Aja jälg kivis. Prantsusmaa - Helgi Erilaid

Скачать книгу

Gabrieli planeeritud Louis XV väljaku ehitamine lõpetatud ning kuningas sai veel üksteist aastat oma uhket ratsamonumenti imetleda, enne kui 1774 siitilmast lahkus. Trooni võttis üle tema pojapoeg Louis XVI – ning pidi seda kibedasti kahetsema.

      Mässav võõramaalasest kuninganna

      Kroonprints Louis XVI oli paks, kohmakas ja häbelik 15aastane nooruk, kui Austria keisrikojast saabus Versailles’sse tema pruut, 14aastane Maria Antonia, kes pärast abiellumist võttis nimeks Marie-Antoinette.

      Versailles’ õukond oli kommete poolest hoopis jäigem ja tseremoniaalsem kui Austria keisrikoda, kus noor printsess oli üles kasvanud. Siinsed pikad kuninglikud rituaalid tundusid Marie-Antoinette’ile igavad ja naljakad, niisiis haigutas ta nende ajal avalikult ja kihistas naerda. Talle meeldis üksi ringi jalutada, mis oli ennekuulmatu Versailles’s, kus kuninglikud isikud liikusid alati terve armee õukondlaste saatel. Ta valis endale ise sõpru – ja isegi riideid! See oli ennekuulmatu. See oli mäss.

      1778. aastal sündis noore kuningliku paari esimene tütar ja Marie-Antoinette ei mässanud enam. Ta otsustas olla ustav naine oma kaasale ja hoolitsev ema. Otsusest oli aga vähe abi, sest õukond ega enamik prantslasi ei sallinud teda kui võõramaalast. Tal käis kannul kuulujuttude laine, tema oletatavate afääride kohta levitati siivutuid laule ja pilte. Suur osa prantsuse rahvast noil aegadel sama hästi kui nälgis – kedagi tuli ju selles ometi süüdistada! Ja keda siis veel kui mitte võõramaalasest kuningannat, kes elas tõesti pillavalt ning armastas ekstravagantsusi, kuid polnud ometi nii hellitatud ja rumal, nagu teda lugematutes pamflettides kujutati.

      Nauditavad giljotiini-vaatemängud

      Suurel Prantsuse revolutsioonil oli hulk põhjusi. Päikesekuninga Louis XIV rikkus ja hiilgus ning lakkamatud sõjad naabritega olid viinud selleni, et valgustussajandil oli Prantsusmaa majandus põhjalikult alla käinud. Kunst õitses nagu ei iial varem ning targad mõtlejad Voltaire ja Rousseau olid tuntud üle Euroopa. Enamik tavalisi pariislasi elas aga mustuses ja vaesuses nagu keskajal.

      Ja siis see algas! Nagu teada, vallutasid revolutsionäärid 14. juulil 1789 Bastille’ kindluse. Järgnesid rahutud kuud täis lahinguid ja verd – ning suur osa pariislasi oli ikka veendunud, et kõigis nende hädades on süüdi too võõramaalasest kuninganna, Marie-Antoinette. Niisiis marssisid sajad Pariisi naised vihaselt Versailles’sse, nõudes kuninganna surma.

      Kuninglik perekond viidi Pariisi ja suleti alguses Tuileries’ paleesse, hiljem vanglasse. Aastal 1792 likvideeriti Prantsusmaal kuningaseisus, kohtus tunnistati kuningas Louis XVI reetmises süüdi ja mõisteti surma. Otsus viidi täide jaanuaris 1793. Sama aasta oktoobris mõisteti reetmises süüdi ka lesk Capet, nagu Marie-Antoinette’i nüüd kutsuti.

      Pärast Suurt Prantsuse revolutsiooni ei olnud enam Louis XV väljakut, nüüd oli siin Revolutsiooni väljak. Ja mõistagi polnud enam kuninga uhket ratsamonumenti. Selle asemel oli seadeldis, mis oli kasutusele võetud „tubli” prantslase Guillotini soovitusel ja algatusel. Keset Revolutsiooni väljakut seisis giljotiin, kõrgelt langeva vaheda teraga tapmismasin – hoopis lihtsam võimalus inimesel pea maha lüüa kui timuka kirvega. Siin oli pariislaste juubeldushüüete saatel oma pea kaotanud kuningas Louis XVI ja siia toodi lahtises vankris ka endine kuninganna Marie-Antoinette. Rahvas juubeldas veelgi enam: ometi kord sai too vihatud võõramaalane teenitud palga.

      Revolutsioonilistel pariislastel oli piisavalt võimalusi giljotiini-vaatemänge nautida. Kahe aasta jooksul, 1793–1795, kaotas väljakul pea enam kui 1300 inimest. Nende hulgas oli ka üks revolutsiooni tegelikke juhte Maximilien Robespierre, kes oli vahepeal isegi revolutsioonilise valitsuse juht. Ei saa ju loota, et üleüldises segaduses, mille Suur Prantsuse revolutsioon kaasa tõi, oleks kiiruga moodustatud valitsus tegutsenud tõelises üksmeeles.

      Eriarvamused ja vastuolud sünnitasid intriige, vandenõusid ja reetmist. Nii oligi giljotiin lakkamatult, päev päeva kõrval töös. Langev vahe tera ei teinud vahet, kelle pea seal all parasjagu oli – aadliku, vaimuliku või vandenõu ohvriks langenud revolutsionääri oma. Vere lõhn väljakul olnud nii tugev, et kord keeldunud isegi loomakari selle paiga lähedalt läbi minemast. Kõige kohutavam aeg oli suvel 1794.

