LITMIR.BIZ

Скачать книгу

silmas… kõike. Meid. Täna juhtunu on meie süü.”

      „See ei ole tõsi. See oli kohutav õnnetus.”

      „Jah, aga see juhtus meie pärast. Kui me poleks temaga nii karmid olnud, ei oleks ta iialgi üksi minema sõitnud ega tormi kätte jäänud. Ei, Bob, ma ei jää vait, ma tahan, et sa mind kuulaksid.” Tädi Judith tõmbas sügavalt hinge ja jätkas: „Asi pole ka üksnes tänases päevas. Elenal on juba kaua aega probleeme olnud, kooli algusest peale, ja mina olen kõik märgid tähele panemata jätnud. Sest mul on olnud liiga palju tegemist iseendaga – meiega –, et Elena muredele tähelepanu pöörata. Nüüd saan ma sellest aru. Ja nüüd, kus Elena on… läinud… ei taha ma, et Margaretiga sama juhtuks.”

      „Mida sa sellega öelda tahad?”

      „Ma tahan öelda, et ma ei saa sinuga abielluda, vähemalt mitte nii ruttu kui meil alguses plaanis oli. Võib-olla mitte kunagi.” Robertile otsa vaatamata jätkas ta vaikselt: „Margaret on juba liigagi palju kaotanud. Ma ei taha, et ta tunneks, et kaotab ka minu.”

      „Ta ju ei kaota sind. Kui üldse midagi, siis ta võidab kellegi, sest mina olen siis ju samuti kogu aeg siin. Sa ju tead, kuidas ta mulle meeldib.”

      „Anna andeks, Bob, aga mina seda nii ei näe.”

      „Sa ei saa seda ometi tõsiselt mõelda. Pärast kogu meie koos oldud aega – pärast kõike, mis ma teinud olen…”

      Tädi Judithi hääl oli kõlatu, kuid kõigutamatu. „Ma mõtlen seda tõsiselt.”

      Puu otsast akna taga heitis Elena Roberti poole huvitatud pilgu. Mehe laubal oli paisunud tukslev veresoon ja tema nägu oli tulipunane.

      „Homme tunned sa teisiti,” ütles mees.

      „Ei, ei tunne.”

      „Sa ei saa seda ometi tõsiselt mõelda…”

      „Ma mõtlen seda tõsiselt. Ära hakka mulle rääkima, et küll ma meelt muudan, sest seda ei juhtu.”

      Robert vaatas mõne hetke jõuetus pettumuses enda ümber ringi, siis muutus tema näoilme süngeks. Kui ta viimaks kõnelema hakkas, oli tema hääl mõõdetud ja jahe. „Või nii. Kui see on tõesti sinu viimane sõna, siis on ilmselt parem, kui ma nüüd minema hakkan.”

      „Bob.” Tädi Judith pööras jahmunult ümber, kuid mees oli juba uksest välja sammunud. Naine tõusis kõheldes püsti, oli näha, et ta ei suuda otsustada, kas minna talle järele või mitte. Ta sõrmed pigistasid tugevasti punast rõivatükki, mida ta ikka veel käes hoidis. „Bob!” hüüdis ta nüüd tungivamalt, pillas kimono Elena voodile ning pöördus, et mehele järele joosta.

      Siis aga ahmis ta äkki õhku, tõstis käe kohkunult suule ning jäi kangestunult seisma. Tädi Judith vaatas Elenale läbi hõbeja aknaklaasi otse silma. Nad vaatasid teineteisele tükk aega otsa, kumbki ei lausunud sõnakestki ega liigutanud end. Siis kukkus tädi Judithi käsi suu eest ja ta hakkas valjusti kisendama.

      4

      Miski rebis Elenat puu otsast alla, protestikriisetest hoolimata kukkuski ta ning maandus siis jalgadele nagu kass. Sekundi murdosa hiljem tabasid maad ka põlved ning said üpris tugevasti muljuda.

      Elena ajas end püsti, küüned õieli nagu kassil, et süüdlast rünnata. Damon lükkas loiult tema käe eemale.

      „Miks sa mind alla kiskusid?” nõudis tüdruk.

      „Miks sa paigale ei jäänud, sinna, kus ma sul olla käskisin?” nähvas Damon vastu.

      Nad põrnitsesid teineteisele altkulmu otsa, mõlemad tulivihased. Siis pälvis miski Elena tähelepanu. Teise korruse toas kisendati endiselt, ja nüüd saatis seda lisaks veel aknalingi lõgistamine ja vastu klaasi peksmine. Damon nügis ta vastu majaseina seisma, et neid ülalt näha ei oleks.

