LITMIR.BIZ

      Esimene peatükk

      Kaante vahelt välja

      Värskel raamatul on meloni lõhn, mille läägust hajutavad oliivi ja vahest isegi sidruni vaevutuntavad aroomid. Aga valitsev on ilmselgelt magusus. Erutav magusus.

      Henn Paavel oli asjaolu, et raamatutel on lõhn, avastanud alles nüüd, mil ta hoidis käes oma esikromaani esimest autorieksemplari – armastuse lõhnadega immutatud raamatut. Huvitav, et ühteviisi intensiivselt lõhnavad nii kõvad kaaned kui kakssada pehmet lehekülge. Lõhnab elu järele, mõtles autor rahulolevalt. Koltunud, ära koolnud raamat haiseks. Või lehkaks kopituse järele. Nagu keldrivaim või pööningukummitus – saatus, mis on tabanud nii paljusid raamatuid, ja tabab veel.

      Hennu raamatu kaaned olid esialgu nooruslikult kangekaelsed ega lubanud nende vahele liimitud lehekülgi möödaminnes lehitseda. Kaas kiskus raamatut kinni. Kaant tulnuks elastsemaks muljuda, köidet lõdvestada, aga autor hoidus vastsündinu kallal vägivalda tarvitamast. Ta surus oma raamatu veel korraks õrnalt vastu nina ja nautis oivalist lõunamaist lõhnatukset.

      Henn otsustas oma debüütromaani paigutada ärklitoa raamaturiiulile Undi ja Vetemaa kõrvale. Ent seal ei olnud vaba ruumi – eesti nüüdiskirjanduse riiul oli ülekoormatusest niigi ohtlikult längus. Verivärske trükis saanuks haiget, kui Henn oleks asunud teda meeleheitlikult eesolijate vahele pressima. Ta tõstis Muti eest ära – „Kooparahvas” oli kõige paksem. Teabekirjanduse sekka, ajutiselt.

      Veider küll, aga ka Mutt – õigupoolest tema kaks aastat vana raamat – lõhnas meloni järele. Henn oli nõutu. Kõik lõhnasid täpselt samamoodi, ka Unt ja Vetemaa ja isegi Kõusaar, nagu nuusutamisel selgus. Ei ole võimalik! Melonhoolia, leiutas Henn, see sõna pidi iseloomustama seletamatult koordineeritud haistmisaistinguid – kõik, mida inimene kätte võtab, lõhnab ühtemoodi.

      Seletus saabus siiski õige pea. Asi polnud ei raamatutes ega ninasõõrmetes, vaid Hennu sõrmedes, mida ta enne oma esikteose esimest puudutamist oli hoolikalt pesnud meloniekstrakti sisaldava lõhnaseebiga.

      Henn pesi käed lõhnaseebist puhtaks.

      Ta oli natuke pettunud, et tema raamatul oli küljes üksnes tavaline isikupäratu trükivärvilõhn. Aga lõhn seegi. Igal juhul ergastavam kui arvutiekraanilt hingiv ükskõiksus. Henn ei lugenud e-raamatuid. Tema aju ei olnud veel läbistanud digitaalne transformatsioon. Ta oli kiindunud elavatesse raamatupoodidesse.

      Henn nautis raamatupoodides askeldavate huviliste asjalikkust, õhus hõljuvat salatsevat sosinat, põrandate ettevaatlikku naginat, müügilettidele laotud vaimsete püramiidide suursugusust. Raamatupood on alati täis mõtet, mõtles Henn, tunnistades samas, et inimesed, kes seda poodi külastavad, langetavad pahatihti kõige mõttetumaid otsuseid, alludes osavate turustajate ja eksitavate müügiedetabelite survele.

      Kolm päeva pärast seda, kui kirjastus oli Hennu romaani müügivõrku saatnud, söandas ta raamatupoodi sisse astuda. Esimesena pärast uste avanemist, sest ta ei tahtnud, et võimalikud lugejad hakkaksid teda kahtlustama edevas soovis jälgida oma debüütteose kaubanduslikku käekäiku. Ta astus otsesuunas uudiskirjanduse leti juurde. Ei midagi. Tema raamatust polnud jälgegi, lõhnast rääkimata. Siis siirdus ta arglikul sammul sinna, kuhu olid reastatud kõige edukamad raamatud – niinimetatud müügihitid. Ta peatus mõõdukas kauguses. Ikka põhjusel, et võõras pilk ei leiaks teda oma kirjandusliku esiklapse poole piilumas. Aga seegi kartus oli asjatu, sest „Top 10”-vitriinil uhkeldavate trükiste seas Hennu raamatut ei olnud.

      Henn Paavel, endine tubli ajakirjanik ja nüüdne algaja kirjanik, oli rusutud. Ta tundis, kuidas selg kühmu vajus.

      „Saan ma teid aidata?” ilmus Hennu kõrvale kena heledapäine müüjanna. Mees püüdis end uuesti sirgu ajada. Peaasi, et teda ära ei tuntaks.

      „Ei… vist… või vist siiski,” sõnas ta ebalevalt ning jäi kiikama nimesilti müüjanna rinnal.

      Müüjanna kohmetus kergelt.

      „Ma tahaksin osta Henn Paaveli romaani – mis selle nimi nüüd oligi, ahjaa, „Armastuse armutus”. Kust seda leida võiks?” päris Henn ääri-veeri.

