Aja jälg kivis. Prantsusmaa - Helgi Erilaid

Скачать книгу

aastasada ning muidugi jõudsid ehitusstiilid ja maitsed selle aja jooksul muutuda. Gootika tähendas Päikesekuninga aegadel midagi tahumatut ja barbaarset – niisiis tuli katedraal moodsasse barokkajastusse tuua. Roosakende värvilised klaasid löödi puruks, iidsed hauakivid hävitati, asuti ehitama uut peaaltarit. Tulemus oli näha juba pärast 15 aastat kestnud pingutusi: Pariisi Notre-Dame’i vana, kaunilt värviline sisemus oli puha valgeks muutunud.

      28 kuninga saatus

      Järgnevad sajandid käitusid kirikuga üha karmimalt. Mida võiski oodata Suure Prantsuse revolutsiooni aegadest? Katedraalist varastati kõik, mida vähegi paigast suudeti liigutada. Juba varem eemaldati hulk kaunistusi, skulptuure ja koletisteks maskeerunud veesüliteid paikadest, kus nad olid neli sajandit seisnud, sest uute aegade arhitektide meelest olid kõik need esemed maitsetud.

      Revolutsiooni kõrgaegadel ei viidud Notre-Dame’ist ja teistest Prantsusmaa kirikutest minema mitte üksnes pühakodade rikkusi – eemaldada kästi kõik, mis oli vähegi seotud religiooni ja monarhiaga. Kõige barbaarsemalt käituti ilmselt Jumalaema kiriku peafassaadi ehtinud kuningate galeriiga. Kohe kolme hiigelportaali kohal seisis üle terve fassaadi kulgeva lindina oma niššides 28 umbes kolme inimkasvu pikkust, maani ulatuvas rüüs iidset kuningat. 1793. aastal lükkasid pariislased need kuningad kiriku fassaadilt alla, nähes neis võib-olla oma aja Prantsusmaa vihatud kuningate sümboleid. Kivikuningate pead jagati sõjatrofeedena laiali Pariisi kommuunides. Iidsete skulptuuride purustatud kehad vedelesid ligi kolm aastat Notre-Dame’i ees väljakul maas ning kanti siis laiali linna söehoovidesse.

      Kirjanik Victor Hugol oli Jumalaema kiriku muutmise ja rüüstamise kohta mõndagi öelda ning seda ta oma raamatus ka tegi. Ta leidis tuhandeid barbaarsusi, mis iidse katedraali kallal korda oli saadetud, ja järeldas, et ehitusstiilide muutumine on teinud rohkem kahju kui revolutsioonid. Nad on tapnud iidsete hoonete vormi, sisu, mõtte ja ilu, pookides ülla gootika haavade külge oma mõttetut ja viletsat pudi-padi.

      Noort vihast kirjanikku võeti kuulda. Tema andunud pooldajate seas oli andekas Pariisi noormees Eugène Emmanuel Viollet-le-Duc, kes oli just arhitektuuri õppima hakanud. Tema rolliks ajaloos sai astuda Notre-Dame’i ja teiste vana Pariisi imede restaureerijate ning taastajate esiritta. Gooti ajastu oli Viollet-le-Duci jaoks väärtuslik ja kallis, keskaja kunst midagi ehtsat ja stiilipuhast. Ja väga palju sellest oli Jumalaema kirikus aja katsumuste kiuste ikka veel alles.

      Kiriku restaureerimine võttis 23 aastat ning isegi keerulistel aegadel leiti selleks raha. Viollet-le-Duc tundis oma tööd ja vähehaaval sai Notre-Dame endise hiilguse tagasi. Vanad kuningad vaatasid oma niššidest taas uhkelt alla väljakule, gorgodest veesülitid said kõrgetel karniisiäärtel uuesti koha, purustatud detailid parandati ja värvid leidsid taas tee suursuguse hoone sisemusse. Töö oli meisterlik ja põhjalik, nii et järgmistel põlvedel polnudki suurt muud teha, kui seda endisel kujul korrastatud hiigelkirikut hoida ja kaitsta.

      Taevase kuningriigi maine kajastus

      Sa seisad keset väljakut, kus kunagi Esmeralda oleks tantsida võinud, ja Jumalaema kiriku peafassaad on otse su ees. Määratu, hele ja kirjeldamatult võimas. Kolm hiigelsuurt teravkaarelist portaali, mida ehib reljeefidena lugematu hulk kivist pühakuid, ingleid, kuningaid ja piiblistseene.

      Neist vanim, aastaist 1160–1170, on väljakult vaadates parempoolne, Püha Anne’i portaal. Uste kohal kõrguval põhireljeefil pühendavad kuningas, piiskop ja preestrid uue katedraali Jumalaemale ja tema pojale. Vasakul on kroonimisportaal: Jumalaema taevasse tõstmine ja kroonimine. Selle valmimisajaks arvatakse aastaid 1210–1220 ning sel on veel näha jälgi algsest värvikihist – sinine taevas ning valged ja kuldsed figuurid. Ja keskmine, kõige suurem ja uhkem portaal – viimane kohtupäev. Kristus oma apostlitega kesksel troonil, ümberringi rõõmus taevane kuningriik. Neile, kes sinna pääsenud on.

