Aja jälg kivis. Prantsusmaa - Helgi Erilaid

Скачать книгу

korruse Väikeses galeriis, mis avati novembris 1800. Kohal olid Napoleon Bonaparte ja tema kaasa Joséphine. Napoleon täiendas Louvre’i kogusid väärtuslike kunstiesemetega kõigist maadest, mis ta oma sõjaretkedel vallutanud oli. Seda polnud küll kauaks – kui impeerium 1815. aastal langes, pidi Prantsusmaa suure osa röövitud kunstist selle õigetele omanikele tagasi andma.

      1871. aasta kevadel, Pariisi Kommuuni ajal, tegid kommunaarid seda, mis oli nende meelest õige – panid põlema kuningliku palee, rahandusministeeriumi hoone, Tuileries’ palee ja Louvre’i põhjatiiva. Loodud vabariigi juhid otsustasid maatasa teha kõik, mis Tuileries’ paleest veel järel oli. Poliitilised muutused, revolutsioonid, sõjad… kõik tulid ja lõppesid omal ajal, kuid õnneks Louvre’i kunstikogu ei kadunud. See üha kasvas.

      Meevärvilist muuseumihoonet on pidevalt hoitud, remonditud, korrastatud ja laiendatud. Ja siis, 20. sajandi lõpul, tuli julge mees François Mitterrand oma kirgliku Egiptuse-unistusega ning laskis selle täide viia Hiinas sündinud Ameerika arhitektil Ming Peil. Louvre’i hiigelsuure õue keskele kerkis vägev klaaspüramiid. See ujutas valgusega üle tohutu maa-aluse vastuvõtuhalli, millest suunduvad trepid kõigisse muuseumi osadesse. Iidsete vaaraode sümbol oma täiuslikus lihtsuses, ootamatu ja hämmastav; 22 meetri kõrgune klaaspüramiid keset ilmatut Napoleoni õueks kutsutud väljakut! Kaheksasajast alumiiniumraamis klaasrombist ja – kolmnurgast koosnev korrektne ehitis, mille ümber on veel kolm väikest klaaspüramiidi – hoopis teisest maailmast kui seda kolmest küljest ümbritsev sammaste, raidkujude, reljeefide, tornide ja tornikestega kaunistatud renessansspalee.

      Ometi ei tundugi too otsekui teisest maailmast pärit klaaspüramiid siin, tohutult pika renessansslossi haardes, varsti enam võõra või valena. Külastajale on too maa-alune hiigelhall, kuhu viivad eskalaatorid, isegi üpris mugav. Siin on selged viited ja piletikassad ning siit lähevad trepid Louvre’i hiigelhoone kolme tiiba, millel on oma nimed – Richelieu, Sully ja Denon.

      Kolme muuseumitiiva kolmel korrusel on külastajale vaatamiseks välja pandud 65 300 taiest. Plaani järgi oleks nagu võimalik orienteeruda, kuid tegelikult valitseb siin meeletu treppide, eskalaatorite, koridoride ja ruumide labürint.

      Uskumatult palju kunsti

      Islami, Vana-Egiptuse ja etruski kunst, Kreeka ja Rooma antiik, keskaegne Louvre – selline on maa-aluse korruse väljapanek. Põhikorrusel võib näha Prantsuse skulptuuri, idamaade antiiki, veel Kreeka ja Rooma antiiki, Aafrika, Aasia, Okeaania ja Ameerika põlisrahvaste kunsti. Esimene korrus – Prantsuse kunst, Napoleon III eluruumid, veel Vana-Egiptuse kunsti, antiikset Kreeka ja Rooma keraamikat ja pronksi, Itaalia ja Hispaania maalikunsti. Teine korrus – Prantsuse, Saksa, Hollandi, Belgia, Šveitsi, Vene ja Skandinaavia maalikunst.

      Kogu see meeletu varandus on hoiul ühes maailma uhkemas ja suuremas kunstikogus – Louvre’is, Pariisis. Võtaks nädalaid, et väljapanek läbi vaadata ja kas või pisutki süveneda. Mida sa teed, kui sul pole tervet päevagi? Sa valid ainuvõimaliku tee ja lähed vooluga kaasa. Aga lõputu rahvavool liigub peaasjalikult mööda lõputuna tunduvat Suurt galeriid Louvre’i esimesel korrusel Denoni tiivas. Just siin on muuseumi tuntumad teosed: Itaalia kunst läbi sajandite, eriti renessansiajastu maalid. Ja see kõige tuntum maal – Leonardo da Vinci „Mona Lisa”. „La Gioconda”.

      Prantsusmaa kuningas François I kohtas Leonardot aastal 1515 ning kutsus kuulsa itaalia kunstniku, teadlase ja leiutaja Prantsusmaale, Loire’i orus asuva Amboise’i lossi lähedal seisvasse väiksesse Clos Lucé lossi. 64aastane Leonardo ladus oma lõuendid – „Mona Lisa”, „Püha Anna” ja „Ristija Johannese” – muulavankrile ja asus koos pisikese kaaskonnaga teele üle lumiste Alpide. Clos Lucé lossis ja selle kaunis ümbruses veedetud eluaastad olid talle rahulikud, kuid kunstnik oli juba väga haige ja lahkus jäädavalt aastal 1519. Tema maalid jäid Prantsusmaale.

