LITMIR.BIZ

Скачать книгу

taevas. Idrises hakkas praegu hämarduma. Taevasina oli tume nagu koobalt. Kartes end omaenda tühjusesse lämbuvat, tõmbas Jace järsu liigutusega saapad jalga ja läks trepist alla. Teda oodati raamatukogus.

      Kuulates, kuidas tema kontsad kivist astmetel klõbisevad, arutles Jace endamisi, mida Maryse temaga nelja silma all soovib arutada. Naisel oli olnud niisugune nägu, nagu tahaks ta püsti karata ja Jace’ile vastu vahtimist anda. Jace ei mäletanudki enam, millal Maryse viimati tema vastu kätt oli tõstnud. Lightwoodid ei pooldanud ihunuhtlust – see oli olnud suur muutus poisile, keda oli kasvatanud Valentine. Isa oli leiutanud kõikvõimalikke valusaid karistusi, mis pidid tagama tingimusteta sõnakuulekuse. Jace oli ju varjukütt ja nahk paranes alati – nähtavaks jäid üksnes kõige rängemad jäljed. Ta mäletas, kuidas oli otsinud isa surmale järgnenud päevadel ja nädalatel oma kehalt arme – mingeid tunnismärke, mis seoksid teda füüsiliselt isa mälestusega.

      Nüüd oli ta jõudnud raamatukogu ukseni ja koputas ühe korra, enne kui selle lahti lükkas. Maryse oli seal. Ta istus kamina ääres Hodge’i vanas toolis. Kõrgetest akendest voogas valgust ning Jace nägi naise juustes halle niite. Maryse’i sõrmede vahel oli pokaal punast veini ja tema kõrval laual seisis kristallkarahvin.

      „Maryse,” lausus Jace.

      Naine võpatas kergelt, veini loksus üle pokaaliserva. „Jace. Ma ei kuulnudki, kui sa sisse tulid.”

      Noormees ei astunud edasi. „Kas mäletad laulu, mida sa Isabelle’ile ja Alecile laulsid, kui nad olid väikesed ega tahtnud magama jääda, sest kartsid pimedust?”

      Maryse näis olevat jahmunud. „Millest sa räägid?”

      „Ma kuulsin sind läbi seina,” ütles Jace. „Aleci magamistuba oli toona minu oma kõrval.”

      Maryse ei vastanud.

      „See oli prantsuse keeles,” jätkas Jace. „See laul.”

      „Ei tea, miks peaks sul niisugune asi meeles olema.” Naine vaatas talle otsa, justkui süüdistaks teda milleski.

      „Mulle ei laulnud sa kunagi.”

      Järgnes vaevumärgatav paus, enne kui Maryse vastas. „Sulle või?” küsis ta. „Aga sina ei kartnud ju kunagi pimedust.”

      „Missugune kümneaastane laps ei kardaks kunagi pimedust?”

      Maryse’i kulmud kerkisid kõrgele. „Võta istet, Jonathan,” ütles ta. „Kohe.”

      Viivitades meelega parasjagu nii palju, et teist pahandada, läks Jace üle toa ja viskus ühte laua kõrval olevasse kõrge korjuga tugitooli. „Palun ära kutsu mind Jonathaniks,” ütles ta.

      „Miks? See on ju sinu nimi.” Maryse silmitses teda arupidavalt. „Kui kaua sa seda juba teadnud oled?”

      „Mida?”

      „Ära mängi lolli. Said aru küll, mida ma küsisin.” Ta keerutas pokaali sõrmede vahel. „Kui kaua sa oled teadnud, et su isa on Valentine?”

      Jace kaalus vastusevariante ja heitis need üksteise järel kõrvale. Tavaliselt õnnestus tal Maryse’i südant pehmendada niiviisi, et ta ajas naise naerma. Tema, Jace, oli vist küll ainus inimene maailmas, kellel läks korda Maryse naerma panna. „Umbes sama kaua kui sinagi.”

      Maryse raputas pead. „Ma ei usu seda.”

      Jace ajas end sirgu. Tema rusikasse tõmbunud käed lebasid tooli käetugedel. Noormees märkas, et sõrmed värisevad pisut, ning mõtles vilksamisi, kas seda on temaga eales varem juhtunud. Ta oleks võinud vanduda, et pole – tema käed olid alati olnud sama kindlad kui südamelöögid. „Sa ei usu mind?”

      Jace kuulis omaenda hääles nii suurt hämmastust, et võpatas seesmiselt. Muidugi ei usu Maryse teda. See oli olnud ilmne naise naasmise hetkest peale.

      „See pole tõenäoline, Jace. Sa pidid ju ometi teadma, kes su isa on.”

      Ta ütles mulle, et on Michael Wayland. Me elasime Waylandide maamajas…”

      „Kena lüke,” lausus Maryse. „Ja sinu nimi. Mis on su tõeline nimi?”

      „Sa tead mu tõelist nime.”

