LITMIR.BIZ

Скачать книгу

aga mina ei ole. See on kaunis fassaad, aga mis selle taga on? Ma ei tea, kas ma tahan üldse seda kõike ja kas see kõik on päris ja mis üldse on päris. Mis selle kõige mõte on?!” ägestusin.

      Ema vaatas mind pika pilguga ja korrigeeris ilmselgelt mõttes strateegiat.

      „Üks mu vana klassivend on psühhiaater, äkki ma helistan talle ja sa käid korra tema juures?” pakkus ta pärast väikest pausi.

      „Ema, ma ei ole ju hull!”

      „Ma ei öelnudki, et sa hull oled, unehäired on täiesti tavaline asi ja ta võiks sulle unerohtu kirjutada, et sa saaksid magada ja normaalselt funktsioneerida!” teatas ema. „Igatahes ma helistan talle ja siis vaatame edasi! Pealegi on doktor Eisen väga kena inimene!”

      „Kui kena? Vana arm ei roosteta?” nokkisin.

      Ema vakatas, üsna haruldane juhtum. Hiljem meenutades natuke kahtlane ka.

      Olin kiidetud doktori juurde minekuga nõustunud ainult selleks, et ema mu rahule jätaks, aga võib-olla oli see tõesti lahendus, pidin nüüd, enne uut töönädalat endale tunnistama, vahtides pimeduses unetuna lakke, eluisu napimast napim.

      Ma ei ole punktuaalse täpsuse tagaajaja, ometi on mind alati häirinud, kui patsiendid vastuvõtule hilinevad. Võtan seda isiklikult. Eriti siis, kui vastuvõtt ongi isiklik, järjekorraväline, mis tähendab seda, et abipaluja ei pea kolm kuud ootama pääsu psühhiaatri juurde ega kartma jälje jäämist haiguslukku või registratuuri elektroonilisse mällu. Lubasin Helle Aristole, oma klassiõele, et kui tema tütrel mingeid tõsisemaid probleeme ei ole, milles ma olin ema kirjelduse järgi üsna kindel, siis jääb see kohtumine rangelt asjaosaliste teada – kui ei ole haigust, siis ei ole ka haiguslugu.

      Ema püüdis mind veenda, et veel parem oleks, kui ma saaksin tema tütrega vestelda mõnes privaatsemas kohas kui seda on haigemaja, ja soovitavalt tema juuresolekul. Näiteks mõnes vanalinna kohvikus. Selles punktis lõppes minu vastutulek. Ema võib ju olla tähtis tegelane kusagil ministeeriumis – ma isegi ei tea, millises –, aga tema täiskasvanud tütrega kohtun ma tingimata ainult nelja silma all. Siin ei ole midagi kaubelda. See on arsti ja patsiendi suhe. Ning see kohvikujutt unustagu ka ära. Esiteks ei ole mul aega mööda linna jalutada („Arusaadav, ma kompenseerin sinu aja!” praalis Helle Aristo seepeale), teiseks on isegi vaikne kohvik suurusjärk avalikum kui minu kabinet Paldiski maanteel.

      Leppisime kokku, et ootan klassiõe tütart polikliiniku fuajees. See samm oli minu poolt suur järeleandmine. Ikka selleks, et noor neiu ei peaks end arstikabineti ukse taga oodates ebamugavalt tundma. Kui arst ise fuajees ootab, siis jääb mulje, et hoopis temal on külalist vaja.

      Patsientide häbelikkuses pole tegelikult midagi iseäralikku. Keegi ei taha tervele ilmale kuulutada – jah, ma olen tulnud arsti vastuvõtule sellepärast, et mul on sundmõtted, luulud ja paanikahood. Kui keegi mind selles majas juhtumisi näeb, mõtleb patsient, siis teadku, et ma olen siin ainult selleks, et mul võetakse näpu otsast verd. Ja las mõtlevad nii, mõtlesin mina. Kui sõnade kustutamisest on kasu, siis ärme räägime hullumeelsusest, ärme räägime vaimuhaigustest ega isegi mitte psüühikahäiretest. Ütleme lihtsalt: inimene tunneb ennast kehvasti. Ja arsti asi on välja selgitada, kui kehvasti, ning otsida võimalusi parema enesetunde saavutamiseks. Lihtne, eks ole?

      Kui mu klassiõe tütar viimaks välja ilmus, tundsin ennast üsna kehvasti. Veidi solvununa või lollitatuna. Noor naine ei hingeldanud, ju siis ei olnud tormanud. Pigem jäi mulje, et ta oli ukse taga aega parajaks teinud. Mõõdukas hilinemine andis talle justkui garantii, et ei pea mind oodates ise fuajees ebalema. Aga see oli kõigest oletus. Mis parata, oletused on minu leib.

      „Doktor Eisen?”