      „Te ei saa seda kusagilt leida. See raamat müüdi kahe tunniga läbi,” raporteeris müüjanna soravalt.

      „Tõsi või?” ei suutnud Henn oma üllatust varjata ja laiutas heameelses imestuses käsi. „Kahju. Kui ei ole, siis ei ole… Olevat huvitav raamat.”

      „Te siis ei olegi seda ise lugenud?”

      „Mis tähendab ise?” muutus Henn valvsaks.

      „Kui ausalt öelda, siis üks raamat mul on,” tunnistas blondiin. „Seda ma teile ära ei anna. See on minu enda oma. Henn Paavel, kas te kirjutaksite mu raamatusse oma autogrammi?”

      Henn sattus segadusse. Ta tundis, nagu oleks teda tabatud iseenda aiast õunavarguselt. Aga hetke pärast asendus piinlikkus tänulikkusega. Henn oli tänulik müüjannale, kes – nagu Henn nüüd tuvastas – oli kutsuvalt pikkade ripsmetega noor naine.

      „Tsss…” Romaani autor vajutas salakavalal ilmel sõrme suu peale, et mitte pälvida paari poodi astunud ostja tähelepanu. „Teile ei ole võimalik ära öelda.”

      Ehkki Henn Paavel oli sel kevadel saanud juba viiekümne seitsme aastaseks, juhtus see olema esimene kord kogu tema elu jooksul, mil keegi temalt autogrammi küsis. Kui just mitte arvestada grupipilte, mille taha klassikaaslased üksteise nimesid kogusid. Henn oli olukorra erakordsusest raamatupoes sedavõrd liigutatud, et jättis müüjanna isikliku raamatu tiitellehele luulelise pühenduse: „Kui see raamat ei oleks juba valmis, kirjutaksin siia sisse Teie kaunid silmad. Aga need inspireerivad mind kirjutama järgmist romaani.”

      Vanema mehe ja noore naise suhted, millest Henn Paaveli esikromaan rääkis, erutasid ühteviisi mõlemat sugupoolt. Naised pidasid raamatut meestekaks, sest peategelaseks oli vanem meesõpetaja, kes armus oma õpilasse, 17-aastasse tüdrukusse. Meeste meelest oli tegu naistekaga, sest ühte meest vahetasid omavahel kaks naist – tüdruk ja tema ema. „Armastuse armutus” pakkus seksuaalseid purskehetki ja intrigeerivaid mõistatusi rubriigist „Kes on kes?”, ning päädis peategelase ajurabandusega. Elegantne surm annab raamatule elu.

      Henn tajus, et tal oli õnnestunud vältida literatuurset liblikapüüdmist ja tabada tegelikkuse närvi. Romaani aluseks oli tõestisündinud lugu. Henn tunnetas, et luule ja lüürika muusad ei olnud teda veel tõeliselt puudutanud ja seetõttu ei jätkunud tal söakust üksnes väljamõeldistele toetudes romaani kirjutada. Samas oli ta surmani tüdinud dokumentalistikast, see tähendab ajakirjanduse prükkarlikkusest, mille eest ta ju oligi ilukirjandusse pagenud. Ta oli kusagil vahepeal, nagu alati.

      Ajakirjandus tuli talle järele. Sedapuhku üsna veetleval moel. Teda tahtis intervjueerida päevalehe nädalalõpulisa noor reporter, kes kõneles kerge vene aktsendiga, mis lisas sarmi nii rääkijale kui eesti keelele. Mõistagi ei suutnud Henn keelduda, ehkki oli pisut solvunud, et teda oli valitud usutlema toimetuse ilmselt kõige noorem ja kõige kogenematum ajakirjanik, kelle nimi – Elena Karpova – tekitas Hennu mälus ainult ühe seose: äkki on see naisajakirjanik malekorüfee Anatoli Karpovi sugulane?

      Malenuppudel oli Hennu hinges seniajani kindel koht. Isa oli teda varakult mängima õpetanud ja isa oli ainus, kellega ta nõustus malet mängima. Kellelegi teisele ei soostunud Henn kaotama ning isegi isale alla jäädes oli ta haledalt nutma puhkenud. Psühhiaatrist isa oskas mõnikord ka sihilikult kaotada.

      Kohtumine endise malemaailmameistri nime kandva ajakirjanikuga oli kokku lepitud Tallinna vanalinna romantilises kohvikus C’est La Vie. Muidugi oleks Henn võinud ajakirjaniku Tartusse kutsuda, aga vaevalt oleks neiu seda kurnavat sõitu ette võtnud. Tõenäoselt oleks toimetus sel juhul kasutanud oma Tartu freelancer’it, mehiselt pundunud pensionieelikut, kelle hingeõhkki häirinuks Hennu. Ta otsustas ise Tallinna sõita, liiati oli väikesel kirjastusel, mida Henn justkui juhtis, Pärnu maanteel kaks tuba koos kahe töötajaga. Arusaadavalt ei soovinud intervjueeritav raamatupidaja ja tehnilise toimetaja kõrvu uudishimust kikki ajada. Leheintervjuul, ehkki see avatakse järgmisel päeval tuhandetele silmadele, on diskreetne iseloom. Midagi jääb alati ainult kahe inimese teada. Seepärast valiski Henn C’est La Vie.

      Naise intelligentselt kelmikas hääl oli Hennu ettekujutusvõimet virgutanud, kuid ometi

Скачать книгу