Fernanda ning laste Antsu ja Helgiga nende Valingu-talus suvitamas käis.

      Nüüd on ta üksi ja tal on hirm.

      Või siiski – ta pole ju üksi. Jumal on temaga, nagu on olnud varemgi, kui ta on abi vajanud.

      Mõne aja pärast astub ämmaemand uuesti palatisse. Valges kitlis naine – ta võib olla äsja sünnitanud naisest noorem – särab nagu päike, otsekui oleks ta ise mõni tund tagasi lapsukese ilmale toonud. „Teie laps kosub! Me andsime talle lihtsalt juua. Palju juua! Tal oli suur vedelikupuudus.”

      Nõnda otsustab kõikvõimas Keegi tol 1949. aasta 8. aprillil, et tüdrukuke jääb Maa peale. Ta ei saa nimeks Üürike ega ka mitte Hillar, mis tema vanematel on poisile valmis mõeldud. Maa peale on tulnud tüdruk. Tüdruku nimeks saab Hille.

      Isa kirjutab emale järgmisel päeval, kui on tüdrukukest ema süles läbi haiglaakna näinud:

      „Olen südamest õnnelik ja tänulik Taevaisale. Olete praegu mõlemad mulle nii kallid, et ei oska seda sõnus väljendada. Tunnen, et ma pole nagu kõige selle hea väärtki, mida Isa on lubanud. Raske tund on möödas. Eks meie mõlemad ole nüüd õnnelikud ja rikkad! Ilusad silmad maimukesel – ja eks need kord mindki meelitasid… Ka nina on Sinu oma, see on hea, minu nina on natuke pikk vist. Annaks Jumal, et tast kasvaks tark ja hoolas, südamlik ja osavõtlik, hingeline inimene, nagu Sina, kallis.”

      ALLES VIISKÜMMEND või rohkemgi aastat hiljem jutustab ema mulle Üürikese-loo.

      Olen seejärel sageli mõelnud, miks ema seda varem ei rääkinud. Vihjeid oma keerulise ilmaletuleku kohta olin siiski varemgi kuulnud, kuid ma polnud neile tähelepanu pööranud – ju olin liiga noor, et eksistentsiaalseid seiku oluliseks pidada. Võib-olla ei tahtnud ema oma tollast hirmu endalegi meenutada, võib-olla tegi aeg oma töö ja kattis loo temagi jaoks unustuselooriga. Võib-olla tahtis ema mind hoida, et ma ise emaks saama hakates ei meenutaks minuga juhtunut ja julgeksin oma lapsed hirmuta ilmale tuua. Võib-olla… Ma ei tea ja tagantjärele polegi sel tähtsust.

      Mu lapsepõlv algas aprillikuus. Vahest sellepärast on mu lemmiklilleks lumikelluke ehk galanthus nivalis – piimalill – ehk snowdrop – lumetilgake. Vapper visa lill, kes hoolimata kõigest tahab olla esimene ja lume ning külma kiuste ühel heal päeval end nagunii ilmutab. Sest kevad on käes.

      HIRVEPARGIST STROOMI RANDA

      APRILLIS KEERULISELT ILMALE TULNUD TÜDRUK kasvab jõudsasti. Ema Alma 30. sünnipäeval 14. novembril on väike Hille seitsmekuune, ta istub diivanil sirge seljaga, ilma toeta – padjad on ümber vaid sellepärast, et need kuuluvad diivani juurde. Padjakatted on ema enese õmmeldud ja tikitud, nii nagu on ema kätetöö ka tütre kirju, valge pitskaelusega kleit, milles tüdruk fotole jääb. Veelgi uhkem pilt tuleb siis, kui ema võtab vaasist sünnipäevalilled, suured valged puhmas krüsanteemid, ja laseb end koos lillede, oma kalli mehe ja tütrega üles võtta.

      Tüdruk on tragi, järgmise aasta varakevadeks on tal jalad all ja ta kummaliselt unelevasse pilku ilmub uudishimu maailma vastu.

      Kord on uudishimu nii suur, et annab emale ja isale tõsise põhjuse ehmuda. Kevadel, kui tüdruk on saanud aastaseks, võtab ta ette iseseisva teekonna magamistoa aknalauale. Aga kümmekonna korteriga kommunaalmaja kolmanda korruse aken on lahti, sest väljas laulavad linnud ja liigub kevad! Kui ema köögist tuleb ja tüdrukut avatud aknal näeb, jätab ta süda löögi vahele. Siis ütleb vaist talle, et häält teha ei tohi – laps võib ehmuda ja alla õuele kukkuda, sest aknalaud on kitsuke. Kikivarvul hiilib ema lapse selja taha ja haarab ta hiljukesi sülle.

      Tüdrukuga ei juhtu midagi, ta vaid naeratab emale ega saa aru, miks ema ja hetke pärast uksele ilmunud isa silmist

Скачать книгу