LITMIR.BIZ

Скачать книгу

kutsuda mind Valentine’iks.”

      I

      HOOAEG PÕRGUS

      Ma usun end olevat põrgus ja seepärast olengi.

ARTHUR RIMBAUD

      1

      Valentine’i nool

      „Kas sa oled ikka veel vihane?”

      Alec toetus vastu lifti teist seina ja põrnitses Jace’i üle nende vahele jääva kitsukese ruumi. „Ma ei ole vihane.”

      „Oled jah, muidugi oled.” Jace osutas süüdistavalt kasuvenna poole, aga karjatas kohe – mööda tema käsivart sööstis üles kuum valujutt. Pärast seda kui ta oli kukkunud läbi mädanenud laudade kolm korrust allapoole vanametallihunnikusse, ei leidunud tema kehas ainsatki kohta, mis poleks pakitsenud. Isegi sõrmed olid täis vermeid. Alec oli alles hiljaaegu heitnud nurka kargud, millega oli olnud sunnitud käima pärast Abbadoniga löödud lahingut, ning nägi välja peaaegu sama kehv. Tema rõivad olid mudased, juuksed ripnesid higiste salkudena ning üle ühe põse jooksis pikk kriim.

      „Ei ole,” pressis Alec läbi hammaste. „Ainuüksi see, et draakondeemonid pidid sinu jutu järgi olema välja surnud, ei anna veel…”

      „Ma ütlesin, et enamjaolt välja surnud.”

      Alec osutas tema poole sõrmega. „Enamjaolt välja surnud,” ütles ta vihast väriseva häälega, „ei tähenda veel, et nad on PIISAVALT VÄLJA SURNUD.”

      „Saan aru,” vastas Jace. „Pean paluma, et nad muudaksid demonoloogia käsiraamatu sissekannet. „Peaaegu välja surnud” asendatagu märkega „Aleci meelest ebapiisavalt välja surnud; tema eelistab, et koletised oleksid täitsa, täitsa välja surnud.” Kas see muudaks su tuju paremaks?”

      „Poisid, poisid,” manitses Isabelle, kes oli uurinud lifti peegelseinalt oma nägu. „Ärge tülitsege.” Säravalt naeratades pööras ta peeglile selja. „Heakene küll, madistada tuli natuke rohkem, kui olime oodanud, aga minu meelest oli see lahe.”

      Alec silmitses teda ja raputas pead. „Mispärast sina kunagi mudaseks ei saa? Kuidas see sul õnnestub?”

      Isabelle kehitas ükskõikselt õlgu. „Mul on puhas süda. Mustus käib minust suure kaarega mööda.”

      Jace turtsatas nii kõvasti, et neiu pöördus kulmu kortsutades ümber. Noormees vibutas tema poole porist paakunud sõrme, mille küüne all mustendas poolkuu. „Räpane oled sa – läbi ja lõhki räpane.”

      Isabelle avas suu, et vastata, aga sel hetkel jäi lift pidurite valju krigina saatel seisma. „See kaadervärk tuleks ära parandada,” ütles ta ust lahti tõmmates. Jace astus tema kannul trepikotta, mõeldes igatsusega hetkele, kui võib vabastada end turvisest ja relvadest ning minna sooja duši alla. Ta oli rääkinud kasuõele ja – vennale augu pähe, et nood temaga koos jahile tuleksid, ehkki nüüd, kui Hodge’i polnud enam seal neid juhendamas, ei tundnud kumbki ennast niisugustes omaalgatuslikes ettevõtmistes eriti kindlalt. Jace seevastu oli janunenud korraliku unustust pakkuva lahingu järele. Koletiste surmamine ja seejuures saadud haavadki andsid tegevust ega jätnud aega mõelda. Teades, et Jace’il on seda vaja, olid teised järele andnud – roomanud tema kannul läbi mahajäetud räpaste metrootunnelite, kuni leidsid draakondeemoni ja tapsid ta. Nagu varemgi, olid nad taas tegutsenud kolmekesi ühtse meeskonnana. Justkui üks pere.

      Jace vedas tõmbluku lahti, võttis jaki seljast ja heitis seinal olevasse varna. Alec istus tema kõrval madalal puidust järil ja kiskus jalast mudaseid saapaid. Andmaks Jace’ile märku, et viha on hakanud lahtuma, ümises ta endamisi mingit viisikest. Isabelle tõmbas nõelad pikkadest tumedatest juustest, nii et need vajusid kaskaadina tema õlgadele. „Kõht on nii tühi,” lausus ta. „Oleks ometi ema siin ja teeks meile midagi süüa.”

      „Päris hea, et teda pole,” vastas Jace relvavöö pannalt vallandades. „Ta oleks juba ammu vaipade pärast kisa tõstnud.”