      „Jonathan. Ma teadsin, et see oli Valentine’i poja nimi. Teadsin, et ka Michaelil oli poeg Jonathan. See on varjuküttide seas üsna levinud nimi ja ma ei imestanud põrmugi, et nad otsustasid seda jagada. Michaeli poja keskmist nime ei tulnud mul kunagi pähe küsida, aga nüüd ei saa ma seda mõtet enam peast välja. Mis oli tegelikult Michaeli poja keskmine nimi? Kui kaua oli Valentine oma tegevusplaani haudunud? Kui ammu ta teadis, et mõrvab Jonathan Waylandi ja…” Pööramata Jace’ilt pilku, jättis Maryse lause pooleli. „Tead, sa pole kunagi olnud Michaeli moodi,” jätkas ta. „Mõnikord ei olegi lapsed vanematega ühte nägu, seepärast ei mõelnud ma varem sellele. Nüüd näen ma sinus küll Valentine’i. Pilk, millega sa mind vaatad, on sama väljakutsuv. Minu jutt ei lähe sulle karvavõrdki korda, eks?”

      Läks küll. Aga Jace oli harjunud oma tundeid teiste eest peitma. „Kui ütleksin, et läheb, kas sellest muutuks miski?”

      Maryse asetas klaasi kõrvalolevale lauale. See oli tühi. „Ja et jälgi segada, vastad sinagi küsimustele küsimusega, nagu oli kombeks teha Valentine’il. Võib-olla ma oleksin pidanud aimama.”

      „Mis mõttes võib-olla? Ma olen ikka seesama, kes olen olnud viimased seitse aastat. Minus pole midagi muutunud. Kui ma ei meenutanud sulle Valentine’i enne, miks peaksin siis meenutama teda nüüd?”

      Maryse’i pilk libises peatumata üle noormehe, nagu poleks ta suutnud teda vaadata. „Iga kord kui me Michaelist rääkisime, pidid sa ju ometi teadma, et jutt ei saa käia sinu isast. See, mida me tema kohta väitsime, ei olnud mingil juhul kehtiv Valentine’i puhul.”

      „Te ütlesite, et ta oli hea inimene.” Jace tundis, kuidas temas kohub viha. „Et ta oli vapper varjukütt. Armastav isa. See tundus igati paika pidavat.”

      „Aga fotod? Sa pidid ju ometi nägema Michael Waylandi pilte ja mõistma, et neil pole see mees, keda sina isaks kutsud.” Maryse hammustas huulde. „Kuidas sa seda seletad, Jace?”

      „Kõik fotod olid Mässu ajal hävinud. Nõnda rääkisite mulle teie. Nüüd mõtlen, kas ei lasknud Valentine neid põletada, et ei saadaks teada, kes Ringi kuulusid. Mul polnud oma isast ainsatki fotot,” vastas Jace, mõeldes, kas kogu see kibedus, mis teda valdab, kajastub ka hääles.

      Maryse tõstis käe meelekohale ja masseeris seda, nagu valutaks tal pea. „Ma ei suuda seda uskuda,” lausus ta otsekui iseendale. „See on nii pöörane.”

      „Ära siis usu seda. Usu mind,” ütles Jace, tundes, kuidas käed kõvemini värisema hakkavad.

      Maryse’i käsi langes alla. „Kas arvad, et ma ei taha seda teha?” nõudis ta ning korraks kuulis Jace naise hääles sedasama Maryse’i, kes oli tulnud öösel tema magamistuppa, kui tema, kümneaastane poisike, oli lamanud voodis, silmad kuivad, vaadanud lakke ja mõelnud isast. See naine oli istunud voodi serval, kuni poiss just enne koitu magama jäi.

      „Ma ei teadnud,” ütles Jace jälle. „Ja kui ta kutsus mind endaga kaasa Idrisesse, ütlesin ei. Ma olen endiselt siin. Kas see ei tähenda siis midagi?”

      Maryse pöördus ja vaatas karahvini poole, justkui peaks aru, kas valada endale veel üks pokaal, ent näis siis sellest mõttest loobuvat. „Soovin, et tähendaks,” vastas ta. „Paraku leidub palju põhjusi, miks isa võis tahta, et jääksid Instituuti. Kui mängus on Valentine, ei saa ma lasta endal usaldada kedagi, keda on puudutanud tema mõjuvõim.”

      „Tema mõjuvõim puudutas ka sind,” lausus Jace ja kahetses öeldut otsekohe, nähes ilmet, mis üle Maryse’i näo vilksatas.

      „Mina ütlesin temast lahti,” sõnas Maryse. „Kas sina oled seda teinud? Kas oled suutnud?” Naise silmad olid täpselt niisama sinised kui Aleci omad, aga Alec polnud teda kunagi niiviisi vaadanud. „Eks ütle siis, et vihkad seda meest, Jace. Kinnita, et vihkad teda ja kõike, mida

Скачать книгу