LITMIR.BIZ

Скачать книгу

Ta oli ilusam kui iial varem, aga see oli kohutav ilu.

      Kui paigale naelutatud Matt Elenat üksisilmi jõllitas, lipsas Elena roosa keeleots suust välja ja ta tõmbas sellega üle huulte.

      „Matt,” ütles ta, venitades pikalt poisi nime esitähte. Siis ta naeratas.

      Stefan kuulis, kuidas Matt uskumatult hinge üritab tõmmata, siis tõi poiss kuuldavale midagi nuuksatusesarnast ning astus sammukese tagasi.

      Kõik on korras, ütles Stefan ja saatis selle mõtte oma väe toel poisile. Kui Matt end hooga Stefani poole pööras, silmad šokist suured, lisas ta: „Nüüd sa siis tead.”

      Matti ilme ütles, et ta ei taha midagi teada, Stefan nägi tema pilgus seda kogu hingest tulevat eitust. Nüüd astus ka Damon pimikust välja, Elena kõrvale ja liikus siis sammukese paremale, lisades oma kohaloluga niigi laetud ruumi veelgi enam pinget.

      Matt oli ümber piiratud. Kolm vampiiri liginesid talle igast küljest, ebainimlikult ilusad, kohutavalt ähvardavad.

      Stefan lausa haistis Matti hirmu. See oli abitu hirm, mida küülik tunneb rebase ja hiir öökulli ees. Ja Matt kartis õigusega. Nad on ju kütid ja tema on jahisaak. Nende töö on temasuguseid tappa.

      Ja praegu hakkasid instinktid kontrolli alt väljuma. Matti instinkt oli paanitseda ja põgeneda ning see vallandas omakorda Stefani refleksid. Kui jahisaak põgeneb, hakkab kiskja teda jälitama, nii lihtne see ongi. Kõik kolm kiskjat olid erutatud, üles ärritatud, ja Stefan tundis, et ei vastuta tagajärgede eest, kui Matt otsustab püüda põgeneda.

      Me ei taha sulle viga teha, ütles ta Mattile. Elena vajab sind ja see, mida ta vajab, ei tekita sulle püsivaid vigastusi. See ei pea sulle haiget tegema, Matt. Kuid Matti lihased olid endiselt pingul, poiss oli kogu kehaga valmis põgenema ning Stefan mõistis, et nad teevad kolmekesi tema ümber ahenevaid ringe, valmis iga hetk põgenemistee ära lõikama.

      Sa ütlesid, et teeksid Elena heaks ükskõik mida, meenutas ta meeleheitlikult Mattile ja nägi, kuidas poiss viimaks otsuse langetab.

      Matt hingas sügavalt välja, ilmselgelt rahuneda püüdes. „Sul on õigus, ütlesin tõesti,” sosistas ta. Ta võttis end silmanähtavalt kokku, enne kui jätkas. „Mida ta vajab?”

      Elena kallutas end ettepoole ning pani nimetissõrme Matti kaelale, sõrm õrnalt sinakat tukslevat arterit silitamas.

      „Mitte seda,” ütles Stefan kiiresti. „Sa ei taha teda ju ära tappa. Ütle talle siis, Damon,” lisas ta viimaks, kui Damon ei teinud katsetki noort vampiiri kuidagi ohjeldada. Ütle talle.

      „Proovi siit või siit.” Damon osutas meditsiinilise täpsusega, ise samal ajal Matti lõuga üleval hoides. Ta oli tugev, nii et Matt ei saanud tema haardest lahti rabeleda, ja Stefan tunnetas, kuidas poiss jälle paanikasse hakkab minema.

      Usalda mind, Matt. Stefan astus inimesele veidi lähemale. Aga see peab olema sinu enda valik, sõnas ta viimaks, teda äkki tabanud kaastundepuhangu ajel. Sa võid meelt muuta.

      Matt kõhkles veidi ja ütles viimaks läbi kokku surutud hammaste: „Ei. Ma tahan endiselt aidata. Ma tahan sind aidata, Elena.”

      „Matt,” sosistas tüdruk, kalliskivisiniste silmade pilk raskete laugude all poisi näole kinnitunud. Siis vedas ta sõrmega mööda Matti kõri ning tema suu paotus näljaselt. Nüüd polnud enam märkigi ebakindlusest, mida ta oli ilmutanud siis, kui Damon oli parameedikuid eineks soovitanud. „Matt.” Ta naeratas veel kord ja ründas siis – kiiresti ja täpselt nagu röövlind.

      Stefan pani käe kiiresti vastu Matti selga, et teda toetada. Hetkeks, kui Elena hambad ta nahast läbi tungisid, põrkas Matt tagasi, kuid Stefan mõtles kiiresti: Ära hakka sellele vastu, vastuhakk põhjustabki valu.

