LITMIR.BIZ

Скачать книгу

selgeks, et ta on tänaval purjuspäi surnuks löönud kellegi lihunikuselli. Tõsi, tunnistajad möönsid, et tüli algatajaks oli too sell ise ja et Heinrichi tegu võib vaevalt sihilikuks pidada, sest ta äigas vaid korra ja palja rusikaga, mispeale sell käkaskaela vastu kõrtsihoone kiviseinast välja turritavat raudaasa lendas. Kõrtsmik ütles, et tema teab seda aasa ja selle küljes rippuvat raudvõru küll, need on aulikule kundele hobuse kinnipanekuks, aga tema võivat vanduda, et aas ja rõngas asusid kuni tolle ööni oma pool sülda paremal.

      „Vanakuri ise käis ja tõstis öösel võru ringi!” ütles kõrtsmik ja hakkas nutma.

      Sellest kõigest jäi Marienburgi kohtu- ja raehärradel ebameeldiv mulje, nagu oleks auväärse ordu ilmikvend mässitud mingisse saatanliku maiguga loosse, ja see omakorda ei saanud meeldida orduisandatele, kes pidasid kiirelt, kuid tõhusalt nõu ja saatsid Heinrichi karistuseks ning tervenemiseks ära orduriigi servale. Patustanud mehe tee viis Liivimaale Järva maakonda, kus asus Paide linnus. Nii juhtus, et Paide linnuse ülem ja ühtlasi Järva foogt sai endale ilma palumata uue käskjala, keda ta esiotsa sama tarvilikuks pidas kui veel üht auku maa sees, kuid kes peagi Heinrich Krauseni visadust ning kohusetunnet sama kõrgelt hindama hakkas, kui oli seda teinud kõrgmeister Marienburgis. Sest pärast juhtunut ei mekkinud Heinrich enam elu otsani tilka õlut ega veini, põletatud viinast rääkimata. Järva foogt oli endale saanud võib-olla parima käskjala kogu Saksa ordus, mis võinuks ju tore olla, kui selle eest poleks pidanud oma elu salapärasel kombel jätma keegi lihunikusell Anders van Frijze – mis, teisest küljest, oli võib-olla ainus tähelepanuväärne sündmus tema elus.

      Kõrts, mille ees too sündmus toimus, sai aga kuulsaks ja saatana raudvõru käidi vaatamas ligidalt ja kaugelt. Huvilised ei unustanud selle juures ka kõrtsiuksest sisse astumast ja keelt kastmast, mis võis ollagi kogu asja mõte. Igatahes kõrtsmik enam ei nutnud, kaugeltki mitte. Heinrich ei teadnud uue nime saanud „Raudaasa Kõrtsi” õitsengust midagi, tema oli kaugel ära, ja ka tema vend ei saanud sellest enne teada kui tosina aasta pärast, sest täpselt nii palju kulus aega, enne kui ta uuesti Marienburgi nägu julges näidata.

      Jah, Heinrich oli kaugel ära ja pidas parasjagu aru, kuidas saada teisele kaldale. See oli Võhandu jõgi, nagu ta kulleriameti pidajana hästi teadis, ja teadis ühtlasi ka seda, et jõgi, mis võis kuival suvel vaata et ojakeseks kuivada, muutus kevadel ja sügisel jõuliseks, salakavalaks ning teelisele õige ohtlikuks. Praegu oli ta just nimelt sellises meeleolus, mistõttu ei olnud põrmugi tark ilma pikemalt mõtlemata sisse kahlata.

      Teisel pool jõge paistis juba Kirumpää linnus, mille Tartu piiskop ja Liivi ordu olid ühisel jõul rajanud ülepääsukohta valvama. Võhandul oli ikkagi ka suvel nii palju laiust ja sügavust, et sundida mis tahes sõjaväge ennast koolmekohale kokku suruma, aga seal ja just seal, jõe ja mingi ojakese vahel, seisiski kants. Mitte just teab kui suur või võimas, aga täiesti küllaldane, et venelaste ja ehk ka leedulaste – sest keda muud Pihkva–Tartu maanteel karta võis – tuju ära rikkuda ja nende plaane häirida.

      Heinrich Krausen puuris pilguga Võhandu tõtlikku vett. Veidi üle keskpäeva nihkunud päike paistis poolviltu, nii nagu ta siinmail alati paistis – kas poolviltu või täitsa viltu –, jõekese voogudesse, pannes pinnasäbarad hõbedaselt sätendama, nii et polnud mingit lootust pealispinnast läbi näha. Vee sügavuse üle võis umbkaudu otsustada vaid vahuste keeriste järgi. See siin oli kärestik, järelikult mitte eriti sügav, aga kõik kivinukid, mis suveajal välja ulatusid, nagu Krausen hästi mäletas, olid ikkagi vee all, nii et…

      Krausen tuli sadulast maha ja võttis ratsul suurauast kõvasti kinni. Tuli nähtavasti proovida, midagi ei olnud teha. Kui koolmekoht oleks tõega ohtlik olnud, siis oleks linnuseülem jõe äärde vahimehe pannud, otsustas ta. Või lasknud koguni köied üle vedada ja parve ehitada.

      Krausen tõmbas ratsasaabaste sääred üles ja astus jõkke. Juba paari esimese sammuga tõusis vesi talle põlvini ja ta tundis, kuidas jõe jäine jõud teda jalust rabada tahab. Ja kui nüüd veel komistada… Mis see ometi on? Kas ta oli midagi kahe silma vahele jätnud? Ega ometi mõnd teist ülepääsu pole sisse seatud?