      Roosa obelisk, eksootilised purskkaevud ja kaheksa linna sümbolid

      Aeg läks edasi ja väljak elas oma elu – alates 1795. aastast juba Concorde’i ehk Üksmeele väljaku nime all. Kuid revolutsiooniline üksmeel Pariisis oli rabe ja valitsus ebakindel. Nii juhtuski, et Prantsusmaa armee silmapaistvaim kindral Napoleon Bonaparte kolis 1799. aastal riigi esimese konsulina siiasamasse Concorde’i väljaku lähedal asuvasse Tuileries’ lossi, võttis võimu üle ja laskis end mais 1804 keisriks kroonida.

      Praegusel ajal meenutavat Concorde’i väljak tublisti 18. sajandi väljakut. Õnneks pole siin enam seda kohutavat giljotiini. Selle asemel seisab keset platsi Egiptuse asekuninga Mehmet Ali kingitus Prantsusmaale aastast 1833 – obelisk, mis tähistas kunagi Amoni templi sissekäiku Luxoris. Obelisk on oma 3200 aastat vana ning kaetud hieroglüüfidega, mis jutustavad vaaraode Ramses II ja Ramses III valitsusajast Egiptuses. Terava kuldse tipuga monoliitne, roosakast graniidist sale torn tõuseb ligi 23 meetri kõrgusele ja kaalub 230 tonni. Pjedestaalil on kujutatud obeliski Pariisi toomist ja oma kohale paigutamist, mis 19. sajandi alguses küll lihtne töö ei olnud.

      Egiptuse obeliskid olid Euroopas hinnatud linnakaunistused. Vanad egiptlased seostasid neid, tavaliselt paarikaupa püstitatud saledaid, ülal ahenevaid torne maale langevate päikesekiirtega. Euroopa valitsejad aga armastasid nendega oma linnu ehtida. Tervelt kolmteist obeliski on viidud Rooma, nendega on end kaunistanud Firenze, Kleopatra nõelaks kutsutud obelisk seisab Londonis Thamesi ääres ning Luxori obelisk on nüüd Pariisis Concorde’i väljakul, paiknedes täpselt ühel joonel Triumfikaare ja vana Louvre’i uue klaaspüramiidiga.

      Kui Luxori obelisk väljakule paika oli pandud, alustas siin tööd arhitekt Jacques Ignace Hittorff, sest suur ja lai plats vajas uut nägu. Kahele poole obeliski paigutati kaks täpselt ühesugust purskkaevu, nende loomisel olnud eeskujuks Vatikanis, Püha Peetri väljakul seisvad purskkaevud.

      Suure ümara basseini keskelt tõusevad tumedad allegoorilised figuurid, kes hoiavad pea kohal madalat ümarat hiigelkaussi. Sellest tõusvad figuurid hoiavad pea kohal otsekui tohutut päevavarju, mille tipust purskub kõrgusse vägev veejuga. Basseini äärt palistavad maure meenutavad süsimustad kujud, neil on kuldsed ehted – lilled, merikarbid, pärlid – ning käte vahel suured kuldsed kalad, kelle suust purskavad välja veejoad. Majesteetlikud on need purskkaevud, ja pisut eksootilised, pidulikud ja salapärased. Juba värvid on ootamatud: kuld, särav mereroheline ja läikiv must.

      Arhitekt Hittorff täiendas Concorde’i väljaku ilmet veelgi. Kaheksanurkse hiigelplatsi igasse nurka paigutas ta skulptuurigrupid, mis pidid sümboliseerima kaheksat Prantsusmaa linna. Need on Lille, Strasbourg, Lyon, Marseille, Bordeaux, Nantes, Brest ja Rouen.

      Aga ajalugu muudkui jätkub. Aastal 2000 võttis prantslasest n-ö linnaronija Alain „Spiderman” Robert kätte ja ronis ette hoiatamata ning ilma igasuguste abivahenditeta mööda Luxori obeliski üles, päris tippu välja. Tõepoolest, pigem juba Spiderman kui giljotiin.

      Pariis

      Triumfikaar

      Louvre’i klaaspüramiidi tipust tõmmatud kujuteldav sirgjoon läbiks Luxori obeliski tipu Concorde’i väljakul ning kulgeks edasi mööda nöörsirget, laia, luksuslikku Champs-Élysées’d – mis kunagi ei maga – kuni praegu de Gaulle’i väljaku nime kandva Tähe väljakuni, mille keskel ta seisabki. Triumfikaar.

      Tähe väljak on taas üks ilmatu suur plats. Oli aasta 1730, kui sellest tähest väljus viis tänavakiirt ja targad arhitektid murdsid pead, mida selle tühja platsiga ette võtta. Ruumi oli palju ja plaanegi tekkis igasuguseid, selleni välja, et väljakule võiks kerkida üks hiiglaslik elevant, mille sisse võiksid mahtuda ballisaalid ja teater. Ent ilmselt osutus plaan liiga ekstravagantseks isegi Pariisi jaoks.

      Kui siis kuningate ja kuningannade aeg ajutiselt otsa sai, oli peagi algamas Napoleon Bonaparte’i sõjamehekarjäär. Triumfikaarest kõneldes ei pääse temast kuidagi mööda.

Скачать книгу