LITMIR.BIZ

Скачать книгу

seisatas hetkeks ja toetas terve käe vastu puud, pea maas, ning katsus rahulikult ja sügavalt hingata. Kui punane udu silme eest hajuma hakkas ja ta taas selgelt nägi, jätkas ta oma teed, kuid põletav valu ei kadunud kuhugi. Ära mõtle tema peale, korrutas Stefan endale, teades, kui mõttetu isegi see katse on.

      Kuid Elena ei olegi tegelikult surnud. Kas see ei loe siis? Stefan oli arvanud, et ei kuule enam kunagi tema häält, ei tunne tema puudutust…

      Ja nüüd, kui tüdruk teda puudutas, siis selleks, et teda tappa.

      Stefan peatus uuesti ja kummardus ettepoole, talle tundus, et hakkab kohe oksendama.

      Näha Elenat niisugusena oli Stefani jaoks tegelikult suurem piin kui vaadata teda külma ja elutuna maas lebamas. Võib-olla just sellepärast oligi Damon ta ellu jätnud. Võib-olla on see Damoni kättemaks.

      Ja võib-olla peaks Stefan tegema pärast Damoni tapmist just seda, mis tal algselt plaanis oli. Ootama koidikuni ja võtma siis sõrmest hõbesõrmuse, mis teda päikesevalguse eest kaitseb. Kümmelda tuliste päikesekiirte embuses seni, kuni kogu liha on tema luudelt põletatud ja valu kaob igaveseks.

      Aga ta teadis, et ei tee seda. Senikaua kuni Elena siin maa peal ringi kõnnib, ei jäta ta teda mitte iialgi. Isegi kui neiu teda vihkab, talle kallale tungib. Stefan teeks ükskõik mida, et Elenat kaitsta.

      Stefan astus teel linna pansionaadist läbi. Enne inimeste sekka minekut tuli end korda seada. Oma toas pesi ta vere näolt ja kaelalt maha ning uuris haiget käsivart. Paranemisprotsess oli juba alanud ja viga saanud kohale keskendudes võis ta seda ise veel kiirendada. Ta kulutas ennist kogutud väge kiiresti, võitlus vennaga oli teda juba niigi tublisti nõrgestanud. Kuid see on tähtis. Mitte valu pärast – seda ta õieti ei tundnudki –, vaid tal oli vaja vormis olla.

      Damon ja Elena seisid koolimaja ees. Ta tunnetas juba kaugelt pimedusest venna kannatamatust ja Elena uut ja võõrast metsikust.

      „Ja vaata, et see sul õnnestub,” heitis Damon.

      Stefan ei vastanud talle. Koolimaja oli teine paik, kus lisaks jõekaldale käis ärev sagimine. Inimesed oleksid praegu pidanud linna aastapäeva ballil lõbutsema, kuid need, kes olid kohutava tormi eest siia varju jäänud, kõndisid närviliselt edasi-tagasi või olid väikestesse gruppidesse kogunenud ja arutasid erutatult ja kätega vehkides midagi. Stefan vaatas avatud aulauksest sisse, otsides kõiki meeli pingutades üht konkreetset inimest.

      Ja leidiski ta. Blond pea kummardus nurgas ühe laua kohale.

      Matt.

      Matt ajas selja sirgu ja vaatas hämmeldunult ringi. Stefan käskis oma meeltes tal välja tulla. Sul on värsket õhku vaja, mõtles ta, sisendades selle mõtte Matti alateadvusesse. Sul on tunne, et tahad lihtsalt hetkeks õue minna.

      Damonile, kes tuledest võimalikult kaugel nähtamatuna pimeduses seisis, ütles ta: Vii ta koolimajja, fotoklassi. Ta teab, kus see on. Ärge end enne näidake, kui ma selleks loa annan. Siis taandus ta mõne sammu eemale ja ootas, et Matt välja ilmuks.

      Matt astus õue ja vaatas mõtlikult süngesse pilvisesse taevasse, kus ei paistnud ühtki tähte. Ta võpatas kohutavalt, kui Stefan teda kõnetas.

      „Stefan! Sa oled siin!” Tema ilmes vaheldusid kohutava kiirusega meeleheide, lootus ja õudus. Ta astus kiirustades Stefani poole. „Kas nad… said ta kätte? Kas uudiseid on?”

      „Mida sina oled kuulnud?”

      Matt vaatas talle enne vastamist sekundi murdosa jooksul vaikides otsa. „Bonnie ja Meredith tulid ja ütlesid, et Elena sõitis minu autoga Wickery sillalt alla. Nad ütlesid, et ta on…” Poiss vaikis hetkeks ja neelatas siis kuuldavalt. „Stefan, see pole ju ometi tõsi?” Tal oli anuv ilme.

      Stefan pööras pilgu kõrvale.