      „Hakkame minema, mulle aitab sellest lärmist,” ütles ta nõudlikult ning heitis korraks pilgu üles. Elena vastust ootamata võttis ta tütarlapsel käest kinni. Elena hakkas aga vastu.

      „Ma pean tuppa minema!”

      „Sa ei saa.” Damon naeratas talle oma hundilikku naeratust. „Ja ma mõtlen seda sõna otseses mõttes. Sa ei saa sinna majja minna. Sind pole sisse kutsutud.”

      Hetkeks täiesti pahviks löödud Elena laskis tal end mõne sammu järel vedada. Siis aga seisis ta taas kindlalt oma jalgadel.

      „Aga mul on oma päevikut vaja!”

      „Misasja?”

      „See on seinakapis põrandalaua alla peidetud. Mul on seda vaja. Ma ei saa ilma päevikuta magama jääda.” Elenal polnud tegelikult õrna aimugi, miks ta selle pärast niisugust kära tõstab, kuid millegipärast tundus päevik väga tähtis.

      Damon nägi välja, nagu katkeks tema kannatus kohekohe, siis aga tema ilme selgines. „Siin see on,” ütles ta rahulikult, silmad sädelemas. Ta võttis midagi kuuetaskust välja. „Võta.”

      Elena silmitses noormehe pakutavat kahtlustava pilguga.

      „See on ju sinu päevik, kas pole?”

      „Jah, aga see on vana. Ma tahan oma uut päevikut.”

      „Pead sellega leppima, sest midagi muud sa praegu ei saa. Tule nüüd, enne kui nad kogu ümbruskonna jalule ajavad.” Tema hääl oli jälle jahedaks ja käskivaks muutunud.

      Elena silmitses raamatukest noormehe käes. See oli väike, siniste sametkaantega ja metallist lukuga. Võib-olla tõesti mitte just kõige uuem, aga vähemalt oli see tuttavlik. Elena otsustas, et päevik on vastuvõetav.

      Ta lasi Damonil end öhe viia.

      Ta ei küsinud, kuhu nad lähevad. Tal polnud sellest tõtt-öelda sooja ega külma. Kuid ta tundis maja Magnolia Avenue’l ära: siin elab praegu Alaric Saltzman.

      Ja Alaric tegigi välisukse lahti ning kutsus Elena ja Damoni sisse. Kuid ajalooõpetaja nägi kummaline välja, tundus, otsekui ei näekski ta oma külalisi õieti. Tema silmad olid klaasistunud ja liigutused kuidagi masinlikud.

      Elena tõmbas keelega üle huulte.

      „Ei,” ütles Damon lühidalt. „See siin ei ole hammustamise jaoks. Temas on muidugi mõista midagi kahtlast, aga praegu peaks sul siin majas turvaline olema. Ma olen siin ise ka varem maganud. Lähme üles.” Ta juhatas Elena trepist üles ühe väikese aknaga pööningule. Pööning oli igasugust kola täis: kelgud, suusad, võrkkiik. Ühes nurgas vedeles põrandal vana madrats.

      „Hommikuks ta enam ei teagi, et sa siin oled. Heida pikali.” Elena kuuletus ja võttis sisse asendi, mis tundus talle kõige loomulikum. Ta heitis selili ning pani käed rinnale risti, päevik tugevasti sõrmede vahele pigistatud.

      Damon laotas talle mingi vahariide peale, mässides nii tema paljad jalad sisse.

      „Jää magama, Elena,” ütles ta.

      Damon kummardus tema kohale ja hetkeks arvas Elena, et ta… teeb midagi. Tüdruku mõtted olid liiga sassis. Ta nägi üksnes noormehe öömusti silmi. Siis tõmbus Damon tagasi ja Elena suutis jälle hingata. Pööningu hämarus hakkas talle mõju avaldama. Tema silmad vajusid aegamisi kinni ja ta uinus.

      Elena ärkas aegamööda ning katsus uimasena tükkhaaval kokku panna pilti selle kohta, kus ta parasjagu viibib. Paistab, et kellegi pööningul. Mida ta siin teeb?

      Rotid või hiired sagisid kusagil vahariidega kaetud asjade vahel, kuid see Elenat ei häirinud. Suletud luugiga akna pragudest immitses nõrka kahvatut valgust. Elena lükkas improviseeritud teki pealt ja tõusis püsti, et ümbritsevat lähemalt uurida.

      See oli kohe kindlasti kellegi pööning ja kindlasti oli see paik talle võõras. Elena tundis, otsekui oleks ta pärast pikka haigust esimest päeva jalul. Huvitav, mis päev küll täna võiks olla, mõtles ta.

      Ta kuulis kusagil allpool hääli. Allkorrusel. Miski ütles talle, et ta peab olema ettevaatlik ja hästi vaikne. Mõte mingigi heli tekitamisest

Скачать книгу