Paarismäng - Mart Kadastik

Скачать книгу

teadlik? Vaevalt. Loomulike reaktsioonide hetkil me ei näe iseennast. Aga paari punetavat vistrikku põsel on ta kindlasti märganud. Vallatu lohuke lõual. Ja siis need roosakad pehmed huuled, mis torutades meenutavad kooritud, isuäratavalt rammusaid krevette.

      Ta ei näinud üldsegi ema moodi välja. Kooli ajal meenutas Kristini ema mulle kajakat. Tal oli kajaka kile hääl.

      „Ema rääkis, et teil on unega justkui probleem,” ütlesin nii mahedalt kui võimalik. Võimalikke häireid ei tohi kunagi üle tähtsustada. Ebanormaalsus tuleb sulatada normaalsuse konteksti. See annab võimaluse ebanormaalsust hinnata. Kümne palli skaalal.

      „Justkui on probleem,” kordas ta mu sõnu.

      „Kas uni ei tule peale või läheb ära?”

      „Kui ta peale ei tule, kuidas ta siis ära saab minna?” küsis ta targalt, õigemini ninatargalt.

      „Ma mõtlesin, et kas uinumine võtab liiga kaua aega või ärkate liiga vara üles?” täpsustasin oma ebaloogilisena näivat küsimust.

      „Nii ja naa,” vastas Kristin.

      Ammendav vastus, mõtlesin sarkasmiga pooleks. Olen kolmkümmend aastat kliinilisi intervjuusid läbi viinud ja tean, kui oluline on esimesel kohtumisel küsimuste ja hinnangutega tagasi hoida. Eelkõige tuleks luua õhkkond, kus patsient ise tahab ennast avada ja haigust kirjeldada. Aga Kristin Aristo jäi avamatuks nagu šokolaadikommidega täidetud vaakumpakend, mis tuleb kääridega katki lõigata. Otsustasin taktikat muuta.

      „Kas kass kraapis teid?” küsisin.

      Olin märganud tema käeseljal pikka punast triipu.

      „Jah? Miks te arvate, et kass?”

      „Kassi küüntest jääb just selline sirge jutt. See paraneb väga visalt,” teadsin. Kristini enda tumelillad kunstküüned näisid olevat veel ohtlikumad.

      „See oli tõesti kass,” naeratas ta nüüd, lõpuks ometi. „Ema kass.”

      „Emakass, emane kass?”

      „Ei, see kass elab ema juures.”

      „Teile meeldivad loomad?” pärisin edasi. Tean, et psühholoogid kasutavad isiksuse profiili testides õige sageli küsimusi loomadest.

      „Ma vist õrritasin teda liiga palju,” libises ta vastusest kõrvale.

      „Meil oli ka kunagi kass,” jätkasin. „Hakkas vanas eas kräunuma. Õudselt kräunuma. Oli nagu ulgumise moodi. Mu abikaasal tekkisid unehäired.”

      „Tõesti?” üllatus noor naine.

      „Miks ei? Teate, Kristin, inimesi, kes magavad hästi, olen ma vähem kohanud kui neid, kes ei maga hästi.”

      „Need, kel probleeme pole, hullumajja ju ei satu,” lausus ta tõsinedes.

      „See ei ole hullumaja. Ma arvan, et neil, kes väldivad siia majja tulekut, võivad olla kõige suuremad probleemid. Probleemi teadvustamine on mõnikord julgustükk, mida vaid terved inimesed suudavad.”

      „Võib-olla,” nõustus Kristin.

      Olin rahul, et vähemalt millegagi oli ta nõustunud.

      „Kuidas teie abikaasa oma unetusest lahti sai?” ei jätnud ta uneteemat ripakile. Täheldasin, et ujedus ja järjekindlus käisid Kristini loomuses käsikäes.

      „Kass suri ära,” sõnasin aeglaselt. Jätsin lisamata, et mu abikaasa Anu oli kohe uue kassi majja toonud. Ning seegi kass polnud just tummfilmist.

      „Nojah, see retsept minu jaoks ei toimi,” naeratas ta taas. „Mina vajan unerohtu. Ema ütles, et te võite mulle kirjutada tablette, mis tõepoolest aitavad. Mitte neid, mida apteegist vabalt osta saab.”

      „Jah, võin küll kirjutada,” tunnistasin. „Aga te peaksite alustama rahustavast teest, näiteks. Vältima õhtust tugevat trenni ja õudusfilmide vaatamist, näiteks.”