      „Oh jumal,” oigas Matt kähedalt. Ta pööras selja ja surus käed näo ette. „Ma ei usu seda, ma ei usu. See lihtsalt ei saa tõsi olla.”

      „Matt…” Stefan puudutas poisi õlga.

      „Tunnen sulle kaasa.” Matti hääl oli järsk ja kuidagi rabe. „Sul on praegu ilmselt väga jube olla ja mina teen siin asja ainult hullemaks.”

      Enam kui sa arvata oskad, mõtles Stefan ning tema tõusma hakanud käsi vajus jõuetult küljele. Ta oli tulnud kavatsusega Matt oma väe abil kaasa sundida. Nüüd tundus selline teguviis lubamatuna. Ta ei saa, ei tohi teha seda oma esimesele – ja ainukesele – siinsele inimesest sõbrale.

      Tema ainus võimalus on Mattile tõtt rääkida. Matt saab kõik teada ja teeb siis ise oma valiku.

      „Kui sa saaksid praegu Elena heaks midagi teha,” alustas Stefan ettevaatlikult, „kas sa teeksid siis seda?”

      Matt oli ilmselt liiga oma tunnetetulva küüsis, et küsida, mis idiootne küsimus see selline on. „Ükskõik mida,” vastas ta peaaegu vihaselt, varrukaga üle silmade tõmmates. „Ma teeksin tema heaks kõike.” Ta vaatas Stefanile trotsliku ilmega otsa, ise kergelt hingeldades.

      Palju õnne, mõtles Stefan, tundes kõhus järsku mingit haigutavat tühjust. Sa võitsid just reisi videvikutsooni.

      „Lähme,” ütles ta. „Ma pean sulle midagi näitama.”

      3

      Elena ja Damon ootasid pimikus. Stefan tunnetas nende kohalolu selles väikeses ruumis, kui ta fotoklassi ukse lahti lükkas ja Matti enda ees sisse lasi.

      „Need uksed peaksid lukus olema,” ütles Matt, kui Stefan lülitile vajutas ja tule põlema pani.

      „Enne olidki,” ütles Stefan. Ta ei teadnud, mida ta peaks Mattile ütlema, et teda ees ootavaks ette valmistada. Ta polnud end kunagi varem niimoodi teadlikult inimesele paljastanud.

      Ta seisis vaikselt ja ootas, kuni Matt pöördus ja talle otsa vaatas. Klass oli külm ja vaikne, kuid õhk tundus sellegipoolest paks ja raske. Ootusest tiines vaikuses nägi ta, kuidas Matti ilme muutub aeglaselt lohutust leinast hämminguks ja seejärel lihtsalt kohmetuseks.

      „Ma ei saa millestki aru,” sõnas poiss viimaks.

      „Ma tean seda.” Stefan vaatas endiselt Mattile tähelepanelikult otsa ning langetas nüüd barjäärid, mis varjasid tema väge inimtaju eest. Ta nägi, kuidas Matti näos hakkab kohmetus muutuma selgeks hirmuks. Matt pilgutas kiiresti silmi, raputas segadusse aetult pead ja ning tema hingamine kiirenes.

      „Mida…?” alustas ta, hääl kähe.

      „Kindlasti oled sa seoses minuga nii mõnegi asja üle imestanud,” lausus Stefan. „Miks ma väga sageli päikeseprille kannan. Miks ma ei söö. Kuidas mu refleksid on nii kiired.”

      Matt oli seljaga pimiku poole. Tema kõrisõlm tuksatas, kui ta neelatada püüdis. Oma kiskjameeltega kuulis Stefan väga selgesti, kuidas Matti süda meeletult peksab.

      „Ei,” vastas Matt.

      „Kindlasti oled sa mõelnud, kindlasti oled endalt küsinud, miks ma teistest nii erinev olen.”

      „Ei. Ma tahan öelda, et… mind ei huvita. Ma hoian kõigest eemale, mis pole minu asi.” Matt nihkus nüüd ukse poole ja heitis sellele vargsi pilgu.

      „Ära tee, Matt. Ma ei taha sulle viga teha, aga ma ei saa sul nüüd lahkuda lasta.” Stefan tajus väga selgesti end pimikus peitva Elena viimase niidiotsa küljes rippuvat kohutavalt tugevat nälga. Oota, ütles ta tüdrukule.

      Matt tardus paigale, loobudes nüüd igasugustest katsetest eemale nihkuda. „Kui sa tahtsid mind hirmutada, siis läks see sul korda,” ütles ta madala häälega. „Mida sa veel tahad?”

      Nüüd, ütles Stefan Elenale. Mattile sõnas ta: „Pööra ümber.”

      Matt pöördus. Ja tema huultelt kõlas summutatud karjatus.

      Tema ees seisis Elena, kuid mitte pärastlõunane Elena, keda Matt viimati oli näinud. Nüüd olid tema jalad pika kleidisaba all paljad. Valge musliinkleidi

Скачать книгу