      Matt püüdis lõdvestuda, kuid ootamatu abi tuli hoopis Elenalt, kellest kiirgas sooje ja õnnelikke mõtteid otsekui toituvalt hundikutsikalt. Ta oli hammustamistehnika seekord õigesti käppa saanud ning terava nälja järk-järgult vaibudes täitsid teda süütu uhkus ja kasvav rahulolu. Ja hoolimine Mattist, mõistis Stefan äkilise armukadedushooga. Elena ei vihanud Matti ega tahtnud teda tappa, sest Matt ei kujutanud endast Damonile ohtu. Matt meeldib Elenale.

      Stefan lasi tal võtta täpselt nii palju verd, kui oli veel turvaline, ning sekkus siis. Aitab, Elena. Sa ei taha talle ju viga teha. Kuid oli tarvis tema, Damoni ja üpris uimase Matti ühiseid jõupingutusi, et tüdrukut eemale kiskuda.

      „Elena peab nüüd puhkama,” ütles Damon. „Ma viin ta kuhugi, kus see on turvaline.” Ta ei küsinud Stefanilt – ta lihtsalt teatas talle seda.

      Samal ajal kui nad lahkusid, lisas üks hääl vaid Stefani peas: Ma pole unustanud seda, kuidas sa mind ründasid, vend. Me vestleme sellest hiljem.

      Stefan vaatas neile järele. Ta oli tähele pannud, kuidas Elena pilk püsis pidevalt Damonil, kuidas ta midagi küsimata poisile järgnes. Kuid oht oli nüüd möödas, Matti veri oli andnud Elenale vajalikku elujõudu. See mõte oli ainus, millest Stefan sai veel kinni hoida, ja ta kinnitas endale üha uuesti ja uuesti, et see ongi ainus asi, mis loeb.

      Ta pöördus ja uuris hetke mõtlikult uimast Matti. Inimene oli vajunud ühte plasttooli ning jõllitas loiult otse enda ette.

      Siis tõstis ta oma pilgu Stefanile ja nad vaatasid teineteisele süngelt otsa.

      „Niisiis,” ütles Matt vaikselt. „Nüüd ma siis tean.” Ta vangutas pead ja pööras selle siis veidi kõrvale. „Aga ma ei suuda seda ikkagi uskuda,” pomises ta. Ta puudutas sõrmedega ettevaatlikult oma kaela ja krimpsutas nägu. „See välja arvatud.” Siis kortsutas ta kulmu. „Too tüüp – Damon. Kes ta on?”

      „Minu vanem vend,” vastas Stefan tühjalt. „Kust sina tema nime tead?”

      „Ta oli möödunud nädalal Elena pool. Kassipoeg hakkas teda kriimustama.” Matt vaikis hetkeks ja siis tuli talle ka kõik ülejäänu meelde. „Ja Bonniel oli mingisugune selgeltnägemishoog.”

      „Ettekuulutus? Mida ta ütles?”

      „Ta ütles… ta ütles, et selles majas on Surm.”

      Stefan vaatas ukse poole, kust Damon ja Elena olid just välja astunud. „Bonniel oli õigus.”

      „Stefan, mis toimub?” Matti häälde oli siginenud abipalve. „Ma ei mõista. Mis Elenaga juhtus? Kas ta jääbki nüüd igavesti selliseks? Kas me ei saa midagi teha?”

      „Milliseks?” küsis Stefan julmalt. „Uimaseks? Vampiiriks?”

      Matt pööras pilgu eemale. „Mõlemat.”

      „Mis esimest asja puudutab, siis nüüd kui ta süüa on saanud, muutub ta ilmselt veidi mõistlikumaks. Vähemalt Damon arvab nii. Aga mis teist küsimust puudutab, siis on nüüdsest vaid üks asi, mida tema seisundi muutmiseks teha saab.” Matti pilgus süttis lootus, ning Stefan jätkas: „Sa võid võtta puust vaia ja selle talle südamesse torgata. Siis pole ta enam vampiir. Siis on ta lihtsalt surnud.”

      Matt tõusis ja läks akna juurde.

      „Aga sa ei tapaks teda, sest see on juba tehtud. Ta uppus jõkke, Matt. Aga kuna temas oli küllalt minu verd…” ta vakatas hetkeks ja köhatas kurgu puhtaks, „ja nagu selgus, ka minu venna oma, siis lihtsalt suremise asemel ta hoopis muutus. Ta ärkas kütina nagu meie. Nüüdsest on ta kütt.”

      Selg endiselt Stefani poole pööratud, vastas Matt: „Ma teadsin alati, et sa oled teistsugune. Ütlesin endale, et asi on lihtsalt selles, et sa oled välismaalane.” Ta vangutas taas pead otsekui iseendale midagi ette heites. „Aga sügaval sisimas teadsin ma, et siin on midagi enamat peidus. Ja miski ütles mulle sellest hoolimata, et ma võin sind usaldada, ja seda ma tegingi.”

      „Nagu tookord, kui sa minuga raudürti toomas käisid?”

      „Jah. Nagu tookord.” Ta lisas: „Kas sa võiksid mulle nüüd öelda, mis värk sellega oli?”

      „See oli Elena kaitsmiseks. Ma tahtsin Damonit temast eemal hoida.

Скачать книгу