LITMIR.BIZ

Скачать книгу

tundis, kuidas tema selg higiseks tõmbub. „Kas asi on minu isas?”

      Maryse võpatas kaks korda, otsekui oleksid sõnad „minu isa” olnud kaks eraldi põselopsu. „Tule raamatukokku,” pressis ta läbi hammaste. „Me arutame seda teemat seal.”

      Alec ei jätnud jonni. „Selles, mis siin teie äraolekul juhtus, polnud süüdi Jace. Me tegutsesime kõik üheskoos. Ja Hodge ütles…”

      „Hodge’ist räägime samuti hiljem.” Maryse’i pilk püsis Maxil ja tema hääles kõlas hoiatus.

      „Aga ema,” sekkus nüüd ka Isabelle. „Kui kavatsed karistada Jace’i, siis pead karistama ka meid. Nõnda oleks õiglane: me tegime kõike ühiselt.”

      „Ei,” vastas Maryse pärast nii pikka pausi, et Jace ei uskunud teda enam vastavatki. „On asju, mida teie ei teinud.”

      „Animafilmide kuldreegel kõlab nõnda,” lausus Simon, kes istus voodijalutsis, padjakuhil selja taga, kartulikrõpsude pakk ühes ja telekapult teises käes. Ta kandis musta T-särki, millel toretses tekst „I BLOGGED YOUR MUM”, ning teksapükse, mille ühel põlvel oli auk. „Pimeda mungaga ei maksa jamada.”

      „Ma tean,” vastas Clary, võttes kartulikrõpsu ja torgates selle dipikastmesse, mille purk seisis nende vahel kandikul. „Mingil iseäralikul põhjusel on nad alati hulga paremad võitlejad kui need mungad, kes näevad.” Ta heitis pilgu ekraanile. „Kas need tüübid tantsivad?”

      „Mis mõttes tantsivad? Nad üritavad teineteist tappa. See tüüp seal on tolle teise tüübi verivaenlane, mäletad ju? Too tappis tema isa. Miks nad tantsima peaksid?”

      Clary krõbistas oma kartulikrõpsu ja silmitses ainiti ekraani, kus teineteise ümber tiirles hiilgavate odade välkudes kaks tiivulist meest, kelle vahel pahvatas roosade ja kollaste pilvede pööriseid. Iga natukese aja tagant lausus üks neist midagi, aga et ta tegi seda jaapani keeles ja subtiitrid olid hiinakeelsed, ei toonud see asjasse suurt selgust. „Too kübaraga tüüp,” lausus Clary, „tema oli ju paha.”

      „Ei, kübaraga tüüp oli isa. Ta oli keiser, kes valdas võluväge, ning see vägi peitus tema kübaras. Paha tüüp on see, kellel on mehaaniline käsi ning kes kõneleb.”

      Telefon helises. Simon pani krõpsukoti käest ja hakkas tõusma, et sellele vastata, aga Clary asetas käe talle keelavalt randmele. „Las olla. Ära vasta.”

      „Aga ehk on see Luke. Võib-olla helistab ta haiglast.”

      „See ei ole Luke,” vastas Clary, ehkki ei olnud selles sugugi kindel. „Tema ei helistaks sinu juurde, vaid minu mobiilile.”

      Simon uuris Claryt pikalt, enne kui vajus taas tema kõrvale vaibale. Tüdruk kuulis tema hääles kahtlust, aga selle kõrval ka sõnastamata kinnitust: tahan ainult seda, et oleksid õnnelik. Õnnest ei saanud Clary puhul küll nii pea juttugi olla: ema lebas haiglas, voolikute abil ühendatud piiksuvate aparaatidega, ning Luke, väsimusest zombi’stunud, lösutas tema voodi kõrval kõval plasttoolil. Kõigele lisaks pidi Clary alatasa mõtlema Jace’ile. Kümneid kordi oli ta võtnud telefoni, et helistada Instituuti, aga pannud aparaadi siis jälle käest, ilma et oleks numbrit valinud. Kui Jace tahab temaga rääkida, helistagu ise.

      Võib-olla oli Clary teinud vea, viies noormehe Jocelyni vaatama. Ta oli olnud nii kindel, et pruugib emal üksnes kuulda Jace’i, oma esmasündinu häält, ning ta tuleb teadvusele. Seda polnud juhtunud. Jäik ja kohmakas, oli Jace seisnud voodi kõrval, nägu tardunud nagu maalitud inglil, silmis ükskõiksus ja tühjus. Lõpuks oli Clary kaotanud kannatuse ning karjunud tema peale. Jace oli omakorda häält tõstnud ja seejärel uksest välja tormanud. Luke oli talle järele vaadanud, väsinud näol ilme nagu arstil, kes uurib iseäralikku haigusjuhtu. „Esimest korda näen teid käituvat nagu õde ja vend,” oli ta tähendanud.

      Clary polnud vastanud. Ei olnud mingit mõtet öelda, kui kangesti ta soovib, et Jace ei oleks tema vend. Omaenda DNA-d ju olematuks ei muuda – kui tahes palavalt sa seda ka ei ihkaks ning ükskõik kui õnnelikuks see sind ka ei teeks.