      Maailma kuulsaim maal

      Mona Lisa naeratuse saladuse üle on vaieldud aastasadu. Mida kõike pole tema kohta öeldud! Veetlev ja naeratav viirastus, kelle arukas, sügav ning mahe pilk, täis lubadusi, tõmbab sind vastupandamatult ligi ja joovastab. Umbes sellisest fraasist võib tuhandeid variante leida. Maalist on kirjutatud kuhjade viisi köiteid. Leonardogi olevat pidanud seda oma parimaks maaliks ning kandnud kõigil rännakutel kaasas. Maali uurinud teadlastel on sadu arvamusi, nii kaugele välja, et selle värvikihtides on peidus salasõnum või et see kujutab endast vaid asjassepühendatuile arusaadavat mitmetähenduslike vihjete kollaaži. Kuid Mona Lisa naeratust on ikka suureks saladuseks peetud…

      Ja nüüd liigud sa mööda Suurt galeriid peavooluga kaasa. Kahel pool seintel on vapustavad teosed Caravaggiolt, Tizianilt, Botticellilt, da Vincilt. Sa püüad neid vaadata nii palju kui jaksad, tundes samas ületamatut hingepiina seetõttu, et meile, surelikele, nii piiratud vastuvõtuvõime on antud.

      Aga seal ootab maailma kõige kuulsam maal. Väikeses ruumis, mille seinal ongi vaid üksainus pilt. Selle ees tundub seisvat miljon inimest, kätes kõrgele tõstetud fotoaparaatide mets. Kuigi sildid teatavad, et pildistamine ja eriti välklambid on keelatud. Valvurid ei tee midagi. Mida nad saaksidki teha? Pealegi, „Mona Lisa” on kaitstud. Maal ripub seinal tumeda klaaspaneeli taga, see sulgub tema ümber otsekui suur kast ja maailma kuulsaim pilt tundub selles ootamatult väike. Ta ongi väike – 77 x 53 cm. Tume klaaskast on kuulikindel ning hoiab maali pidevalt õiges temperatuuris. Ja näitab „Mona Lisat” valesti, tumedamana, kui ta tegelikult on. Aga sulle jääb teadmine, et sellesama pildi, need silmad, selle naeratuse maalis kunagi Leonardo ise.

      Selle imelise ja hindamatu kunsti kaudu, mida aastasadu hiigellossi seinte vahele kogutud on, räägib Louvre sinuga aegade tarkusest ja ilust. Kõik need lugematud lood, mis tal jutustada, on kunagi päriselt sündinud, sest selle kunsti loojad on kunagi elanud, oma loominguks ümbritsevast elust ainet leidnud ning enda pilgu, mõtete, oskuste, tunnetuse ja emotsioonide abil selle ainestiku lõuendile kandnud. Nii et lisaks kunstielamusele saad siin tahes tahtmata teada, milline on meie maailm kunagi olnud.

      Pariis

      Concorde’i väljak

      Prantslased tunduvad kirgliku, uhke, enesekindla ja pisut enesekeskse rahvana. Kui nad midagi ette võtavad, siis ikka suurelt ja suursuguselt. Näib, et nii on nad ehitanud ka oma pealinna – selle osa, kus valitsevad laiad, kõrgete stiilsete vanade hoonetega palistatud bulvarid, vägevad lossid, kaunid pargid ning hiigelväljakud. Taas keset määratut Concorde’i väljakut seistes võiks mõelda: kui hea, et Pariisi kujundajatel on piisavalt palju maad käes olnud, sest sel ajal, kui siin kõik oma näo sai, nõudis tõeline, hiilgav suursugusus avarust, ruumi ja õhku. Prantsusmaa kuningatel pidi seda jätkuma, nagu ka meeletuid varandusi, milleta midagi niisugust polnud võimalik luua.

      Pariisil on ajaloo jooksul vist küll tuhat nägu olnud – Jumalaema kiriku raamatu Imede Õue kitsastest räpastest urgastest aadlike luksuslosside, kuningapaleede ja suurte geomeetriliste iluaedadeni. Tuileries’ aiad eraldavad Louvre’i Concorde’i väljakust, üks imeilus kilomeeter jalutamist ja oledki kohal.

      Määratu väljak avaneb su ees otsekui hiigelsuur teatrilava. Tegevus toimub väljaku keskelt tõusva kõrge Egiptuse obeliski ümber, millest mõlemal pool seisab kaks vägevat purskkaevu, mis purskavad kõigest väest. Kaunid vanad laternapostid. Skulptuurigrupid kõrgetel postamentidel, lossitaolised hooned väljaku ääres, pisut kaugemal sild ja Seine’i lai sinakas lint.

      Jacques-Ange Gabriel pärines väärikast arhitektide suguvõsast, armastas oma töödes järgida klassikalisi traditsioone ja kuulus 18. sajandi nimekamate prantsuse arhitektide hulka. Kolm aastakümmet töötas ta kuninga esimese arhitektina Versailles’s, ehitas Pariisis kuninglikke residentse ning asus siis aastal 1753 Pariisi südamesse rohkem kui kaheksa hektari suurust hiigelväljakut kujundama.

      Esmajoones pidi see väljak saama paigaks, kus hakkaks seisma skulptor Bouchardoni valmistatud Louis XV suur ratsamonument. Pariisi linn oli kuju 1748. aastal tellinud ja kuningas selleks oma armulise nõusoleku andnud. Iseenesest mõista hakkas väljak ka kohe Louis XV nime kandma.

      Arhitekt Gabriel planeeris hiigelväljaku kaheksanurksena ning seda piirasid vallikraavid, mida praegu enam ei ole. Põhjaküljele kavandas

Скачать книгу