      Ta tuli rahulikul sammul otse minu juuurde. Ta võinuks ka eksida, sest ma ei kanna polikliinikus kitlit. Ma ei usu, et meditsiinitöötaja staatus on mulle otsaette kirjutatud. Muidugi, kuivõrd seisin fuajees ainsana, siis hakanuks ta pikemalt kaalutlema vaid sel juhul, kui oleks kahelnud, kas ma ikka viitsin hilinetud minutite kiuste teda kannatlikult oodata. Aga ta ilmselt ei kahelnud selles, et ma seisan siin kuulekalt nagu arstiabi ausammas. Ta tundus olevat päris enesekindel noor daam.

      „Kristin, kui ma ei eksi?” küsisin vastu. Tegelikult võinuksin ka mina mööda panna, kui oleksin taibanud kahelda, et kõik noored naised, kes välisuksest sisse astuvad ja mind küsivad, ei pruugi olla Helle Aristo tütred.

      Aga me mõlemad tajusime, et ei eksi. Mina tajusin veel, et taskutega kitlit kanda oleks mõnikord siiski mõistlik – oleks, kuhu tegevusetuid käsi varjule panna.

      „Kas ma pean… midagi garderoobi jätma?” küsis Kristin Aristo ja heitis pilgu riidehoiutädi suunas. Tädi ootas tööd. Porisel aastaajal oli tema lemmikliigutuseks siniseid kilesusse jagada.

      Garderoobile osutamine andis mulle võimaluse noort naist pilguga pisut mõõta. Naine mustas. Ta kandis musti kõrge kontsaga saapaid, mis tõstsid ta peaaegu minu pikkuseks (harva õnnestub naistel mulle samalt kõrguselt silma vaadata), musti teksaseid ja musta nahkjakki, ning tal olid peadligi tihedaks patsiks põimitud tumeruuged juuksed. Tumedad sõõrid silmade all kinnitasid ema lähetuskõne paikapidavust.

      „Ei pea jätma midagi,” sõnasin. Ma ei tea, kas siis, kui ta oleks olnud blond, oleksin vastanud teisiti. (Alateadvus on mind alati brünettide juurde juhtinud.) Ma palusin tal endale järgneda, trepist üles oma teise korruse kabinetti. See asus pika koridori lõpus. Kuivõrd olin võtnud vabatahtlikult eeskõndija rolli, siis tunnetasin selja tagant kostvate saapatallanaksatuste järgi, et noorele naisele ei istu etteantud kindel rütm – kord jäi ta must maha, siis jälle ligines puudutuse kaugusele.

      Mu kabinet koosneb kahest kitsukesest toast. Ühes teen laua taga arvutitööd, teises vestlen patsientidega. Pruun plüüsist nurgadiivan on piisavalt mugav ja kodune, et vabastada patsient ärevusest ning tekitada usaldustunne arsti vastu.

      „Siin on hästi soe,” ütles Kristin. „See sügis on üldse hästi soe.”

      „Jah, te võite jaki seljast võtta,” lugesin tema mõtteid. Tean oma kogemustest, kui keeruline on nahktagide puhul otsustada, kas need kuuluvad ülerõivaste kategooriasse ja tuleks seega restoranis, spordihallis ja näitusesaalis seljast võtta, või kõlbab nendega ka ruumis olla.

      Ta võttis jaki seljast. Kõrge kaelusega valge džemper tõi pringid rinnad tema saledast kehast korrapealt esile. Ma ei ole mingi sülge nõristav kiimakott, aga ma pidin endale mõningase piinlikkustundega tunnistama, et vähemalt paariks-kolmeks sekundiks jäi mu pilk peatuma naise strateegilistele piirkondadele, millel ei ole patsiendi psüühilise seisundiga vähimatki pistmist. Tõenäoselt ei ole, vähendasin oma mõtte resoluutsust.

      Siis avastasin, et mul ei ole toas ainsatki riidepuud.

      „Ei ole hullu,” luges Kristin omakorda minu mõtteid. Riputasin tema nahkjaki konksu otsa oma musta nahktagi kõrvale.

      Istun alati diivani aknapoolsesse nurka, patsiendile jääb uksepoolne ots. Nii on tal tulekuks ja minekuks lühem maa. Mis muidugi ei ole kohaeelistuse õige seletus. Õige on see, et tunnen end paremini, kui uks ei jää mulle selja taha. Ukse hoidmine vaateväljas vähendab olukorra kontrolli alt väljumise ohtu (kui kutsumata külaline pea sisse pistab).

      Viimaks võisin sissejuhatusega alustada.

      „Teie ema helistas mulle.”

      „Ma tean.”

      „Ta arvas, et on hea, kui me natuke räägime,” sõnasin vilunult.

      „Kui ta nii arvas.”

      „Te ise ei arva nii?” küsisin.

      „Mida?”

      „Et me võiksime rääkida.”

      „Millest?” küsis ta võrdlemisi ükskõikselt.

      „Hea küsimus – millest?”

      Jäin teda rahulikult silmitsema. Võtsin lugemisprillid eest, et vestluskaaslane näeks mu silmi. Võrdsed võimalused teineteist tajuda aitavad kaasa vastastikuse usalduse tekkimisele. Seda enam, et ilma prillideta nägin teda paremini.

      „Mida

Скачать книгу