      „Nüüd ütlete kindlasti, et kohv ja alkohol tuleks ka õhtul ära unustada, näiteks.”

      „Ei ütle,” kinnitasin.

      „Ei ütlegi?” imestas Kristin ja tema otsmikule ilmusid mulle juba tuttavad vanainimesekortsud.

      „Te teate kõike seda niigi,” ütlesin.

      „Kas te siis kirjutate mulle neid tablette?” näitas ta veel kord üles püsivust.

      „See oleks minu jaoks kõige lihtsam. Aga ma ei tea, kas kõige parem teile. Mida patsient sisse ei võta, see ei saa talle ka halba teha. See on kõige ohutum arstirohi.”

      „Ma ei mõista, doktor Eisen.”

      Esimest korda selle jutuajamise jooksul oli mul au olla doktorina kõnetatud. Olin meelitatud, kuid jäin kahtlustama, kas noores naises ei ole mitte peidus osavat manipuleerijat. Kui ta midagi tõesti tahab, siis oskab ta eesmärgi saavutamise nimel käigu pealt tämbreid vahetada.

      „Vaadake, Kristin, kedagi magama panna ei ole kunst,” sõnasin.

      „Tänan, ei – ma ei ole kass.”

      „Ööks magama,” lisasin. „Mõnda aega see toimib. Aga mitte kaua. Peagi peame doose suurendama. Siis algavad lainetused peas ja iiveldused südames. Märksa mõttekam oleks üles leida põhjus, miks teil on unehäired.”

      „Otsite kassi minu kodust?” muigas ta peaaegu sõbralikult.

      „Võib nii öelda küll,” noogutasin.

      „Mida te siis teada tahate?”

      „Kõigepealt seda, kas unetus on ainus probleem, mis teid vaevab. Kas te olete viimasel ajal tähele pannud muidki muutusi oma… meeleolus ja keskendumisvõimes, näiteks? Olete sagedamini kui muidu ärritunud?”

      Naine vaikis viivu. Ma ei kiirustanud teda tagant.

      „Minu elu on up and down. Mõnikord mõtlen ma nii halbu mõtteid, et neist ei sünni rääkidagi,” ütles ta erutusega, kuid tasasel häälel.

      „Halvad mõtted tuleks peast välja rääkida.”

      „Jah, aga mu pea ümber oleks nagu võru.”

      „Peavõru?”

      „Jah, peavõru.”

      „See vist ei ole lilledest punutud pruudipärg,” kompasin.

      „Jätke! Pruudipärja mahamängimist olen alati vihanud.”

      „See võru teeb siis teile haiget?”

      „Jah, ta pitsitab ja soonib. Kuidagi metalselt.”

      „Metalselt,” kordasin.

      Vaevu suutsin oma üllatust varjata. Kuni Kristini viimaste lauseteni arvasin, et kohtun temaga viimast korda. Olin veendunud, et ta ei vaja psühhiaatri abi. Psühhiaater peab üles leidma patoloogiale viitavad sümptomid. Kui inimesel neid pole, mingu psühholoogi juurde. Tema tegeleb normaalsetega. Jah, Kristin võiks võtta mõned psühhoteraapia seansid, peamiselt ema rahustamiseks. Tegemist on ju kõigest ärahellitatud neiuga, kelle rahulikku und tema ema liigsete ootustega rikub.

      Aga üksainus sõna muutis kõik – võru. Temas oli patsiendi potentsiaali.

      „Kas see võru mõjutab ka teie mõtteid?” küsisin.

      „Jah, ta hoiab mu mõtteid kinni. Õigemini sunnib peale mõtteid, mida ma ei tahaks mõtelda.”

      „Milliseid mõtteid?” uurisin.

      „Ma ei tea… Ma ei oska elada. Ma mõtlen, et ma ei oska elada nagu teised. Ei oska elada… vabalt. Või, õigemini, tahan elada liiga vabalt. Seda on raske seletada. Ja mõista on veel raskem.”

      Ta lõi pilgu süüdlaslikult maha.

      „Kas ma saan õigesti aru, et teil on millegi suhtes kartus, hirm?” küsisin tõsiselt.

      „Jah. Ma kardan, et ei saa enam hingata. Õhust on puudus. Rinnus pitsitab.”

      „Rinnus?”

      „Jah.

Скачать книгу