      Kuid üle saada oli igal juhul tarvis. Esiteks sellepärast, et Heinrich Krausen oli harjunud sõnumeid õigeaegselt ja kadudeta kohale toimetama. Teiseks sellepärast, et seekordne sõnum näis olevat palju olulisem kui tavaliselt. Selle sõnumi kiire kohaleviimine võis tähendada, et ordumeister teda märkab, ja kui juba märkab, siis võinuks loota, et talle ükskord andestatakse ja ta siit Issandast hüljatud maalt tagasi kutsutakse. Olgu või Riiga, kui taevas ei võta nii armuline olla, et teda tagasi armsasse Marienburgi saata.

      See sõnum oli oluline, kindel see, ja sellega pidi olema päratu kiire. Täpselt nõnda Järva foogt talle ütleski ja Heinrichile tundus, et ka foogti peas keerles samalaadne mõttepojuke – et ehk meister paneb tähele meest, kes teda nii õigeaegselt teavitada taipas.

      Sest juhtunud oli midagi, kuidas nüüd öeldagi, ebatavalist. Harjumaa talupojad, kes olid loomu poolest küll alati olnud reeturlikud ja metsikud, olid ööl vastu jüripäeva püsti hulluks läinud, kõik mõisad maha põletanud ja kõik sakslased – mehed, naised, lapsed, vanad – ilma mingisuguse halastuseta maha tapnud. Kui esimesed tulekumad taevarannale ilmusid, pidas Paide linnuse vahimees neid jürituledeks. Neid oli siin ikka põletatud ja nende ümber igasugust tralli ja kisa-kära tehtud. Mis seal salata, ka linnuses endas, koos asjakohaste jootudega, nii et vahimees, kes seda kõike ülevalt vesise suuga pealt pidi vahtima, üpris tusaseks jäi. Kuni kamraadid tallegi salaviisi käntsaka lambaliha ja kapatäie õlut tõid.

      Nojah, aga siis oli neid tulekumasid kuidagi liiga palju saanud ja ka kumamine ise oli silmanähtavalt liiga suureks paisunud.

      „Justkui maju põletaksivad,” pomises vahimees omaette, teadmata, et täpselt nõnda see oligi.

      Öö ei olnud veel möödas, kui hakkasid saabuma esimesed põgenikud. Need olid hullunud-hirmunud pilguga aadlipreilid, karjuvad lapsed, auväärt emandad, suurtsugu vasallid ja nende kodakondsed – enamasti poolpaljad, osalt jalanõudeta, verised, porised, kriibitud, juuksed laiali ja silmis suur kergendus, kui nad lõpuks lossiväravast sisse said. Mõni ime, sest nemad olid need vähesed, kes eestlaste suurest mõrvatööst pääsesid.

      See oli siin ikkagi üks ohtlik rahvas, keda luues Issand pidi küll üksjagu vihane olema. Mis nad tol ööl veel korda jõudsid saata, see jäi Krausenil esiotsa teadmata, ta ei jõudnud üksikasju pärida, sest juba kutsuti ta foogti ette ja kästi ordumeistrile viia sõnum, mille foogt Krausenile lausehaaval aeglaselt ette ütles.

      Polnud tarvidust sõnumit kirja panna. Kirjutamine võttis aega ja raiskas kallist pärgamenti, kirja pandud sõnumi võis röövida vaenulik käsi. Kirja oli tarvis sõnumi saatmiseks kaugele, mõnele võõramaa valitsejale või käsknikule, mitte aga siis, kui Liivi ordu Järva foogt saadab sõnumit omaenda ordumeistrile, tehes seda pealegi kulleriga, keda meister juba mitu korda näinud on ja keda ta soovi korral küsitleda võib. Kulleriga, kes võis sõna-sõnalt meelde jätta palju pikemaidki teateid, nagu juba korduvalt tõestatud oli.Krauseni napivõitu vaimuteravus ei ulatunud juhmuseni. Ordukullerile oli jagatud täiesti küllaldaselt arunatukest, mõistmaks, et see, mis juhtus Harjumaal, võis olla juhtunud või kohe juhtuma hakata ka Järvamaal, Tartumaal ja üldse kogu Liivimaal. Kui nii, mis siis? Ega nad teda õnneks ei võta? Ega juba kostagi odade ja noolte vihinat?

      Mis saab siis sõnumist? Välja nad seda tema käest ei pressi, seda teadis Krausen kaljukindlalt. Aga ära viimata jääb ta küll.

      Kuid ei, kõik oli rahulik ja noolte vihin vaid meelepete.

      Miski ei vuhisenud, ei oda ega nool, ning Krausen jõudis Põltsamaal ja Kärknas hobust vahetades õhtuks puutumatult Tartusse. Niigi kaua kulus tal vaid seetõttu, et, esiteks, oli kõige halvem aeg kiire sõnumi viimiseks – ei enam talv ega veel mitte suvi – ja, teiseks, Põltsamaal oli aulik linnuseülem koos oma seltsilistega arvanud heaks kõik korralikud ratsahobused just selleks tunniks ära kurnata, ennäe, lusti pärast nelja kihutamisega ära kurnata, kui kuller kohale sai ja värsket ratsut nõudis. Polnud mitte midagi teha, tuli päris tükk aega oodata. Kui Krausen Tartusse jõudis, oli juba hilja uuesti teele minna. Aga seda varem oli ta sadulas hommikul.

      Ka

Скачать книгу