Paarismäng - Mart Kadastik

Скачать книгу

võttis ta käed põlvede pealt ära – loobus intuitiivsest kaitseasendist. „Ma ei tea, mida te must arvate, aga ma ei ole nii naiivne, kui välja paistan.”

      „Te paistate välja väga arukas noor naine.”

      „Ma ju tean küll, milles on asi,” ütles ta.

      „Teate?”

      „Jah. Ma tean oma diagnoosi.”

      „Koguni? Kust te selle diagnoosi võtnud olete?” uudistasin.

      „Internetist,” vastas ta.

      „Usute internetti?” väljendasin ettevaatlikult oma kõhklust.

      „Midagi peab ometi uskuma.”

      „Muidugi. Kuidas selle diagnoosi nimi oligi?”

      „Commitment phobia,” kõlas perfektne inglise keel noore naise huultelt.

      „Commitment phobia? Enesesidumise foobia. Väga huvitav. Mismoodi te siis ei taha ennast siduda? Kellega te ei taha?”

      „Meestega,” sõnas ta lakooniliselt ning jäi sõrmi mudides vait.

      „Tahate sellest lähemalt rääkida?” esitasin sajandi küsimuse.

      „Millest?”

      „Suhetest meestega. Kas te kardate mehi?” küsisin rahulikult. „Kas kunagi on midagi halba juhtunud?”

      „Ei, üldse mitte. Ma ei karda mehi… selles mõttes, mida te vist silmas peate,” naeratas ta. „Ma kardan seda, et kui ma kellegagi… noh… püsisuhtesse astun, abiellun ja saan lapsi ja kõik see värk, et see ei ole õige või see mees ei ole õige või armastus ei ole õige… Ma saan aru, et ma olen haiglane maksimalist, aga ma ei saa sinna midagi parata… ma lihtsalt kardan, et kui ma kaotan oma vabaduse, siis kaotan lõpuks… iseenda.”

      Jäin mõtlikuks. Olen ühtepuhku näinud noori patsiente, keda kerge elu on raskemeelseks muutnud. Mõned neist hoiavad käekotis tabletipurgikeste kõrval žiletiterade karpi.

      „Aga – kui ma tohin küsida – miks teile tundub, et peate ennast kellegagi kohe siduma?”

      „Ma jään ju muidu üksi. Üksindust kardan ma veel rohkem,” selgitas Kristin.

      „Jajaa. Siin on tõesti arutamise ainet. Mõistan, mõistan,” kiigutasin sõnu, sest vajasin aega järelemõtlemiseks. „Teate, Kristin, ma oleksin pidanud seda kohe küsima, aga kuivõrd me vältisime formaalsusi, eks ole, siis jäi küsimata: kui vana te olete?”

      „Kolmkümmend.”

      „Selge pilt. Siis ei ole teil kusagile kiiret.”

      „Mis mõttes?” küsis ta valvsalt.

      „Üheski mõttes. Usun, et meil mõlemal on piisavalt aega, et rääkida.”

      „Kuidas nende tablettidega jääb?”

      „Ei välista. Aga… lükkame otsustamise järgmise korra peale.”

      Teadsin, et lootus on parim ravim, mida üks arst suudab pakkuda. Patsient haarab sellest alati kinni. Kuid tuleb tunnistada, et ka mina haarasin millestki kinni. Võimalik foobia pakkus mulle erialast huvi, muidugi. Samas vilkus sügaval mu alateadvuses juba ka ahvatluste salakaval tuluke: äkki see polegi nii paha, et Kristin Aristo on vältinud püsisuhteid? Kui ikka on vältinud.

      Pidin temast natuke enam teada saama.

      „Öelge, palun, kas teil on praegu kellegagi mingisugune püsivam suhe ka?” küsisin ääri-veeri.

      „Mis on püsivama suhte ja püsisuhte erinevus?” päris ta vastu.

      „Erinevust õigupoolest polegi,” pidin tunnistama.

      „Kas püsisuhe, mida te nimetate püsivamaks suhteks, on selline suhe, mis on kestnud kauem kui üks kuu või kauem kui üks aasta?”

      „Ega ma täpset pikkust oska määrata. Ütleme nii, et ma pean silmas suhet, mis parasjagu püsib ja mida te tahaksite hoida,” selgitasin.

      „Mul on raske sellele küsimusele vastata,” lausus Kristin.