      „Selles on sul õigus,” kostis jahe hääl. Jace, käed ikka veel rihmapandlal, pöördus hooga ning nägi ukseavas seismas Maryse Lightwoodi, käed rinnal vaheliti. Naine kandis jäika musta reisikostüümi. Tema juuksed, sama tumedad kui Isabelle’il, olid tõmmatud taga kokku ja rippusid jämeda köiena seljal. Naise jääliustikuna külmad sinised silmad libisesid uurivalt üle kolmiku, nagu ei peaks nende eest miski varjule jääma.

      „Mamps!” Isabelle kogus end kõige enne ja jooksis ema kallistama. Alec ajas ennast samuti püsti ja läks nende juurde, püüdes varjata tõsiasja, et kõnnib ikka veel longates.

      Jace ei liikunud kohalt. Maryse’i pilgus, kui see üle tema libises, oli olnud midagi niisugust, mis naelutas ta paigale. Selles, mis tema, Jace, vaipade kohta ütles, polnud ju midagi nii halba. Nad olid ka varem alatasa nalja heitnud selle üle, kui piinliku hoolega Maryse oma antiikseid vaipu kaitseb.

      „Kus paps on?” küsis Isabelle, astudes sammukese tagasi. „Ja Max?”

      Tekkis vaevumärgatav paus, enne kui Maryse vastas. „Max on oma toas. Isa pidi kahjuks veel Alicantesse jääma. On asjatoimetusi, mis hoiavad teda seal kinni.”

      Alec, nagu ikka õest tundlikum teiste meeleolu tabama, näis kõhklevat. „Kas midagi on juhtunud?”

      „Seda tuleks küsida sinult.” Ema hääletoon oli kuiv. „Kas sa lonkad?”

      „Ma…”

      Alec oli kohutavalt kehv valetaja. Isabelle katkestas venda sujuvalt: „Tühiasi: sattusime metrootunnelites vastamisi ühe dragoniidiga.”

      „Ning too ülideemon, kellega te eelmisel nädalal lahingut lõite – kas tema oli ka tühiasi?”

      Nüüd jäi isegi Isabelle’il suu kinni.

      „See polnud ette kavatsetud.” Jace ei teadnud, kuidas käituda. Maryse ei olnud teda veel tervitanud – polnud lausunud talle sõnagi. Naise silmad torkisid teda siniste pistodadena ning noormees tundis, kuidas tal seest õõnsaks tõmbub. Ükskõik millega ta ka hakkama poleks saanud, Maryse polnud teda kunagi varem niisuguse pilguga vaadanud. „See juhtus eksikombel…”

      „Jace!” Max, noorim Lightwood, pressis ennast Maryse’ist mööda ja tuhises ema keelavat kätt vältides tuppa. „Sa oled tagasi! Te kõik olete siin!” Ta pööras end ringiratast ja silmitses kõiki, näol võidurõõmus naeratus. „Mul oli õigus, kui arvasin, et kuulen lifti üles sõitvat.”

      „Ja mina arvasin, et käskisin sul oma tuppa jääda,” lausus Maryse.

      „Mulle küll ei meenu,” vastas Max nii tõsiselt, et isegi Alec oli sunnitud naeratama. Max oli oma ea kohta väikest kasvu – andis ehk välja seitsmeaastase mõõdu –, aga endassesüüvinult tõsimeelne olek ja suured prillid lubasid pidada teda märksa vanemaks. Alec sirutas käe välja ja sasis venna juukseid, aga Max vaatas ikka säravi silmi Jace’i. Noormees tundis, kuidas jäine tomp tema kõhus sulama hakkab. Max oli alati imetlenud teda kui kangelast – rohkem kui omaenda vanemat venda. Põhjus võis peituda selles, et Jace oli temaga kannatlikum. „Kuulsin, et olite madistanud ülideemoniga,” ütles Max. „Kas see oli äge?”

      „See oli… isemoodi,” vastas Jace ebalevalt. „Kuidas oli Alicantes?”

      „Äge. Me nägime nii lahedaid asju. Alicantes on ju suur relvistu ja peale selle võeti mind kaasa kohtadesse, kus relvi tehakse. Nad näitasid, mismoodi valmistada seeravinuge, et need senisest kauem vastu peaksid, ning ma palun, et Hodge õpetaks mind…”

      Jace’i pilk läks tahtmatult Maryse’ile. Kas see võis olla tõsi? Max ei teadnud, et Hodge’i siin enam pole. Kas ema polnud talle siis rääkinudki?

      Maryse tabas tema pilgu ja tema huuled tõmbusid kitsaks nagu noatera. „Nüüd aitab, Max.” Ta võttis nooremal pojal käsivarrest kinni.

      Max ajas pea kuklasse, et emale otsa vaadata. „Aga ma räägin Jace’iga…”

      „Seda ma näen.”

Скачать книгу