      Õnnelik ta niisiis pole, pidi Clary tõdema, aga vähemalt tundis ta ennast siin Simoni majas tema magamistoas mõnusasti ja koduselt. Ta oli tundnud poissi juba piisavalt kaua, et mäletada aega, kui tollel oli olnud tuletõrjeautokujuline voodi ning nurgas seisid kuhjas legoklotsid. Nüüd oli auto asendunud diivanvoodiga, mida kattis õe kingitud erksavärviliste triipudega sulgtekk, ning seinad olid kleebitud täis Rock Solid Panda, Stepping Razori ja teiste bändide plakateid. Seal, kus kunagi seisid legokuhjad, oli nüüd koha leidnud trummikomplekt ning toa teises nurgas paiknes arvuti, mille ekraanile oli tardunud mängu „World of Warcraft” pilt. Kõik oli peaaegu niisama tuttavlik kui Clary enda koduses magamistoas – toas, mida polnud enam olemas, mistap siinne oligi tema jaoks maailma koduseim paik.

      „Juba jälle jupatsid,” lausus Simon süngelt. Ekraanil olid kõik tegelased muutunud iseendi tollipikkusteks titevariantideks ning ajasid üksteist pottide ja pannidega vehkides taga. „Ma muudan kanalit,” kuulutas poiss otsustavalt. „See film on mind ära tüüdanud. Ma ei saa üldse aru, mis selles toimub, ning seksi ei ole seal sugugi.”

      „Muidugi ei ole,” kinnitas Clary ja võttis veel ühe krõpsu. „Need animafilmid on mõeldud meelelahutuseks, mis sobib kogu perele.”

      „Kui sul on tuju vaadata midagi, mis ei sobi kogu perele, võin lülitada pornokanalile. Kumba sa eelistaksid: kas „Breastwicki nõidasid” või „Kuidas ma Diane’i panin”?”

      „Anna see siia!” Clary üritas pulti enda kätte krahmata, aga Simon oli juba itsitades kanalit vahetanud.

      Poisi naer katkes äkki. Clary tõstis üllatunult pilgu ning nägi, et Simon jõllitab ekraani, pilgus tühjus. Televiisorist tuli vana mustvalge film „Dracula”. Clary oli seda korra emaga vaadanud. Ekraanil oli Bela Lugosi, kõhn ja kahvatu näoga, mähitud tuttavasse kõrge kraega keepi, huuled teravatipuliste hammaste kohal irevil. „Ma ei joo kunagi… veini,” kuulutas ta oma tugeva ungari aktsendiga.

      „Vaata kui lahe: ämblikuvõrgud on kummist tehtud,” ütles Clary, püüdes anda oma häälele kerget kõla. „Kohe näha ju.”

      Aga Simon oli juba püsti ja pillas puldi voodile. „Tulen kohe tagasi,” pomises ta. Tema nägu oli hall nagu taevas enne vihmasadu. Kõvasti huulde hammustades vaatas Clary poisile järele – esimest korda pärast seda, kui ema oli haiglasse viidud, tuli talle pähe mõte, et ka Simon ei pruugi olla eriti õnnelik.

      Peegli ees käterätiga märgi juukseid hõõrudes uuris Jace mõtlikult oma nägu. Tervendamisruun oli küll kõige hullemate vermetega hakkama saanud, aga tema silmade all olid ikka tumedad varjud ja suunurgis pingest rääkivad jooned – nende vastu ruun ei aidanud. Jace’i pea valutas ja käis kergelt ringi. Ta teadis, et oleks pidanud hommikul kas või natukegi sööma, aga öistest õudusunenägudest iiveldust tundes polnud ta mallanud söömisele aega raisata, vaid kibeles vallandama kogunenud pingeid palavikulises rahmeldamises, et peletada luupainajad higi ja haavade abil eemale – põletada nad tuhaks.

      Heitnud käteräti käest, mõtles Jace igatsusega magusale mustale teele, mida Hodge oli hommikuti vaaritanud kasvumaja öölilledest. See jook oli surunud maha näljapakitsuse ja tekitanud kiire energiatulva. Pärast Hodge’i lahkumist oli ta proovinud ise keeta taimede lehti vees, lootes saada sama tulemust, aga vedelik sai nii kibe ja tuhamaitseline, et ajas öökima ja tuli kiiresti välja sülitada.

      Jace kõndis paljajalu magamistuppa ning tõmbas jalga teksad ja selga puhta särgi. Kulm kortsus, lükkas ta märjad heledad salgud üle pea. Juuksed olid kasvanud liiga pikaks ja langesid silmile – selle eest saab ta Maryse’ilt kindlasti võtta. Maryse õiendas alati niisuguste asjade pärast. Kuigi Jace pole Lightwoodide bioloogiline poeg, kohtlesid nood teda alati sellena, kui olid ta kümneaastase poisikesena lapsendanud. See oli juhtunud pärast isa surma – arvatavat surma, tuletas Jace endale meelde ning tajus taas sisimas tuttavat tühjust. Viimased päevad oli ta tundnud ennast nagu Halloweeni kõrvits: välja kougitsetud sisikond hunnikusse maha visatud, mõttelage irve näole tardunud.

Скачать книгу