      „Miks?”

      „Ma ei tea, mida ma hoida tahan.”

      „Keegi teil siis ikkagi on,” järeldasin. „Kas see elukaaslane…”

      „Kaaslane,” korrigeeris Kristin.

      „Kaaslane siis… kas see noormees – ma eeldan, et ta on noor mees…”

      „Jah, ta on noor mees. Ma ei ole lesbi.”

      „Seda pole ma arvanudki,” ütlesin. „Kas teie noormees teab, et olete praegu psühhiaatri juures?”

      „Ei tea. Veel ei tea. Aga ma ei varja seda tema eest.”

      „Väga hea. Siis te usaldate teda.”

      „Kuidas kunagi,” täpsustas Kristin.

      „Mida see võiks tähendada?” uurisin.

      „Kui me koos oleme, siis on kõik okei, aga kui teda ei ole lähedal, siis tekivad igasugused kahtlused ja pinged.”

      „Mõistan, mõistan. Mõnikord on vastupidi – koos olles alailma tülitsetakse, aga lahus olles tekib igatsus.”

      „Kas abielus on nii?” küsis Kristin.

      „Kuidas kunagi,” vastasin. „Teate, mul on üks mõte. Mis te arvate sellest, kui järgmine kord tuleksite siia kahekesi? Vahel on sellest abi.”

      „Ei! Ainult mitte seda!” hakkas ta kätega vehkima. „Ma ei vaja suhtenõustajat. Olen siin enda probleemide pärast. Tema ei puutu asjasse.”

      „Olgu, olgu,” rahustasin noort naist. Tema keevalisus meeldis mulle ja tõrjuv hoiak noormehe kaasamisse samuti. „Jäägu meie jutud pealegi meie kahe vahele.”

      Võtsin nagist musta nahkjaki ja tahtsin seda Kristinile selga aidata. Aga seekord eksisin kapitaalselt – olin haaranud omaenda tagi, ehkki kahte musta nahkürpi eristasid lisaks mõõtmetele kassiküüntest jäänud kraaped, loomulikult minu tagi õlal. Tähelepaneliku vaatleja kuvand, mida olin püüdnud endast luua, mõranes. Nüüd taipasin, miks prantsuse keeles puudub sõna „piinlik”. Elegantsed prantslased ei satu kunagi säherdusse piinlikku olukorda. Mina olin mats mis mats.

      Kristin mitte ainult ei naeratanud, vaid puhkes laginal naerma. Tal oli imeilus valge hambarivi.

      „Ausalt öeldes… Ma kujutasin teie vastuvõttu teistmoodi ette,” rääkis ta pingevabalt.

      „Jah? Kuidas siis? Et koputan haamrikesega teie põlvele?”

      „Ootasin teistsuguseid küsimusi. Umbes nii, et kas ma kuulen torust hääli, kui veekraani lahti keeran.”

      „Te ju ei kuule, mis ma tühja küsin.”

      „Olete kindel?”

      Kristin kallutas kelmikalt pead, laskmata mind vabaks oma läbistava pilgu püünisest. Seda kuldrelva valdavad tavaliselt naised, kes nõuavad meestelt tingimusteta kapituleerumist. Mulle tuli natuke hirm peale.

      „Tervitage ema!” hüüdsin, ust tema järel sulgedes. Erk parfüümilõhn jäi kabinetti.

      Ja siis märkasin sõnumit oma Samsungi ekraanil: „Palun osta mune. Tahan õhtul leiba kiluga röstida. Anu.”

      Mu tuju oli parem, kui ma psühhiaatriahaigla uksest välja kuldsesse sügisesse astusin. Ma armastan sügist, meenus mulle. Õhus hõljuvat aeglase kõdunemise hõngu, mis on kummalisel kombel omamoodi romantiline.

      Mulle meeldis sügiseti väga pidudel käia, kui ma olin noor, vaba ja õnnelik, tuli mulle meelde. Noorem, vabam ja õnnelikum, parandas keegi mu peas. Võib-olla kuulus see hääl härra psühhiaatrile, kellega olin äsja kohtunud. Või mu paremale minale. Adekvaatsemale minale. Sest ma sain ju tegelikult aru küll, et ma olen alles 30, noor naine. Polnud vaja end veel maha matta.

      Piinlik, et ma visiidile hiljaks jäin.

Скачать книгу