      Portaalide kohal seisab sammastega eraldatud niššides 28 uhket vana kuningat, klassikalistes rõivastes, erinevates poosides, kõigil kroonid peas. Nende kohal, järgmisel hiigelkõrgel korrusel, on madala balustraadi taga tohutu suur ümar roosaken, kahel pool kivipitsiga ehitud kaarjad kaksikaknad. Täpselt roosakna alumise serva keskosas ta seisab – kivist Jumalaema lapsega, inglid kahel pool. Roosil oli eriline tähendus, see oli müstiline armastuse lill.

      Kastiilia Blanche olevat väga roose armastanud, nagu ka tema poeg Louis. Nemad annetanudki Notre-Dame’ile ja oma kuningriigi teistele kirikutele roosaknad – tohutud värvilistest klaasidest kiviraamides roosid. Õielehed tähendasid inimeste elu, roosi süda aga Jumala lõputut armastust.

      Roosakna kohal läbib fassaadi kõrgete saledate sammaste õhuline rivi, üleval ühendavad sambaid kivipitsilised põimunud kaared. Ja siis nood kaks ilmatu kõrget, vägevat, nelinurkset tömbiotsalist torni, mõlemat ehtimas pikad gooti kaaraknad. Just tornides olevat Pariisi Jumalaema kiriku restaureerimismeister Viollet-le-Duc oma fantaasiale vaba voli andnud, paigutades tornide alumise serva karniisidele alla linna peale vaatavaid kummalisi deemoneid ja fantastilisi linde, kes vaid kujutlusmaailmas võiksid elada; tiibade ja kihvadega metsloomi, kes peaksid kurjad vaimud eemale peletama, ning groteskseid mõnitavaid koletisi. Kõik need elukad kuuluvad kindlalt Jumalaema kiriku juurde.

      Uhkelt kaunistatud portaalist kiriku siseruumi astudes tunned end veelgi väiksemana kui väljas. Nende tohutute kiviste võlvide alla mahub 9000 inimest. Heledate ümarate hiigelsammastega eraldatud löövid, kolm korrust lahtiste kaartega sammaskäike ülestikku, nende kohal galerii ja aknad, millest voolab kirikusse rahulikku valgust. Kuid hiigelruumi valgustamiseks on sellest vähe. Ka kroonlühtritest ei piisa. Siin näib valitsevat pidulik hämarus, seda enam, et suurt osa akendest katavad värvilised klaasmosaiigid. Eriti uhke on lõunapoolne roosaken Kristuse ja apostlitega. Selle värvid – leekivpunane, eresinine, säravkollane – on uskumatult rikkad ja säravad.

      Peaaltarit ehib skulptor Nicolas Coustou kõrge kivine „Pieta”. Hiigelruumi seinte ääres seisavad kabelid ning kroonik on teatanud, et aastal 1235 lasknud Püha Louis kirikusse ehitada erinevate gildide vennaskondade kabelid. Tema soov olnud, et töömeeste, käsitööliste ja kaupmeeste gildid saaksid pühakojas koos käia ning oma maised mured selle rahupaiga ukse taha jätta.

      Notre-Dame’i fassaad on võrratu, kuid katedraali parempoolne külg maalilisel Montebello kaldapealsel võtab päriselt tummaks. Kõrge, rohekaks tõmbunud katuse keskosast tõuseb sale, terav, kivipitsiline torn, mis fassaadi kahest, 69 meetri kõrgusest tornist hoopis kõrgemale ulatub. Roosaken on sama suur ja kaunis kui fassaadil – ja siis need imepärased, saledad ja kaunid lahtised tugikaared, mis Notre-Dame’i nii eriliseks teevad. Mõnedki ajaloolased arvavad, et just Pariisi Jumalaema kirik oli üks esimesi hiigelhooneid, kus selliseid tugikaari kasutati. Ja arhitektuuriajalugu ütleb, et Notre-Dame vastas ennast maksma pannud kristliku Euroopa peamisele teoloogilisele käsule – luua ehitisi, mis oleksid Jumala kuningriigi maised kajastused.

      Pariis

      Eiffeli torn

      Pikal teel Charles de Gaulle’i lennuväljalt linna poole ehmatab ta väsinud reisija paugupealt virgeks. Nii tuttav, nii kõrge, elegantne ja sale siluett, udusena seal kaugel linna kohal, sümbol ja ime korraga, inimgeeniuse mõõdupuu. Eiffeli torn, üks ja ainus siin maailmas.

      Rõõmus Pariis asus 1887. aastal suurt maailmanäitust ette valmistama ja kõige muu kõrval oli tehtud ka kindel otsus panna püsti vääriline mälestussammas Suure Prantsuse revolutsiooni 100. aastapäevaks. Kuulutati välja samba projektide võistlus ning 700 laekunud töö seast hääletati üksmeelselt parimaks Gustave Eiffeli loodud kavand. Kes oli Gustave Eiffel?

      Tema kodulinn oli Dijon, kus ta 15. detsembril 1832 sündis. Perekonnas olid pikki aastakümneid tegutsenud puutöömeistrid ja põlevkivikaupmehed. Gustave õppis Dijonis ja Pariisis peaasjalikult keemiat, et oma onu äädikavabrikus tööle asuda. Kuid läks hoopis nii, et noor Eiffel sai tööd ühes Pariisi arhitektuuritöökojas ja juhtis juba 25aastasena Garonne’i silla ehitustöid Bordeaux’s. Äädikas oli unustatud, Alexandre Gustave Eiffeli arhitekti- ja inseneritee alanud.

      Järgmised seitse aastat konstrueeris ta tugevast, kuid kergest separauast uudseid raudteesildu. Aastal 1866 asutas ta omaenese arhitektuurikompanii ja jätkas

Скачать книгу